Ukraina sõjas on kätte jõudnud tõe hetk ehk välja on kujunenud teatud objektiivne reaalsus, kus on selgeks saanud, et kummalgi poolel, ei Ukrainal ega Venemaal, ei ole piisavat ülekaalu, et tuua sõja käiku otsustavat muutust. Sellel taustal ilmutab end üha selgemini paratamatus alustada läbirääkimisi, kuid probleemiks on see, et initsiatiiv on praegu Venemaa käes ja Ukraina positsioon läbirääkimisteks on nõrk. Seda kinnitavad ka Putini absurdsed nõudmised, et rahu sõlmimiseks peaks Ukraina viima oma väed välja oblasteist, mille Venemaa on kuulutanud enda omaks.
Ukraina valikud
Nii pole Ukrainal muud valikut, kui oma positsioone parandada, toimugu see siis pika kurnamissõja tulemusel või mingil ajal ka suurema vastupealetungiga. Neid eesmärke toetavad lääneriikide sõjaline abi ja F16 hävitajate lisandumine Ukraina relvastusse, kuid samas pole abi maht piisav, et väljakujunenud reaalsust oluliselt muuta.
Ukraina oleks võinud saavutada suuremat edu kohe sõja esimeses faasis, nagu seda näitasid Harkivi oblasti pea täielik ja Hersoni oblasti osaline vabastamine, kuid praeguse seisuga on Venemaa vallutatud alad tugevasti kindlustanud, lükanud käima sõjatööstuse ja käivitanud mobilisatsioonisüsteemi, mis suudab edukalt juurde värvata just nii palju sõdureid, kui riik sõjas kaotab. Seetõttu pole Putin siiani välja kuulutanud ka üldmobilisatsiooni. Ukraina puhul pole asi hoopiski nii „roosiline“ – ukrainlaste esialgne entusiasm riiki kaitsta on oluliselt vähenenud ja mobilisatsiooni edendamiseks on võetud kasutusele karmid sunnimeetmed, sõjatööstus alles liigub vajalike võimete poole, riiki räsib korruptsioon ja moraalne väsimus ning suur osa elanikkonnast on häälestatud läbirääkimiste alustamise poolt. Tõsi, ka Venemaa sõjalistel ressurssidel on piirid, relvavarud hakkavad lõppema ja lääne sanktsioonidest pärsitud majandus käib alla. On pakutud, et Venemaa suudaks pidada sõda praeguse või ligilähedase intensiivsusega veel umbes kaks aastat, kuid väiksema intensiivsusega võib see venida kümneid aastaid. Esimene kümme alates Krimmi annekteerimisest ja sõja algusest Donbassis ongi juba möödunud.
Siiski võib kõnelda ka mingist lootuste perspektiivist – et käimasolevas kurnamissõjas kahaneb Venemaa sõjapidamisvõime alla kriitilise piiri, majandus variseb lõpuks ikkagi kokku või tabab Venemaad sisepoliitiline kaos, mis annab Ukrainale võimaluse kas sõjast võitjana välja tulla või vähemalt saavutada sellised rahulepingu tingimused, mille Ukraina avalik arvamus suudab alla neelata. Kuna Zelenskõi administratsioon on toitnud ukrainlasi kinnitustega, et Ukraina eesmärk on oma okupeeritud territooriumid vabastada ja mingeid järeleandmisi selles ei tehta, siis on võimul oleval presidendil ka väga raske või koguni võimatu sõlmida kokkuleppeid, mis sellele eesmärgile ei vasta, kuna see tooks kaasa sisepoliitilise kriisi Ukrainas.
Donald Trumpi jõuline esilekerkimine USA presidendivalimistel on loonud uue olukorra, kus peatsest kokkuleppest Ukraina ja Venemaa vahel (sealjuures Ukrainale ebasoodsast leppest) räägitakse juba kui millestki paratamatust. Teisalt on märke, et Trump ehk polegi Ukraina suhtes päris negatiivselt meelestatud. Ta on mitu korda, sealhulgas vabariiklaste kongressil peetud kõnes viidanud Ukrainas toimuvatele õudustele. President Zelenskõiga peetud telefonivestlust, kus räägiti rahu sõlmimise võimalustest, on Trump nimetanud väga heaks telefonikõneks. Allikate kinnitusel lubanud Trump Zelenskõile õiglast rahu.1
Venemaa on samas mõista andnud, et soovib kokkulepet või laiemat julgeolekulepet ennekõike USAga, sealjuures Ukrainat kõrvale jättes. Sisuliselt soovib Venemaa, et lääs jätaks Ukraina Vene mõjusfääri ja Ukraina võtaks vastu Venemaa esitatud tingimused. Lootuse, et nii võiks sündida, on pannud Venemaa Donald Trumpi võidule. Teisalt kostab kogu aeg ka seisukohti, et Trump tegelikult ei vasta Venemaa ootustele ja käitub ettearvamatult.
Kas Trump trumpab kõik üle?
Trump ise on seni jäänud Ukraina rahuplaani küsimuses napisõnaliseks ja andnud mõista, et see on ennekõike tema suur mõjuvõim, millega ta asjad paika paneb. Vabariiklaste kongressil lubas ta, et suudab lõpetada sõjad vaid ühe telefonikõnega. Oma mõjuvõimust kõneldes ütles Trump, et ta on nüüdisajal esimene [USA] president, kes ei ole algatanud ühtegi uut sõda ja on hoidnud tagasi ka teisi riike neid algatamast. Trump viitas Viktor Orbáni sõnadele ühes intervjuus2, kus Orbán nimetas vaoshoidmise taga tõsiasja, et nii Venemaa, Hiina kui ka kõik teised riigid kartsid teda. Teda – Trumpi. Trump märkis ka, et tema ajal ei algatanud Venemaa ühtegi sõda, kuid Venemaa on teinud seda siis, kui USAs olid võimul demokraadid: president George Bushi ajal tungis Venemaa Gruusiasse, Barack Obama ajal okupeeris Krimmi ja praeguse USA presidendi ajal on taotlemas kogu Ukraina vallutamist.3
Kuna Trump on piirdunud vaid oma mõjuvõimu ülistamisega, on kuulda spekulatsioone, mil moel ta Venemaa ja Ukraina tegelikult rahuleppeni viib. Ühe võimaliku stsenaariumi on välja pakkunud Ukraina praegune opositsioonipoliitik, Zelenskõi terav kriitik, Ukraina presidendiks pürgiv Oleksi Arestovõtš, kes enda kinnitusel on sel teemal suhelnud ka USA vabariiklastega.
Arestovõtši väljapakutud stsenaariumi kohaselt esitab Trump nii Venemaale kui ka Ukrainale ultimaatumi, mis sunnib neid omavahel kokku leppima. Ühelt poolt survestab Trump Ukrainat mingit osa oma territooriumist Venemaale loovutama – selles kontekstis on kõneldud ennekõike Donetski ja Luhanski oblastist –, kuid teiselt poolt eeldavat Trumpi rahuplaan, et Venemaa tagastab mingid alad ka Ukrainale. Et sõdivad pooled väljapakutud leppega nõusse jääksid, ähvardab Trump Venemaad, et kui see väljapakutuga ei nõustu, suurendab USA otsustavalt oma relvaabi Ukrainale; viimast aga hoiatatakse, et lepingust keeldumise korral USA loobub Ukraina edasisest toetamisest. Arestovõtši sõnul on selle plaani nõrk lüli see, et üks või ka kumbki pool ei pruugi Trumpi väljapakutud ettepanekutega nõustuda, mistõttu kogu plaan variseb kokku ja vastasseis jääb vinduma. Mõlema poole ambitsioonid on sellise leppe sõlmimiseks Arestovõtši arvates liiga suured ja kumbki pool pole nõus midagi loovutama.4
Trumpiga hiljuti kohtunud Boris Johnson avaldas väljaandes Daily Mail omalt poolt arvamust, et Trump teeb rahuleppeni jõudmiseks ennekõike seda, mis on talle loomuomane – kõrvaldab Ukraina abistamiselt bürokraatlikud takistused ja annab Ukrainale seda abi, mida too vajab. Ja alles siis, kui Putin on tagasi löödud, pakub talle tehingut. Selle eelduseks olevat see, et Putin tõmbub tagasi enne 2022. aasta invasiooni olnud piiridele, tunnustab Ukraina suveräänsust ja õigust liituda nii NATO kui ka Euroopa Liiduga.5
Kahe stsenaariumi ühisosa on see, et vähemasti osa Donetski ja Luhanski oblastist, mille Venemaa oli okupeerinud juba enne 2022. aasta veebruarit, peaks Ukraina loovutama.
Julgeolekuorkester ja selle dirigendid
Joe Bideni loobumine presidendiks kandideerimast ja tema asendamine Kamala Harrisega, keda suur osa mõjukaid demokraate on juba ka toetanud, on samuti osa uuest olukorrast. Harrise edust või ebaedust sõltub, kas pind spekulatsioonideks ebaõiglase rahu teemal jääb püsima või tekib täiesti uus paradigma. Pole ju välistatud, et Harrise võidu korral hakkab USA Ukrainat toetama hoopis julgemalt, kui seda tegi Biden, ja ka näiteks arglikku poliitikat toetav julgeolekunõunik Jake Sullivan vahetatakse välja, arvestades, et Bideni nõrkuse taga on sageli nähtud just Sullivani. Praeguse seisuga on Kamala Harrise võimalikku edu siiski veel raske hinnata. NATO viimased otsused näitavad, et allianss on otsustanud Ukraina abistamise koordineerimise USA-lt üle võtta. See tähendab, et arvestanud on ka halvimate stsenaariumidega, kus USA kas loobub Ukraina toetamisest või võtab NATOs üleüldse passiivsema rolli – mida on seostatud Trumpi võimuletulekuga.
Praegu on õhus niisiis hulganisti määramatust. Keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb Trumpi poliitika Ukraina suhtes ja Kamala Harrise kui uue tegija lisandumisega presidendikampaaniasse on võimatu ette näha ka valimiste käiku.
Olukorrale lisavad määramatust ka suundumused Euroopas, kus valimisedu on saatnud nii parema kui ka vasaku ääre erakondi, mis on Venemaa suhtes sageli positiivselt meelestatud. Ukraina peamistest toetajariikidest Saksamaal väheneb Olaf Scholtzi valitsuse populaarsus, Prantsusmaal heitleb Emmanuel Macron oma võimu säilimise nimel ja Suurbritannias võttis võimu üle Briti Tööpartei. Viimase juht ja uus peaminister Keir Starmer on küll kinnitanud jätkuvat toetust Ukrainale, kuid see pole kõlanud nii jõuliselt ja veenvalt, kui seda tegid konservatiividest peaministrid Boris Johnson ja Rishi Sunak. Aga võib-olla on veel vara Starmeri tegevust hinnata.
Piltlikult võttes meenutab praeguse ajahetke määramatus maailma julgeolekus olukorda ooperiteatri lavaaugus, kus orkester häälestab dirigenti oodates närviliselt pille ja kostab kakofoonilist müra. Vasakul kääksutavad viiulid eriti valjult ja paremal üritavad neid summutada kontrabassid. Ühed muretsevad, et tuleb jälle dirigent, kes taob taktikepi vihaselt vastu pulti puruks, sest talle ei meeldi see orkester ega ka muusika, mille dirigeerimist talt oodatakse. Teised aga rõõmustavad, et see, kes eelmine kord trepil komistas, noodilehed sassi ajas ja taktikepi maha pillas, enam ei tule, ning loodavad, et pulti astub keegi kolmas, kellega koosmäng sujub paremini.
USA avalikkust on seni heidutanud presidendikandidaatide ja ennekõike Joe Bideni vanus, mis varjutas uudisruumis nii Trumpi kohtprotsessid kui ka tema vastu esitatud süüdistused, kuid Bideni taandudes võib vanuse teema uuesti võimenduda. Nüüd aga juba seoses Trumpiga, sest Kamala Harris on viimasest tervelt 18 aastat noorem. Meedia tähelepanu võib tagasi pöörduda ka Trumpi kohtuprotsessidele ja siis ei varjuta neid enam ka Bideni poja Hunter Bideni pahuksisolek seadustega.
Kuna parim kaitse on rünnak, on vabariiklased juba asunudki Harrist teravalt kritiseerima. Trump on nimetanud Harrist Bideniga samaväärselt halvaks kandidaadiks, kes ei too muutust demokraatide poliitikasse. Harrise vastutada olevat Trumpi sõnul olnud piiriküsimus (Trump nimetab Harrist halvustavalt piiritsaariks) ja see olevat olnud väga halvasti lahendatud.6
Olukorras võib oodata seega nii- või teistsuguseid pöördeid ja selgus ei saabu enne kui novembris toimuvatel valimistel.
Ja mida meil siis oodata on?!
Ukraina sõja tõttu suurendavad Euroopa riigid oma sõjalisi kulutusi ja arendavad kaitsetööstust, kuid mitte ainult selleks, et Ukrainat aidata. Pigem nähakse, et lahendust kriitilisele julgeolekuolukorrale lähiajal ei ole ja valmistuda tuleb kaitseks. Kui Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitakse rahu ilma Venemaa sõjalisi võimeid hävitamata, nagu asjade käiku praegu kiputakse nägema, on see vaid hingetõmbeaeg enne järgmist sõda, mille ettevalmistamiseks vajab Venemaa ekspertide hinnangul kuni viis aastat.
See kergitab hulganisti muid küsimusi. Kui Lääs ei leia tahet ega vahendeid, et Ukrainat praegu võidule aidata, ja survestab teda sõlmima Venemaaga ebaõiglast rahu (sellisena võib ilmselt hinnata ka rahuplaani, kus Ukraina peab osa oma territooriume Venemaale loovutama), siis missugused on plaanid järgmiseks viieks aastaks? On see lootus, et selle aja jooksul saab Ukraina alliansiküpseks ja võetakse NATOsse vastu, nii et see peaks heidutama Venemaad hoiduma edasistest kallaletungidest? Või on selleks Ukraina hambuni relvastamine hea usus, et tulevase sõja suudab Ukraina juba otsustavalt võita?
See paneb meid Eestis ja küllap ka teistes Venemaaga ja Ukrainaga külgnevates riikides küsima, et kas poleks targem lahendada olukord lõplikult nüüd ja praegu ning mitte riskida uue sõjaga, mis tuleb tõenäoliselt suurem ja hullem, sest mõlemad pooled on selleks paremini ette valmistunud ja oma võimeid kasvatanud. Olukorra lahendamine nüüd ja praegu eeldaks oluliselt suuremat relvaabi Ukrainale, piirangute kaotamist relvade kasutamisele Venemaa territooriumil ning veelgi karmimaid sanktsioone Venemaa ja teda toetavate riikide vastu. Võib-olla tähendab see lihtsalt ka otsustavust asi ära teha.
Kuid inimestega on nagu on – nad lükkavad ebameeldivate asjade lahendamist edasi ja tegelevad nendega siis, kui teist võimalust enam ei ole. On selge, et heaolu nautiv lääs ei taha praegu sõdida ja valijad ei toeta poliitikuid, kes neid sõtta viivad. Nii pole ka poliitikuil palju valikuid. Ja ei ole palju valikuid ka meil, eestlastel, kes me peame elama tulevase sõja kartuses ja Ukraina kõrval ka iseennast hambuni relvastama.
1 Fritz Farrow, Gabriella Abdul-Hakim ja Will McDuffie, Trump says he had a ‘very good phone call’ with Zelenskyy. – ABC News 20.07.2024. https://abcnews.go.com/Politics/biden-stuck-home-covid-dissects-trumps-rnc-speech/story?id=112121050.
2 Trump ei nimetanud konkreetset intervjuud, kuid pikemalt on Viktor Orbán väljendanud oma vaateid Trumpist näiteks intervjuus Tucker Carlsonile möödunud aasta augustis. Vt Tucker Carlson Interviews Hungary’s Viktor Orbán. The DC Shorts, Youtube 30.08.2023. https://www.youtube.com/watch?v=a5wdgDCUX70&t=6s.
3 Donald Trump speaks at the RNC: FULL SPEECH. FOX 4 Dallas-Fort Worth, Youtube 19.07.2024. https://www.youtube.com/watch?v=qc5NgBZXdtI.
4 Покушение на Трампа. Classic News с Дмитрием Быковым и Алексеем Арестовичем. The Breakfast Show, Youtube 11.07.2024. https://www.youtube.com/watch?v=ZjUvGzDcKGQ.
5 Boris Johnson, Why I am more convinced than ever that Trump has the strength and bravery to save Ukraine and end this appalling war. Daily Mail 19.07.2024. https://www.dailymail.co.uk/news/article-13652007/BORIS-JOHNSON-convinced-Trump-strength-bravery-save-Ukraine-end-appalling-war.html?ico=topics_pagination_desktop.
6 Robert Costa, Trump says he thinks Harris is „no better“ than Biden in 2024 matchup. CBS News 21.07.2023. https://www.cbsnews.com/news/donald-trump-reaction-biden-drops-out-kamala-harris/.