Ma kasvasin ajal, mil materjalid olid inimese silmist ja kätest kadunud. Pilves, kus asjad ilmusid justkui tühjast õhust. Kuskil kaugel karjatati ja treeniti materjale aina uuteks liidesteks ja vidinateks, mis uhkusega istutasid end mu noore aru substraati, kuhu ei jäänud kohta angervaksale ega vokile, millega vanaema üritas mind tutvustada.

Ma kasvasin küborgiks. Minust sai digierootiline individualist – pean silmas Hasso Krulli käsitlust erootikast kui häälestumise ja lähenemise kunstist.² Mina häälestusin arvutiks ja sain disaineriks. Mu kujutlusvõime, tööriistad, potentsiaal sidusid end selle masina omadega, nagu paljudel mu eriala- ja põlvkonnakaaslastelgi.

Aga paradoksaalsel kombel on peaaegu võimatu arvutile läheneda. Nii mikrokiibid kui serveriruumid on meie haardeulatusest väljas. Bitid-baidid ei idane ega mädane. Alumiiniumkorpus vaikib esinduslikult enda sees peituvatest saladustest, ta ütleb: tööstus on sinu teenistuses! Tee, mida hing ihkab, aga ära käpi mu sisemust! Nii et digiküborgide põlvkond usaldab paratamatult tööstust, teeb küll, mida hing ihkab, aga ei oska (üldiselt) lõhkuda lahti meie ühiskonna mugavalt disainitud korpusi, et nende sisuga eksperimenteerida. Me guugeldame ja analüüsime, aga ei kehastu. Me kasutame teadvustamise ja ümbermõtestamise tarkvara, aga vajame nende käivitamiseks ikka töötavat kõvaketast, akulaadimise juhet ja elektrivoolu, mille loomismehhanisme me ei mõista. Hing ei tee, mida ihkab, vaid on sõltuvuses.

Enne arvutit disainer lähenes materjalile ja materjal jonnis. Sellid ja meistrid, vanavanemad ja lapselapsed hüpitasid materjali põlvelt põlvele, taltsutasid teda jõudumööda. Vastastikku vormiti, hõõruti, puudutati, löödi, loodi. Meisterlikkus tähendas kontrolli, voli kehtestamist materjali üle. Arvutis kasvanud disainer simuleerib kontrolli. Meister pühib tolmu suletud toas, kus on kaheksa miljardit jonnivat inimest.

Pilvedest mudasse

Ühiskond kasvatas mind disainerina kaunite tolmupilvede keerutajaks, nende vahele rajasin oma elutee. Kuni avastasin, et seda ähvardab üsna pea üles kaevamine või õhku laskmine. Õigupoolest kõik juba murenebki.

On selline sõna nagu solastalgia, mis tähendab leina kodukoha tundmatuseni muutumise pärast kliimamuutuste või tööstuse sekkumise tõttu. Inimesed ei leina mingit paika või väljasurnud liiki aga päris niisama. Iga lein on eelkõige lein iseenda pärast, iga maailmalõpp iseenda senise maailma lõpp. Miski tuleb, või tuleb ilmsiks, ja hävitab lohutava koduse minapildi, elutee, identiteedi, agentsuse. Mina, kes ei suutnud kaitsta. Mina, kellel pole enam tulevikku, mille heaks tegutseksin. Mina, kes olen väljapääsmatult sõltuvuses koos kaheksa miljardi jonniva inimesega, kes töötlevad kokkukukkumise paratamatust teadvustamise ja ümbermõtestamise tarkvaraga, hoides samal ajal kiivalt juhtmeid seinas.

Lävepakk, mis ühiskondlike muudatuste käima lükkamiseks on vaja ületada, on iga inimese kaudse eitamise faas, nagu seda nimetab Jem Bendell. See (implicative denial) „on selline eitamine, kus me küll teadvustame mingeid aspekte reaalsusest, aga ei lase neil muuta oma ideid, identiteeti, maailmavaadet või seda, kuidas me elatist teenime, panustades süsteemidesse, mis on osa probleemist“.³ Me hoiame oma väljakujunenud eluteest kinni nii kaua, kuni see vähegi tähenduslik näib ja lohutust pakub.

Aga kui selle tee asemel on selgelt moodustumas suur mudane auk – kui hing tunnistab oma sõltuvust, avab end kaotustele ja teeb ruumi kollapsile, mida ta siis ihkab, kuidas hakkama saab?

Ökoärevuse ja traumauurijad, psühholoogid ja terapeudid on kirjeldanud apokalüptilises mudamülkas sumpamise transformatiivset tööd suhteliselt sarnaselt. Rosemary Randall ja Panu Pihkala rõhutavad, et maailmaleina teekond pole lineaarne redel või trepp, vaid kohmakas sopane ukerdamine.⁴ Mudas libisetakse, kukutakse, kukerpallitatakse eri faaside vahel, komberdades (Timothy Mortoni järgi) läbi süü, häbi, vastikuse, õuduse, naeruvääristamise, melanhoolia, kurbuse, ebamäärasuse, igatsuse, ja siis – rõõmu.⁵ Meil on vaja omandada enese rahustamise oskused, leppida kaastundlikult enda ja teiste kaotusvalu ja ebakindlusega ning leida üles kaassumpajad.

Inimene, kes laseb end leinal muuta, kaotab ehk lootuse, aga leiab loovuse ja loomingu. Lähedal ees seisavad kohutavad muutused, mida ei ole võimalik ette näha ega kontrollida. Iseenesest pole sellest hullu. Eestlased on läbi ajaloo nii palju kollapseid läbi teinud, et juba teavad, et üks maailmalõpp tähendab alati teise algust. Lootus mattugu söakate sammude alla mudasse, tema kõdust kasvagu teod, julgus ja haavatavus. Neid on vaja uue maailma mättal – ja materjale.

Ökoloogiline hõõrdumine materjaliga

Materjalidel on võime aidata kaasa sellele, et paljud teisedki ületaksid oma kaudse eitamise lävepaku ja tuleksid sealt tolmusest pilveruumist alla mudaga mätsima. Samavõrra kui on oluline, et taasühenduksime loodusega, on oluline, et taasühenduksime loomisega: harjutaksime hõõrdumist oma füüsilise reaalsusega.

Graafilise disainerina teen ma nüüd koostööd puu, linooli, paberi, savi, sooda, pigmentidega. On nauding õppida materjale tundma lihtsalt tutvumise nimel, nendega mängida, jonnida, trööstida, proovile panna, samamoodi nagu nemad mind. Enam ei ole meistreid või vanaemasid, nad peavad ise endi eest rääkima. Ma ei taha nende üle omavolitseda, nende ebatäius on ütlemata võluv. Nad ei ole „laitmatud, selged substantsid, vaid rõugearmilised, auklikud, mädased, lekkivad, igasugu ebakõlade ja anomaaliatega – justnagu inimesedki“. Nii kirjutab Morton. Disainerina avastan, et materjalil võivad olla hoopis minuga plaanid.⁶

Materjali agentsuse kaudu leian leinates uuesti üles omaenda agentsuse. Nimelt kobamisi, amatöörlikult, klassikalise meisterlikkuse aspektist ilmselt ebaõnne kogedes lähenen materjalidele, õpin tõrksat taltsutama, leplikult, aeglaselt, samm-sammult kooslooma ning omandan seeläbi tasapisi enesekindluse ja järjepidevuse lähenemaks loovalt ka teistele elusolenditele, keerulistele olukordadele, süsteemidele. Lasen lahti vajadusest kontrollida kogu teekonda, visiooni ja tulemust, loovutan lootuse ning vormin jõudumööda maailma nii, et me mõlemad jääksime rahule.

Muidugi tõenäoliselt ei mõtesta oma hobitegevusi nii sügavalt ja ökoloogilisse meeleseisundisse jõudmise kaudu just igaüks, kes meisterdab pärandkäsitööringides puulusikaid, õpib kursusel keevitama või Youtube’i abil lõnga ketrama. Ma lihtsalt väidan, et materjaliga eksperi­menteerimine ja mängimine võib olla ökoloogilist olemist kultiveeriv tegevus, mida igaüks saab keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks teha, nagu ka prügi sortimine või rattaga sõitmine.

Sealjuures saaks disainerid võtta enda kanda rakendusliku käsitöö ümber kommunikatiivse tugivõrgustiku moodustamise ja materjaliteadlikkuse eetilis-transformatiivse potentsiaali teos­tamise. Käesolev kriis on paljuski kultuuri ja kujutlusvõime kriis. Me ei soovi normaliseerida leinamist ja lahtilaskmist, sest me ei usu, et alternatiivid oleksid piisavalt meeldivad, asjalikud ja trööstivad – sest me ei tunne, et meil on nende üle võimu, oskusi või huvi neid mõjutada. Kunstil ja humanitaarial, aga eelkõige disainil on need transdistsiplinaarsed tööriistad, et tekitada ja levitada sedalaadi loomingulist enese- ja maailma võimestamist.

1 Kohandatud I Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi ettekandest (kevad 2024).

2 Hasso Krull, Tänapäeva askees. Kaksikhammas, 2020.

3 Jem Bendell, Breaking Together. Good Works, Bristol 2023.

4 Rosemary Randall, Loss and climate change: the cost of parallel narratives. Ecopsychology November 2009; Panu Pihkala, The Process of Eco-Anxiety and Ecological Grief: A Narrative Review and a New Proposal, Sustainability 2022, 14, 16628.

5 Timothy Morton, All Art Is Ecological, Penguin Books, 2018.

6 „The thing might have designs on you“ ibid.