Mis eristab Kristina Birk-Vellemaa „Sekspositiivseks“ harjumuspärasest raamatust, on selle jaotumine tekstiks ja tühjadeks ridadeks. Tühimikud on jäetud lugejale-kaasautorile, et too saaks lisada oma mõtted ning anda seeläbi raamatule selle tõelise väärtuse. Aktiivselt ennast reflekteerimata pole raamatust suuremat kasu. Teos pole struktureeritud õpiku kombel ega ole mõeldud süstematiseeritud informatsiooni omandamiseks. Mõningate kõrvalepõigetega lähtub see püüdest tutvustada lugejale-kaasautorile järjestikku omavahelises seoses probleemipüstitusi, mis paare tavaliselt frustreerituna seksuaalnõustaja-terapeudi konsultatsioonile toovad. Võib öelda, et „Sekspositiivseks“ paneb lugeja-kaasautori ise terapeudi tööd tegema.

Lähtudes eelnevast võib öelda, et raamatu suurim puudus on võrreldav vajaka­jäämistega, mis on üldiselt iseenda terapeut olemisel. Kõigil meil on omad arusaamad, millest osa on valed või puudulikud ning milles me vajaksime tööd iseendaga. Mida hapramad me oleme, mida rohkem oleme oma enese­kindlusega jännis, mida pingsamalt oma ebakindlust varjame, seda vähem me oleme valmis tunnistama oma eksimusi ja puudujääke ning seega saame ka selle võrra vähem kasu iseendaga terapeutilist tööd tehes.

Enesereflekteerimine pole lihtne, eriti tundlikes valdkondades, nagu seda on seksuaalsus. Kergelt võib jääda ringlema varem omandatud seksuaalnegatiivsetesse sooideoloogiatesse. Lahenduseks oskan soovitada lugemist koos usaldusväärse inimesega – elukaaslase, abikaasa või lihtsalt hea sõbraga. Nõnda avastatud erisused kui ka sarnased jooned pakuvad ajule toitainet, mida üksinda seksiteemalise lühiessee kirjutamine ei pakuks.

„Sekspositiivseks“ kohta on raske palju öelda, kuna raamat vajab täitmist ja eneserefleksiooni, mille kvaliteet ja sisu varieerub sõltuvalt lugejast-kaas­autorist. Raamat ise annab endast parima, et kõigile sobida. Selle keel on lihtne ja püüdleb eemale seksiga seotud roppustest, jättes nõnda maheda mulje. See on samuti jälle valik, mis võib paista ebaloomulik neile, kes seksiteemadel mahlakamat sõnakasutust ootavad.

Kuna seks on niivõrd isiklik teema, siis polegi vist mõtet küsida, kas reaktsioonid raamatule on põhjustatud lugejast-kaasautorist või kuivõrd põhinevad need raamatu omadustel. Hinnang sellist tüüpi raamatule peaks ilmselt lähtuma küsimusest, kas passiivne narratiiv, mida loetav osa pakub, toetab narratiivi, mille lugeja-kaasautor ise küsimustele vastates aktiivselt loob. Kas kaks lugu harmoniseeruvad või kerkivad esile ebakõlad?

Ometi on neid pingeid raske täielikult vältida. Näiteks küsimus „kuidas sa tead, kuidas seks käima peaks?“ (lk 20) mis on sissejuhatav küsimus seksi­skriptide teemasse. Seksiskript on „miski, mille alusel me lavastame seksi, et ta oleks selline, nagu ta olema peaks“ (lk 21). Üks osa minu antud vastusest on kindlasti porno ja samamoodi on see ka eeldatavasti oluline osa levinud seksi­skriptide päritolust. Pole raske näha, kuidas keegi võib sellesarnase vastuse pärast end süüdi tunda või lausa mõelda, et küsimus suunab tahtlikult lugejat-kaasautorit enese puudujääke avastama ja tunnistama. Seega on veider, et Birk-Vellemaa porno teemat ei käsitle, kuigi Pornhubi avalehelt edasi liikumine ning pornograafiliste materjalide seast oma ihadega kooskõlas oleva leidmine on alates interneti laiemast levikust universaalne samm seksuaalses enesearengus.

Raske on paigutada selliste pingete keset, mis tekivad isiklike eelduste, ühiskondlike narratiivide ja raamatus kirja pandu (või kirja panemata jäetu) vahele. Ilmselt arenevad need nagu kõik seksuaalpositiivsuse teema ümber kerkivad pinged. Nende aluseks on usk loomulikkusesse, millega pahatihti kaasneb ka ignorantsus – arusaam, et seksuaalsuse analüüsi soosivate materjalide vastu tunnevad huvi vaid need, keda nende „loomulikus“ arengus on miski häirinud, või need, kel on selle teema puhul akadeemiline, ideoloogiline või suisa filosoofiline taotlus. Teisisõnu, midagi ebaloomulikku või tehislikku.

Kokku võttes tahangi öelda, et „Sekspositiivseks“ arvustamine on pisut konksuga tegevus, sest raamatu võib osta enesele igaüks, küll aga ei saa osta endale seksuaalpositiivsust sisukana nägemiseks tarvilikku ilmavaadet. Ei ole võimalik osta end vabaks doktriinidest, milles omi ihasid ja fantaasiaid peetakse loomulikuks ja universaalseks. Võib küll lugeda, vaadata ja proovida uusi asju, kui tajutakse, et kõik ei ole heas korras, kuid muutus ei ole garanteeritud. Juba roosa raamatukaas sõnaga „seks“ võib tekitada tugeva vastureaktsiooni. Kui te ei usu mind, küsige Malle Pärnalt. Loomulikkus­eusk võib sulgeda isegi suhtes oleva lugeja veelgi suuremasse üksindusse, veenda teda veelgi rohkem nägema oma partneri iha ilmastiku kombel ennast kordava looduse toodanguna, panemata teda kordagi huvi tundma, kuidas tema vastu üles köetud kired on kellegi kordumatud fantaasiad ja fetišid.

Sellesse, et „Sekspositiivseks“ mõjuks kellelegi täiesti uudse ja silmi avavana, ma ei usu. Tegemist on siiski koolitustele ja ühismeediaaktivismile spetsialiseerunud autori esmaste katsetustega raamatu kirjutamisel. Ühis­meediast raamatukaante vahele liikunud teadmispagas on sellisena napi­sõnaline ja ilma põhjalikkuse taotluseta, jättes lugeja-kaasautori piisava toeta. Siiski on see kerge ja kokkuvõtlik sissejuhatus, mis sobib vähenõudlikele, ja loodan, et varsti ilmub järgmine, mis on põhjalikum, seksikam ja veelgi positiivsem.