Nina Stener Jørgensen on urbanist, Taani kuningliku akadeemia nooremprofessor ja Eesti kunstiakadeemia külalislektor. Juunis kaitstud doktoritöös seostas ta arhitektuuri ja küberneetika, analüüsis kolme 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses ehitamata jäänud, kuid omas ajastus uudset, arvutitehnoloogia vaimustusest kantud arhitektuuriprojekti ja seda, kuidas küberneetiliste võimaluste kaudu loodeti kasutajatelt andmeid koguda. Mida uut avastas ta linnaloome ja ruumiloomes osalemise viiside kohta ning mis järeldusi teha sellest seoses praeguse aja targa linna mõtteviisiga?
Sinu doktoritöö algab küsimusega, kas arhitektuuri kasutajaid võib taandata andmeteks. Enne vastamist kirjelda palun, kuidas sa selle küsimuseni jõudsid. Miks uurisid just seda teemat?
Enne Eesti kunstiakadeemiasse õppima tulemist ei olnud ma küberneetikast kuulnudki. Samas huvitasid mind osalusprojektid: nii osalemine kui ka selle korraldamine. Seda huvi tugevdasid ja teravdasid 2016.–2018. aastatel urbanistika magistriõppes läbitud Maroš Krivý ja Leonard Ma stuudiod ja seminarid. Püstitasime koos küsimusi, mille abil püüdsime mõista, kuidas neoliberalism juhib nüüdisajal linnade arengut. Mitme seminariarutelu tulemusena tundus, et tõelised osalemise võimalused on neoliberalismi tingimustes näiliselt võimatud. Edaspidistes õpingutes püüdsin seda taipamist kirjeldada.
Elame ajal, mil internet ja seda ülal hoidvad algoritmid on loonud keskkonna, mis tundub väljapääsmatu kapitalistlik lõks. Oleme ise loonud veidi nõiaringi meenutava süsteemi, milles ellujäämine ja oma isiksuse hoidmine on muutunud otsekui täiskohaga tööks.
Mu magistritöö peegeldas neid mõttekäike teadlikult iseennast analüüsiva pealkirjaga „Osalemine osalusjärgses seisundis“. See oli katse mõista eelnevalt õpitut ja lõi aluse mu edasisele uurimusele osalusest kui andmekogumise vormist. Doktoritööni jõudes mõtlesin järjest enam ka sellele, et minu arusaam osalusest nüüdisaegses linnaelus on deterministlik ja mõnes mõttes küberneetiline. Järjest enam huvitas mind, miks on tarvis osalust nii jäikadel tingimustel ja kust osalus kui idee pärineb. Need mõtted omakorda kujundasid doktoritöö küsimuse, mille kaudu uurisin, kas osalus on andmestik.
Vastust sellele küsimusele otsisid kolmest arhitektuuriprojektist, mis pärinevad 1960. ja 1970. aastatest. Need on Briti arhitekti Cedric Price’i Oxfordi nurgamaja projekt, millest pidi saama teadmiste, informatsiooni ja hariduskeskus, Prantsuse-Ungari kunstniku Nicolas Schöffleri Pariisi küberneetilise valgustorni projekt ja Taani arhitektide Susanne Ussingu ja Carsten Hoffi ateljee Küberruum. Mis tuli enne, kas töö küsimus või projektid? Miks just need projektid ja see periood?
1968. aastal rullusid üle Euroopa protestilained, tudengite ülestõusud ja nn sotsiaalne revolutsioon, pead tõstsid vasakpoolsed poliitilised jõud, levisid Vietnami sõjast tulenevad sõjavastased meeleolud, seisti kodanikuõiguste eest. See aasta on võtmetähtsusega nii osaluse kui ka neoliberalismi arengu mõistmiseks. Mitmes teoreetilises käsitluses on uuritud, kas 1968. aasta sündmused sillutasid teed riigi jõupositsiooni vähenemisele või oleks turuloogika ohjad enda kätte võtnud niisamagi. Arhitektuuriajaloos raamistatakse see küsimus sageli arhitekt Cedric Price’i töödega, mida peetakse Lääne-Euroopa toonase nn paberarhitektuuri peamiseks kehastuseks. Price’i elutööd saadab nali, et tema ainus väljaehitatud projekt on puur: Londoni loomaaia linnumaja.
Cedric Price’i projekte on kaheti tõlgendatud: need kas põlistavad neoliberaalse ühiskonna olemust või on selle eellased. Seetõttu kujutatakse teda tihti ettevõtjafiguurina või varajase nn staararhitektina. Paljude silmis on Price ka ettekuulutaja, kelle projektid lõid aluse tehnoloogia juhitud tulevikule. Kindlasti oli Price omaaegses arhitektuuris huvitav tegelane, kelle oskus esitada arhitektuurile tähtsaid küsimusi, eriti varajastes töödes, avaldas ka mulle muljet. Tema projektide praegusaegsed käsitlused viivad lähemale ka teadmisele, kuidas mõtestada ajaloolisi projekte nende enda ajastu, mitte nüüdisaja kontekstis.
Külastasin õpingute käigus ka Kanada arhitektuurikeskust Montrealis, kus arhiveeritakse Cedric Price’i kogu. Seal mõistsin, kui põhjalikult ta oma projektide skeemid tegi, ja sain vajaliku tõuke doktoritöö fookuse hoidmiseks. Kui ma hiljem Nicolas Schöfferi Pariisi küberneetilise torni ning Susanne Ussingi ja Carsten Hoffi Küberruumiga kokku puutusin, otsustasin ka neid vaadelda Cedric Price’i loomingu kaudu. Varasem Price’i uurimine tõi mind projektide juurde, mille eesmärk oli olla ühiskonna osa, mitte irooniline või distantseeritud provokatsioon. Doktoritöösse valitud tööd polnud pelgalt visandid, vaid päris projektid. Tahtsin neid mõista võimalikult täpselt.
Su doktoritöö koosneb küll kolmest teadusartiklist, kuid tood ühisosana sisse termini „küberneetiline osalus“. Kuidas jõudsid ajaloolistest uurimustest selle sõnani ja mis on selle potentsiaal arhitektuuriuurimustes?
Igasugused mõisted ja terminid on äärmiselt kasulikud vahendid maailma mõistmiseks. Magistritöös kasutasin terminit „osalusjärgne“, et kirjeldada digitaalsete platvormide ja algoritmide juhitud ühiskonda. See termin ei tundunud aga sobivat ajalooliste projektide uurimiseks. Mõistsin, et toonaste osalusprojektide hindamine tänapäevaste digitaalsete standardite alusel pole asjakohane. Selle asemel seadsin endale eesmärgi mõista neid projekte selle ajastu kontekstis, kus need loodi, ja rõhutada, et kuigi need arhitektid mõtestasid oma projekte küberneetikavaldkonna kaudu, olid nad siiralt huvitatud kasutajate osalusest. Tänapäeva perspektiivist võivad need projektid paista nn osalusjärgsed, kus osalejaid justkui marginaliseeriti. Siiski tuleb mõista, et need loodi arvutitehnoloogia algusajal ja need olid oma aja tooted. Seetõttu tundus termin „küberneetiline osalus“ täpsem ja tulemuslikum, et arutleda osalemise üle.
Olen võtnud eeskujuks Itaalia arhitektuuriajaloolase Manfredo Tafuri, kes on kritiseerinud ajalooliste arhitektuurielementide tähenduste moonutamist ja eri aegruumi paigutamist. Ka keelekasutusel on tähtis roll ajalooliste teemade käsitlusel. Sõna „küberneetika“ on näiteks nüüdseks piisavalt aegunud, et selle kasutamine aitaks tekitada seosed kindla ajaperioodiga ja muuta toonased ideed nähtavaks praeguse aja moonutusteta.
Kas sinu doktoritööd võib lugeda kui osalemisviiside kriitikat nüüdisaegses arhitektuuris? Su uurimuse täpsem fookus on targa linna planeerimispõhimõtted. Millist uut teadmist loob ajalooliste projektide kriitiline uurimine? Kas küberneetika nn lääts piirab uurimuse tähenduslikkuse kitsale väljale?
Ma ei ütle, et osalemist pole vaja, vaid püüan näitlikustada seda, kui piiratult on osalusviisidest seni mõeldud, ja uurida küberneetika rolli selle mõttemalli kujunemisel. Targa linna planeerimises eeldatakse tihti, et planeerimisvõtteid sünteesiv mehhanism on ka kontrolliv mehhanism. Küberneetika, nagu ka osalus ja kaasamine, hõlmab alati kontrollielementi. Sageli tajutakse, et see on protsessi automaatne osa, kuid see on valearusaam. Doktoritöös uuritud projektides on näha hetk, mil autoritel tuli kontroll loovutada. Üldiselt tuli see neile üllatusena. Mõnel puhul proovisid arhitektid oma jõupositsiooni taastada ja teiste puhul kiputi muutma osalusprotsesside parameetreid nii, et kontroll ei kaoks.
Osaluse keskmes on teatav jõujaotuse tasakaalu otsimise pinge. Oli näha, kuidas uuritud projektides tekkis lõpuks vajadus inimliku sekkumise järele. Protsessi suunamist ei usaldatud täielikult arvutitele. Ühe näitena võib tuua Cedric Price’i Oxford Corner House’i projekti, kus pidid olema liikuvad korrused, mida haldab hoone operatsioonisüsteem. Kui aga projekti arhiivi tehnilist joonist tähelepanelikult uurida, on näha väikest puldiga inimfiguuri. Siit koorub idealistliku maailmapildi ja reaalsuse vaheline pinge. Sellest joonisest sai ka doktoritöö kaanepilt.
Oled neid kolme projekti kritiseerinud suuresti selle põhjal, kuidas osalejaid kasutatakse andmete kogumise allikana. Mis võiks olla alternatiiv? Kas võrdsete võimupositsioonidega osalusprotsess on üldse võimalik?
Osalusprotsess paistab neil juhtudel ärakasutamisena ilmselt seetõttu, et puudub teadmine, mida kogutud andmetega tehakse. Kuni usutakse, et ühel hetkel vormub operatsioonisüsteem, mis ise mõistab lahendatavat probleemi, kestab suund koguda järjest enam andmeid. Kui andmed on nii eesmärk kui ka vahend, siis ebavõrdsus linnaloomes püsib. Selle asemel, et näha osalust lõppeesmärgina, tuleb endale meelde tuletada, et see on demokraatliku planeerimisprotsessi alustala. Siinjuures peituvad osalusprotsessid tihti ka projektides, kus seda eesmärgiks pole seatud.
Targa linna planeerimine paistab eriti nn osalusjärgne. Arvutuslikud meetodid on tähendusliku osaluse sealt suuresti välja tõrjunud. Kaasatus ehk võime mõjutada ja parandada ümbritsevat elukeskkonda on siiski oluline demokraatia osa. Osalemise viisidel on selge mõju. Nendes teemades on mind eriti mõjutanud Saksamaa-USA ajaloolase ja filosoofi Hannah Arendti mõte ühiselt loodud, nii füüsilisest kui ka mittefüüsilisest ruumist, kus inimesed on vabad enda õiguste eest seismiseks.
Usun, et ajaloost on võtta õppetunde maailmapoliitikas ja digitehnoloogiates toimuva mõistmiseks. Näiteks on kultuurilised narratiivid 1968. aasta mässumeelsusest ja revolutsioonidest valdavalt kontrakultuursed, eristuvad tavapärasest argielust. Ajaloo uurimine aitab mõista, et just hegemooniline maailmakord ja ühepoolne kaasamiskultuur on esile kutsunud protesti keskvõimu vastu ja toonud reaktsioonilise muutuse.