Keset südasuve, kui valitsuses peeti koalitsioonikõnelusi ning jõuti järjega haridusvaldkonnani, lõhati meedias kriitikapomm: avalikustati Jaak Aaviksoo juhitud töörühma koostatud analüüs, mille järeldusena kuulutati kõrgete hariduskulude peamiseks põhjuseks liiga kallid nn luksuskoolid. Seetõttu ei pidavat saama maksta õpetajatele kõrgemat palka. Sellist hinnangut peavad arhitektid äärmiselt ebaõiglaseks ning püüan allpool selgitada, miks.
Kuigi igas kriitikas on alati terake tõtt, mida tasub lähemalt uurida – seejuures toetan täielikult vajadust maksta õpetajatele väärilist palka –, siis seekord sihiti järeldusega sootuks valet märklauda. Selle asemel et kritiseerida haridusreformi seda osa, millega pole hästi läinud – õpetajate täiendkoolitus, järelkasv jne –, rünnati uusi koolimaju, mis on rajatud kõigiti kvaliteetselt ja kasutajasõbralikult. Kas tõesti peame tegutsema popsliku mentaliteediga, ehitama koolimaju kasinalt ja keskpäraselt, selle asemel et kasutada parimaid teadmisi ja kogemusi ning näidata oma arhitektuuri tipptaset? Peaksime olema uhked, et parim arhitektuur sünnib just haridusvaldkonnas, mis on pikaajaline investeering lastesse ja õpetajatesse. Pole ka väheoluline, et paljude õpetajate jaoks on uued või ümberehitatud koolid pakkunud motivatsiooni just sinna tööle asuda inimliku ja inspireeriva töökeskkonna pärast.
Nii nagu ERRis avaldatud Eesti arhitektide liidu arvamusloos1 märgitakse, ei oleks ka parima tahtmise juures saanud koolide ehitamiseks kulunud raha kasutada õpetajate palgatõusuks: see oli lõviosas sihtotstarbeline välisfondide raha. Ilma selle toeta ei oleks olnud võimalik koolitaristut uuendada. Seejuures tõdetakse uuringuski, et Eestil tuleb teha koolivõrgu korrastamises suur hüpe, kuna mahajäämus Euroopast on suur ning ka rahva asustusmuster on viimase 30 aastaga märgatavalt muutunud. Kõnealuse analüüsi uuringuperioodi ehk viimase kümne aasta sisse jäi haridusreformi kulukaim faas: uute koolimajade ehitamine ja vanade rekonstrueerimine, mis tekitab paratamatu küüru haridusvaldkonna kulude kõverasse. Seda on kohatu võrrelda Euroopa keskmise investeeringutasemega, kus parasjagu pole käimas analoogset ehitusbuumi.
Kõlab kummaliselt, et haridusministeerium on nüüd asunud iseenda kavandatud pikaajalist ja strateegilist tegevust kritiseerima. Riik on haridusreformiga püstitanud eesmärgi korraldada üldharidus ümber nõnda, et omavalitsused vastutaksid edaspidi põhihariduse eest ja riik tagab gümnaasiumihariduse kättesaadavuse, seejuures korrastab koolivõrgu ümber vastavalt elanike paiknemisele. Selleks võeti vastu otsus rajada igasse maakonda vähemalt üks riigigümnaasium ning see eesmärk ka täideti, seejuures edumeelselt ja õigeaegselt. Nüüd aga selgub, et see on olnud liigne „luksus“.
Miks peab kooliruum olema mitmekülgne?
Näen siin taustal probleemi laiapõhjalise ruumihariduse puudumises. Kuigi näiteks linnaruumi arutelu on viimasel kümnendil märksa sisukam, ei osata Eestis ruumiloomet tervikuna, sh kvaliteetset arhitektuuri, vääriliselt hinnata ja seda elutähtsaks pidada. Kui ministeeriumist kritiseeritakse kõrgetasemelist arhitektuuri, tekib küsimus, millises keskkonnas me siis õppida, töötada ja elada soovime. Kuuleme alatasa kurtmist odava ja ilmetu nn kolearhitektuuri üle, kuid ettepanekuid, kuidas teha paremini, ei kosta kusagilt. Järeldan, et puudub oskus näha suurt ruumilist pilti ja iseenda rolli selles. Ehitatud keskkonna (p)arenemiseks on vaja igaühe panust ja pingutust, mis ei ole enamasti rahaline. Kogukond ja/või ühiskond tervikuna osaleb ruumiloomes oma soovide, unistuste ja väärtustega ning edastab arhitektidele ja inseneridele kaudsemalt või otsesemalt lähteülesandeid. Kvaliteetne elukeskkond on selles elavate inimeste parimate teadmiste, kogemuste, unistuste ja võimaluste peegeldus ning kehastus. Kõik need tingimused omakorda muutuvad ajas. Tellija Exceli tabel, kus kirjas ruumide suurus ja ruutmeetri hind, on vaid täpike kogu lähteülesandest. Nõnda on ka haridusministri ettepanek kehtestada ehituskuludele ülempiir lühinägelik: ruumiloomet ei saa taandada üksnes ruutmeetri hinnale. Kuidas hinnata sel juhul teadmisi, kogemusi ja väärtusi? Siinse arutelu juures on kõige tähtsam: kuidas pidada oluliseks õpikeskkonda?
Muidugi algab hea haridus pühendunud õpetajast ja motiveeritud õppijast, ent sellele peab kaasa aitama toetav ja võimalusi pakkuv kooliruum. Kvaliteetne arhitektuur peaks olema normaalsus, kui tahame, et muutunud õpikäsitust toetaks ka õpikeskkond. Hooneid ehitatakse inimestele alati mingil kindlal põhjusel – antud juhul õpilastele ja õpetajatele töökeskkonnaks. Kool on keskkond, millelt ootame, et seal õppivatest noortest kasvaksid sotsiaalselt küpsed ja kodanikena vastutustundlikud inimesed.
Uuringutega on tõestatud, et ruum mõjutab inimeste heaolu, suhtlemise ja õppimise kvaliteeti. Seejuures on teada, et ruum võib toimuvat tegevust nii toetada kui ka pärssida sõltuvalt sellest, mida kavandamisel on oluliseks peetud. On ilmselge, et hästi läbi mõeldud ja ajakohaste vajadustega arvestav koolimaja loob paremad tingimused õpetamiseks ja õppimiseks ning vastutustundlike kodanike kasvamiseks.
Nüüdisaegne pedagoogika ütleb, et koolikeskkond peab olema võimalikult eluline ja pakkuma eri õppimisviisideks mitmekülgseid võimalusi, seejuures nii formaalseks kui ka informaalseks õppimiseks. Moodne kool on ühtlasi kogukonnakeskus, mis on avatud piirkonna elanikele pärast koolitundide lõppu täiendõppeks ja üritusteks. Õpilastelt oodatakse suuremat algatus- ja koostöövõimet, aga ka oskust süveneda ja sügavama mõistmiseni jõuda. Õpetajatelt eeldatakse tundide mitmekülgsemat ülesehitamist, rohkem grupitöid ja avastusõpet. Järjest enam utsitatakse õues õppima. See tähendab, et õpikeskkond peab olema väga mitmekesine ja kõiki neid võimalusi pakkuma. Ruumid peavad olema paindlikud ja ristkasutatavad nii koolihoones kui ka selle ümber. Jäiga ruumistruktuuriga nõukogudeaegsed koolid, kus õpib endiselt ligi pool Eesti lastest, sellist vaheldust ei paku. Küll aga on need näited odavast standardehitusest, kus koolipere ajas muutuvatele vajadustele ei oldud mõeldud. Üht-teist saab loomulikult ka neis koolides ajakohastada ja seda tehaksegi, kuid siin tulevad ette olemasoleva ehitise piirid. Ministri pakutud odavate ja tüüpsete koolide-lasteaedade ehitamise ettepanek viib mõtted kahjuks liiga kergesti nõukogudeaegsete tüüpehitiste taastootmisele. Tüüplahendus on küll üks viis uusehitiste hinda allapoole tuua ja seda tuleks ühe võimalusena kindlasti kaaluda, kuid see ei tohi olla ainus ja peamine viis, sest arhitektuur on muu hulgas tugevalt seotud ka koha ja kogukonna identiteediga.
Ehitamine on igal juhul kallis, isegi nn odavehitis on tellijale väga kulukas. Pean siin silmas tüüpilisi riigihankeid, kus ainsaks valikukriteeriumiks on odavaim hind. Elu näitab, et odavam ehitus tähendab tihtipeale hilisemaid lisakulutusi, mis aja jooksul esialgse „kokkuhoiu“ tasandavad, aga hoonet ikka paremaks ei muuda. Seetõttu on hea meel näha, et omavalitsused on riigigümnaasiumide programmi eeskujul järjest julgemalt hakanud ka põhikoolide uuendamisel väärtuspõhiseid hankeid korraldama. See tähendab, et kogu protsess algab hästi ette valmistatud arhitektuurivõistlusest ning jätkub projekteerimis- ja seejärel ehitushankega. Kui mõelda nii, et ehitame haridusasutusi vähemalt pooleks sajandiks – tegelikult kestavad need oma 100 aastat –, siis on mõistlik pöörata see mõte teistpidi: kui juba ehitada, siis tuleb seda teha võimalikult hästi, nii et iga euro oleks mõistlikult kulutatud ja hoone ajas püsiv. Riigi tulevikule mõeldes on tegemist kõige tähtsama valdkonnaga.
Arhitektuurivõistlus on suurepärane meetod
Kulusid hoiabki kokku hästi läbi mõeldud tegevusplaan alustades selgelt sõnastatud lähteülesandest, kus kirjeldatakse väärtusi, vajadusi, võimalusi ja piiranguid ning lõpetades eelarve ja tähtaegadega. Protsessi esimese otsa jaoks on välja töötatud suurepärane meetod – avalik arhitektuurivõistlus, mille käigus selgitatakse arhitektide vahel välja parim ruumilahendus, millega võitja edasi töötab. Peale põhilise ideelahenduse paika saamist on edasine projekteerimine juba tehniliste lahenduste järkjärguline täpsustamine. Riigigümnaasiumide programm on nii läbimõeldud tegevusplaani kui ka kokkuhoiu osas hea eeskuju: võistluse lähteülesandes kirjeldati kooli toimimist ja vajadusi, lisati ruumiprogramm ja eeldatav eelarve. Seejuures olid ruutmeetrid väga kokku surutud, arvestades õpilaste suurt arvu. Selline ülesanne oli arhitektide jaoks loominguline väljakutse: prooviti leida lahendusi, kuidas kitsastes tingimustes ikkagi inimlikku ja hästi toimivat ruumi luua. Nii sündis uutele koolidele hübriidne aatrium, kus ühtlasi asub ka avar fuajee, suured istumistrepid, kohvik, raamatukogu, leidub nii aktiivset suhtlusruumi kui ka vaiksemaid õppimise pesasid. Kui varem olid kõik need funktsioonid paigutatud eraldi ruumidesse ja võtsid kokku rohkem ruumi, siis nüüd on selline läbipõimitud ruumikasutus väga levinud ja osutunud edukaks ka (eriti informaalse) õppimise seisukohast.
Avalikke ideevõistlusi on küll kritiseeritud arhitektide hinnalise loomepotentsiaali ärakasutamise eest, sest tasu saavad vaid preemiatele valitud ja edasise töö saab vaid üks büroo, aga teisalt hoiab see arhitektid loomingulises tippvormis ning on ka tellijale parem lahendus kui hankida turult odavaim pakkumine ja siis sellega hiljem korraliku tulemuse nimel jännata. Arhitektuurivõistlusel osalemine on kõigile vabatahtlik ja huvilisi seejuures jagub, Eesti on maailmas ainulaadne nii suure hulga avalike arhitektuurivõistluste korraldamise poolest. Seda kinnitab avalikus sektoris märkimisväärne hulk kõrgel tasemel arhitektuuri, mida on tunnustanud ka rahvusvahelised žüriid väärikate preemiatega.
Suunanäitaja Eesti
Koolide ehitushinda mõjutab ka üldine elustandard, mis väljendub ehitusvaldkonnas seaduste, määruste ja standarditena. Seadusandja on reguleerinud, kui palju ruumi, õhku ja valgust peab klassiruumis olema, kui helikindlad on seinad, millised on hügieeni, ligipääsetavuse, tuleohutuse või energiatarbimise nõuded. Uusi õppeasutusi seaduste järgi rajades ei ole võimalik neid nõudeid täita tunduvalt odavamalt. Veelgi enam, selleks et kõiki eespool nimetatud nõudeid täita, vajavad hooned kallist tehnoloogiat ja tehnosüsteeme. Koos hoonega tuleb rajada ka välialad, haljastus, teedevõrk, valgustus. Arvestades muutunud õpikäsitust, tuleb koolide juurde rajada ka õuesõppe võimalused. Seega kulub puhtalt hoone seinte ja lagede püstitamisele ehk pool kogu ehituse eelarvest, teine pool lisandub tehnika, tehnosüsteemide, sisustuse ja maastikukujundusena, ilma milleta terviklikku keskkonda ei teki.
Kui elustandardi pilt veelgi laiemaks tõmmata, oleks paslik tähelepanu juhtida, et Euroopa Liidus on tulevikku vaatavalt kokku lepitud uue „Euroopa Bauhausi“ tegevuskava, mille järgi ehitatud ruum peab olema kestlik, kaasav ja kaunis. Eesti on osalenud selle tegevuskava koostamisel ja andnud ka lubaduse kokkulepitud põhimõtteid järgida. Siinse koolitaristu uuendamisel on silmas peetud just Bauhausi eesmärke ja nõnda oleme suunanäitajad kogu Euroopas.
Eesti koolivõrgu uuendamine pole sugugi lõppenud, põhikoolide korrastamine alles kogub tuure. Loodan väga, et hoiame oma lapsi ja õpetajaid, loome neile igas kooliastmes parimad võimalused arenemiseks, mitte ei hoia nende pealt kokku.
* Aet Ader, Katrin Koov, Siim Tanel Tõnisson, Miks me teeme nii hästi, teeks ikka keskpäraselt? – ERR 16. VII 2024.