Inglise keeles kirjutav Malaisia kirjanik Tan Twan Engi kolm romaani on jõudnud mitme maineka auhinna nominatsiooni ja võiduni. Esikromaani „Vihmaand“ eest pälvis Tan Twan Eng 2007. aastal Bookeri preemia. Teise romaani „Õhtuste udude aed“ (2012) pärjati ta aga näiteks Walter Scotti auhinnaga, millega tunnustatakse ajaloolise sisuga ilukirjanduse autoreid.
„Õhtuste udude aia“ eesti tõlge (Triin Tael, 2015) on leidnud palju lugejaid: piisab vaid lühikesest netiotsingust, et leida lõputute lugemisblogide kiidusõnad. Ja tegemist on tõesti väga nauditavas tõlkes lugemisega. Romaanis ehitab autor iidse õpetaja ja õpilase (õpiti Jaapani aiakunsti) loo ümber Malaisia hiinlaste kogukonna ja Jaapani okupatsiooni sõjakuritegude loo. Kaasahaarav teos mängib osavasti arhetüüpse õpipoisi narratiiviga, muutumata seejuures pateetiliseks. „Õhtuste udude aed“ on raamat mälust, selle kuhtumisest ja mineviku mäletamisest. Autor puudutab süviti, ent räuskamata raskeid teemasid: kolonialismi taak, võitlus sissikommunismiga ja eri rahvaste vaheline vihkamine-leppimine. „Üks mälestus hulbib mööda. Küünitan selle poole, just nagu kahmaksin kõrgelt oksalt allapoole tiirlevat lehte. Ma pean. Kes teab, kas see mulle kunagi enam meelde tuleb.“1
Nüüd on lugejatel põhjust taas rõõmustada, sest jutuvestja sulg on veel ühe mäletamisloo paberile pannud. „Uste majas“ räägib Tan Twan Eng kultuskirjanik William Somerset Maughamist ja Hiina revolutsionäärist Sun Yat Senist, peatudes ühtlasi Inglise kolonialistide eluolul ja tolle aja homoseksualismi tabul. Lisaks üks kohalikku üldsust šokeerinud mõrvalugu. Ajaliselt on romaanis küll mõningaid ajaloos aset leidnud hetki veidi kokku nihutatud, aga see ei tohiks ilukirjanduse puhul üllatada.
William Somerset Maugham
Tan Twan Eng kirjutab klassikaliselt – kui otsida kuulsaid paralleele, siis võiks öelda, et maughamilikult. Tema peategelased kulgevad ajas edasi, jutustus põikab vahepeal mineviku- ja teel kohatud kaaslaste lugudesse. Ei Tan Twan Engi ega Maughami teosed ole eksperimentaalsed, seks ja vägivald on neis välja toodud vaid vihjamisi ning autorite kultuurilis-poliitilised hinnangud ei ole võitlevad (erinevalt praegusest moest). Maugham on kirjutanud: „Pole mingit põhjust, miks romaanikirjanik peaks olema midagi muud kui romaanikirjanik. Piisab sellest, kui ta on hea romaanikirjanik.“2 Too omaaegne kirjanduse megastaar ongi üks „Uste maja“ minajutustajaid.
„Uste maja“ tegevus rullub lahti Lõuna-Aafrikas, kus teose teine minajutustaja Lesley saab postiga kätte Maughami jutukogu „Kasuariinipuu“3 ning hakkab meenutama pea kolmkümmend aastat tagasi Malaisias toimunud sündmusi. Tollal külastas teda Aasias ringreisil olev Maugham koos oma kaaslase Gerald Haxtoniga, kes polnud pelk sekretär: „Mind tabas arusaamine. Miks ma polnud seda varem näinud? Need kaks olid armukesed. Nad olid homoseksuaalid. Meie katuse all oli kaks neetud homoseksuaali. Saatsin Robertile pilgu – ta teadis; muidugi ta teadis“ (lk 40).
1920. aastate alguses oli Maugham juba kuulus ja rikas. Tema just sel aastal laineid löönud lugu „Vihm“, mida saatis hiljem edu ka näidendi ja filmina, tekitab „Uste maja“ kõrvaltegelastes elevust aastakümnetegi pärast.4 Malaisiasse jõudes on kirjanik aga ootamatult pankrotistunud ning tema mõnes mõttes välise pildi loomiseks sõlmitud abielu lagunemas. Tan Twan Eng jutustabki loo nendest inimestest, kellega kohtumise järel Maugham „Kasuariinipuu“ kirjutab ja sellega end vähemalt varanduslikust fiaskost päästab. Jutukogu ilmudes puhkes muide Malaisia brittide hulgas skandaal: Maughami ei oodatud enam endi sekka, sest kirjaniku sulg on olnud selle kogukonna kirjeldamisel küllaltki halastamatu.5
Maugham on „Uste majas“ kujutatud nõnda elavana, et tema kogelev hääl, kõike märkav kohaolu ja omapärad on pärast lugemist veel pikalt meeles. Lisaks avab Tan Twan Eng toda poolt, mille kuulus autor pidi oma eluajal paratamatult varjus hoidma: „„Pärast seda, mis juhtus vaese … Oscar Wilde’iga?“ Willie raputas pead. „Maailm on meie vastu pöördunud, Lesley. Te ei tea, mis tunne on elada … pidevas hirmus ja teada, et sind võidakse iga hetk paljastada, kogu su elu … hävitada““ (lk 260).
Kolonialismi taak
Tollast Briti kolonisaatorite elu sobib väga hästi kirjeldama Maughami lühike vinjett Hiinast, kus britist daam väikest kesklinna templit oma elumajaks ümber kujundab ning lõpuks oma kätetööd vaadates tõdeb: „Muidugi ei näe see välja nagu Londoni tuba, .. kuid see võiks väga hästi olla tuba mõnes kenas Inglismaa paigas nagu Cheltenham või, ütleme, Tunbridge Wells.“6 Või siis lugu piirkonnahaldurist, kes elab üksinda troopilises pärapõrgus ning einestab igal õhtul kallis ülikonnas peenelt kaetud laua taga: „Kui valge inimene annab kas või vähimalgi määral alla mõjudele, mis teda ümbritsevad, siis kaotab ta üsna varsti austuse iseenda vastu, ja kui ta kaotab austuse iseenda vastu, siis võite olla päris kindel, et üsna varsti ei austa teda ka pärismaalased.“7 See on suletud kogukond, kes ei huvitu väga neid ümbritsevate rahvaste paabelist ja veedab aega omavahelisi intriige punudes.
Nõnda on peategelane Lesley erand, sest ta armub kuulsa revolutsionääri Sun Yat Seni (teoses Sun Wen; eesti keeles esineb tema pärisnimest mitmeid nimekujusid) abilisse ning otsustab revolutsioonitule hõõgumisele kohapeal põgusalt kaasa aidata. Hiina revolutsionäär on tulnud Malaisiasse raha koguma. Pidevalt on tunda pinget kohaliku hiinlaste kogukonna ja n-ö päris hiinlaste vahel: „„Need teie väinahiinlased räägivad ainult inglise keelt, nad ahvivad teie kombeid ja traditsioone.“ Sun Weni kõrist tõusis põlglik urahtus. „Nad peavad Inglismaad oma isamaaks““ (lk 141). Revolutsionäär Sun Weni prototüüp Sun Yat Sen on jõudnud ajalukku Hiina vabariigi esimese presidendina.
Me oleme siin maanurgas harjunud rääkima kolonialismist ning lugema idamaa-ainelist kirjandust raames, mille on loonud näiteks Edward W. Saidi „Orientalism“ (1978) ja loendamatu hulk sama rada liikuvaid teooriaid. Mõnel pool mujal on aga oriendi seesugused käsitlused pälvinud üksjagu kriitikat.8 Küllap on kellelegi hambusse jäänud ka Maughami müstiline ida. Samas voolus ujub nii mõnigi nüüdiskirjanik, näiteks on teatav programmilisus omane suurepärasele jutuvestjale Salman Rushdiele. Tan Twan Engi teostes seda pole, kuigi teemad seda võimaldaksid. Programmilisuse asemel on vihjamise poeetika, mis on vahest mõjuvamgi.
Mõrv ja lugude jutustamine
Lisaks Maughami ja naispeategelase loole (mida ma tulevase lugeja lugemismõnu huvides rohkem eriti ei puudutaks) on teoses veel ka Ethel Proudlocki oma. Tegemist oli tõsielujuhtumiga: Malaisia briti naine mõrvas oma tõenäolise armukese ja mõisteti selle eest süüdi, kuigi ta apelleeris enesekaitsele. Pärast kohaliku kogukonna palveid andis Selangori sultan talle armu.
Minajutustaja Lesley on „Uste majas“ Etheli sõbranna, kes käib temaga kogu kohtuprotsessi kaasas ning jutustab hiljem Maughamile selle loo. Maugham ongi samast juhtumist kirjutanud oma „Kasuariinipuu“ loos „Kiri“, millest hiljem on tehtud ka menukas film.9 On põnev vaadata, kuidas eri kirjanikud tolle mõrvaprotsessi tagamaid ja põhjusi kirjeldavad. Tan Twan Eng: „„Sultan võis talle ju armu anda, aga tema oma inimesed – meie, valged – ei anna talle kunagi andeks,“ ütles Robert. „Kõik tahavad nüüd üksnes ära unustada, et ta üldse kunagi siin elas, et ta üldse kunagi olemas oli““ (lk 304).10
Tan Twan Eng on suurepärane jutuvestja, kes teab hästi, et lõhnad, värvid ja tekstid avavad ammu unustatud aknaid mälestustesse. „Uste maja“ on meisterlik teos, kus kirjaniku kujutlusvõime, ajaloolised sündmused ja isikud ning Maughami kirjutatu põimuvad kokku üheks suurepäraseks uueks tervikuks. Mis on aga uste maja ja mis rolli nende uste avamisel mängib Verlaine’i luule, tuleb teil ise välja selgitada.
„„Kust algab lugu, Willie?“ küsisin mina. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Siis ta nihutas end toolil. „Kust algab merelaine?“ küsis ta. „Kus moodustab see vormi mere nahal, et paisuda, lainetada ja kalda poole kiirustada?“ (lk 113).
Lõpetuseks: hea romaanikirjaniku kirjapandust võib olla kasu ka kulinaarselt. Nõnda süüakse mõlemas eesti keelde tõlgitud Tan Twan Engi raamatus muna soja ja valge pipraga. See on tõesti maitsev kombinatsioon, soovitan soojalt lugemise vahele üks vahepala võtta!
1 Tan Twan Eng, Õhtuste udude aed. Tlk Triin Tael. Varrak, 2015, lk 34.
2 William Somerset Maugham, Kümme romaani ja nende autorid. Tlk Mare Lepik. Canopus, 2016, lk 14. Vt ka Siim Lill, Kuidas rääkida raamatutest, mida lugenud oleme? – Sirp 17. VIII 2018.
3 William Somerset Maugham, Kasuariinipuu. Kuus lugu. Tlk Mare Lepik et al. Canopus, 2023.
4 „Vihm“ on eesti keeles ilmunud mitu korda, nt William Somerset Maugham, Värisev leht. Novelle Lõunamere saartelt. Tlk Edith Roks, Inta Soms ja Linda Ariva. Canopus, 2003, lk 199–246.
5 Vt nt Ted Morgan, Somerset Maugham: A Biography. Jonathan Cape, 1980, lk 251–252.
6 William Somerset Maugham, Hiina sirmi taga. Tlk Eva Lember. Canopus, 2005, lk 8.
7 William Somerset Maugham, Kasuariinipuu, lk 76.
8 Siinkohal soovitan raamatut, mis kritiseerib, lahkab süvitsi ning pakub huvitavaid alternatiive Saidi ja temast lähtuvale lõputule orientalismipoleemikale: Wael B. Hallaq, Restating Orientalism: A Critique of Modern Knowledge. Columbia University Press, 2018.
9 William Wyleri filmis „Letter“ (1940) mängib nimiosa Bette Davis.
10 Kellel on palju vaba aega, võib selle kõige kohta lugeda ka faktipõhist uurimust: Eric Lawlor, Murder on the Verandah: Love and Betrayal in British Malaya. HarperCollins, 1999.