IX Seedrioru laulupäev 28. VI – 1. VII Kanadas.

Eeloleval sügisel möödub 80 aastat suurpõgenemisest, mis sundis 80 000 eesti­maalast maha jätma oma kodumaa. Põgenemisele pühendatud näituste ja temaatiliste trükistega antakse edasi maarjamaalaste pooleli jäänud (elu)-lugusid, lõhutud perede ja katkirebitud armastuse lugusid, aga ka uskumatu saatuse ja õnnesärgis sündinute lugusid. Mäletama peab, et kurjus ei saaks taas tõusta.

Sõja hirmust pakku aetud mesilassülem koondus ositi Rootsi, ositi Saksamaale ja teisele poole maakera kaugemalegi. Üks mesipuusülem eestlasi kogus mitme aasta jooksul hingejõudu Kanadas, et siis endile lunastada maaliline jõeorg Ontarios. Seedrioru sai ta nimeks suurte seedrite järgi, mis nõlva katsid.

On Seedrioruski mitmeid, kelle esivanemad 1944. aasta sügisel Nõukogude Venemaa eest pagesid, kuid Seedrioru ise on kõike muud kui museaalne sümbol kusagil ookeani taga. Seedrioru on eestluse vaimusahver, energiast pulbitsev kants, kus peetakse oluliseks rahvuslikku ühtsustunnet, traditsioone ja vabadust.

Seedrioru suurte põlispuude ja seedritega, mida meie nimetame pigem elupuudeks, kaunis looduslik jõesäng on kunagine põllu- ja karjamaa, mis aastakümnete jooksul saanud eestlaste suviseks puhkusepaigaks ja kultuuriliseks akupangaks. Vaatamata kolmanda (juba neljandagi) põlve eestlaste aina vähenevale eesti keele oskusele korraldatakse siin suviti laagreid, kus õpitakse eesti keelt ja kombeid. Pühadust ja kogukondlikku tõsiseltvõetavust rõhutavad aateliste ideede edasiandmine, esivanemate saatusest jutustamine ning praeguse elupaiga teenimine ja eluparatamatuse aktsepteerimine. Seedrioru on sümbol, müstiline meka, mis ei jäta ükskõikseks kedagi, kes on seal korragi viibinud. See paik pulbitseb kokkuhoidmistundest, millel seilab uhke muusikalaev – karismaatilise helilooja ja dirigendi Roman Toi algatatud laulupäeva traditsioon. Enam kui 65 aakri suurune Seedrioru soetati 1955. aasta sügisel, ehitati üles talgu korras ning juba Seedrioru esimesel suvel, 30. juunil 1956, peeti seal pagulaskooride laulupäev.

Anno 2024, täpselt 68 aastat pärast esimest laulupäeva toimus Seedriorus üheksas laulupäev. Esimesed laulu­päevad toimusid kümmekond aastat regulaarselt, ent siis oli aastaid, kui Seedrioru asemel laulsid koorid kokku ESTO-l (ülemaailmsed Eesti kultuuripäevad aastast 1972). Nüüd on aga juba pikemat aega (2003. aastast) Seedriorul taas suvised laulu­päevad ning need toimuvad aasta enne Eestis peetavat üldlaulupidu.

Seedrioru IX laulupäevale kogunesid Kanadas ja Ameerika Ühendriikides tegutsevad väliseesti kollektiivid: Baltimore-Washington Eesti segakoor (dirigent Tjorven Hairfield), Estonia Koor (Ingrid Silm), Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik (Rosemarie Lindau), Toronto Eesti Meeskoor (Avo Kittask), Hamiltoni Eesti Seltsi segakoor (dirigendid Heidi Schumacher ja Elise Naccarato) ja Tuleviku koor (eesti noored Torontost, Hamiltonist, Jõekäärult ja Seedriorult). Nende kõrval osales laulupäeval kaks Eestist külla sõitnut: Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Hirvo Surva) ja Tartu Rahvaülikooli segakoor (Lauri Breede).

Laulupäevale eelnenud õhtul peetud pidulikul aktusel osales kõrgeid külalisi ja järgiti eestlaste rituaale: süüdati võidu­tuli (Kanada kaitseväe erukolonelleitnandi Robert Zeidleri, reservmajor Ülo Isbergi, USA Rahvuskaardi seersandi Sven Wichmani ning Eestist saabunud reservkaitseväelaste ja kaitseliitlaste osalemisel), heisati Kanada, USA ja Eesti lipud ning Eesti vabaduse eest langenute mälestusmärgi jalam kattus lilleõitega. Tervituskõnega esines Eesti suursaadik Ottawas Margus Rava ja ette sai loetud Eesti aukonsuli Torontos Thomas Heinsoo läkitus. Pole kahtlustki, et aktuse pühalikumaid hetki oli Seedrioru juhatuse presidendi Lia Hessi täht­päevakõne, mis keskendus Eestile, julgeolekule kogu maailmas, iseseisvusele ning traditsioonide edasikestmise usaldamisele järgmistele põlvedele: see kõne oli kui lävepakust üle astumine, teatepulga edasiandmine tugevatele ja noortele sõnumikandjatele.

Laulupäev algas tillukese rongkäiguga. Seedrioru peavärava Pikka Hermanni meenutav torn seiras rahulolevalt kohaletulnuid, kes laskusid pikas hanereas lippude ja vimplite lehvides alla jõeorgu. Seal ootasid kodune laululava ning end valgetel toolidel ja piknikutekkidel sisse sättinud elevust täis kuulajad. Laulupäeva kunstilise juhi Hirvo Surva koostatud muusikaprogrammis kuulsime traditsioonilist laulupidude avanumbrit (Mihkel Lüdigi „Koit“), millele järgnesid Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ ja valik märgiliste heliloojate loomingust: Roman Toi, Mart Saar, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Peep Sarapik, aga ka Eeva Talsi ja Pärt Uusberg. Ühendkooris oli peaaegu 300 laulusuud ning arvatavalt osales laulupäeval rohkem kui 600 inimest. Muusika vahele peeti tänukõnesid ja vannuti truudust isamaale, mitmeid laule oskas kaasa laulda ka publik, kes seda ka suure mõnuga tegi.

Laulupäev jättis mulle väga sügava mulje: kultuslaulude kuulajate hulgas olid ka muretult murul möllavad lapsed, kes veel ei adu aega, mil nende esivanemad astusid selle riigi pinnale lootuses ehitada üles uus elu. Needsamad lapsed köidetakse aja kestel eestlaste legendidega, et nad sooviksid edasi hoida eesti kultuuri teisel pool maakera. Ja muusikal on meie kultuuri hoidmisel alati olnud suur roll. Aga pole ju võõrsil lihtne hoida „oma“, siin ei piisa kindlasti laulupäevast Seedriorul ega laulupeost Tallinnas. Jagagem neile oma hoolt ja tähelepanu – seda on vaja.

Laulupäeval kuuldud laulud olid laetud teisiti – miski oli siin muu, enneolematu. Peo lõpetas Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ (tekst Lydia Koidula), mida kuulasin üleval Seedrioru nõlva kõrgel kaldal. Tavapärasega võrreldes sootuks teisiti kõlas see laul seal kaarjate puude kohina varjus, kantud suurest hingeliigutusest ja aastate­pikkusest armastusest kodumaa vastu. Sellesarnast esitust pole ma kuulnud eales. Nii hell oli see hetk, nii lõpmata hell – otsekui seedriokste vahelt hetkeks läigatav päiksekiir, justkui ammu elus kaotsi läinud õnn. Ja korraga, nii ootamatult äkitsi ta end sulle paotab, vakatad iseenese õnnetulvast ja hetke pärast kiir juba kustub. See ongi Seedrioru, kus ühislaulmiste ja tänupisarate üle laotub kohati kahkjas kaotustunde­tekk, nähtamatu side seedriorulaste südames, nukravõitu igatsuslaul kodumaa järele. Lend mesipuu poole.

*

Nüüd mälestades seiskem palja päi:

mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.

(Marie Under „Mälestus ja tõotus“)