Ugala teatri „Süsteem“, autor Ben Lewis, tõlkija, dramatiseerija, lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Villu Konrad, videokujundaja Margo Siimon. Mängivad Marika Palm, Rait Õunapuu, Martin Mill, Alden Kirss ja Tanel Ingi. Esietendus 13. IV Ugala teatri väikeses saalis.
Sattusin hiljuti peale Valle-Sten Maiste mõne aasta tagusele tekstile, kus seisab: „Meie teatriarvustustes sukeldutakse tihti teatrilukku, rollikirjeldustesse, näitlejaarengu või postdramaatilise vormi kujutamisse. Nagu oleks teater asi iseeneses. Miks teatrit tehakse, mida öelda tahetakse, kas see on teatriväliselt tähenduslik ja oluline, pole esmatähtis.“* Eks ole kõik mainitu oluline kas või teatriarvustuse kui ajakapsli vaatepunktist ning ideaalis peakski olema meil piisavalt kriitikuid, et spetsialiseeruda teatri eri tahkude mõtestamisele (ja selleks on vaja kriitikat kui kirjandusvormi elus ja ülal hoida), ent peab nõustuma, et n-ö pealisülesanne jääb tihti kõige muu varju.
Mõni lavastus torkab aga silma just seetõttu, et seisab teostusest ja „meeldib – ei meeldi“ tasandist kõrgemal juba käsitletava teema tõttu – sest see on oluline, oma aja sümbol. „Oluline teema“ on muidugi paljude hinnangul tühi väljend, liigkasutatud ja kõike kirjeldav. Armastus on tähtis, inimsuhted on tähtsad – teater teab ja kinnitab seda enam-vähem iga lavastusega. Keerulisem on tuua lavale ajastuspetsiifiline probleem, mõjumata eos aegunu, pinnapealse või patroneerivana, nagu juhtub alatasa projektidega „internetis tuleb ettevaatlik olla“. Üks praeguse sajandi mädapaiseid, mida pole veel eriti puutuda tihatud, on äärmuslik maskuliinsus ja selle otsesed sidemed poliitilise ekstremismiga
Andres Noormetsa lavastuse „Süsteem“ keskmes olev rühmitus otsib haavatavas seisus mehi, kes tunnevad, et on läbi kukkunud, ning tajuvad ebaõiglust ja ilmajäetust. Selline on ka Jan (Rait Õunapuu), kellega võtab elu madalpunktis ühendust ootamatult edukas ja rätsepaülikonda kandev endine klassivend Aleks (Martin Mill). Janile pakutakse kogukonda, kellega koos end nii füüsiliselt kui ka vaimselt üles ehitada, brokolit ja kanafileed süüa ning äbarikest alfadeks kasvada. Ühtsustunde loomine on äärmusrühmitustes tähelepanuväärne etapp – iga inimene vajab kogukonda. Tänapäeva ühiskonnas on seda üha raskem leida ning selle puudumisel on tagajärjeks individualistlik maailmavaade ja vaimse tervise kriis.
Süsteem pole aga mõeldud kestliku ja jõustava grupina, vaid inimrelvana, kellel on tapahimu ja kindel käsuliin. Kui ühtsustunne on loodud, jõutakse faasi, kus emotsioonid ja nõrkus on keelatud, ning meeste ebaõiglustunne ja viha välismaailma vastu suunatakse lõppeesmärgi, neile tundmatu sisuga „kohtupäeva“ nimel töötamisse. Juhi meelas ja ohtlikult mõjus soft power muutub aegamisi kalgiks, enesearengu asemel tuleb jutu sisse üha rohkem eliidivastasust (eliit võib sealjuures olla nii majanduslik koorekiht kui ka mõni vähemusgrupp).
„Süsteemi“ lakooniline lavakujundus (väikeste saalide sage paratamatus) võimendab senistes arvustustes mainitut, et etendus toimiks ka kinnisilmi vaadates, kuuldemänguna – nii on selle autor Ben Lewis ka loonud. Ometi ei soovita ma seda teha, sest näitlejate lavaline kohalolu on nauditav ning süsteemisisene manipulatsioon avaldub huvitavalt ka näiteks miimikas ja žestides. Küll aga peab kriitiliselt välja tooma häirivalt toore videokujunduse, mis ei sobi lavakujunduse esteetikaga kokku: taotluslik algelisus on praegu küll üks graafilises disainis populaarseid suundumusi, ent „Süsteemis“ puudub seda toetav irooniline toon. Sihtrühm, keda „Süsteem“ ennekõike kõnetada võiks (laias laastus 12–30aastane vaataja), on aga visuaalitundlik, nii et selline detail võib nende veenmist takistada.
Selle (ja paari näitleja kohatise kohmaka ülemängimise) korvab aga mitmekordselt Rait Õunapuu, kes paistab silma väga täpse, pigem sissepoole mängimisega: Janil on silmanähtav psühholoogia, olgugi ta loomult lihtne tegelaskuju. Õunapuu pole Janile lähenenud ülalt alla vaadates ega tee temast haletsusväärset karikatuuri, seda siiram ja usutavam on tegelase teekond süsteemis ja sellest väljaspool.
Samamoodi on huvitav jälgida Martin Milli mängu süsteemi juhi Kaur Lõvina: praktik on usaldusväärsem mentor kui teoreetik ning sotsiaalse mobiilsuse edukas läbitegemine on kiire viis olla alfana tõsiseltvõetavam. „Kui piisavalt vaeva näed, saad ka sina minu moodi elada“ on tänapäeva hüpermaskuliinse liikumise peamine deviis.
Pole raske tajuda, kust pärineb lavastuse inspiratsioon. Andrew Tate, alahinnatult suure mõjuga suunanäitaja ja arvamusliider, on viimaste aastate jooksul kujundanud maailmavaadet, mille juured on rangetes võimusuhetes, rahakultuses ja (vaimses, füüsilises ja majanduslikus) vägivallas. Traditsiooniliste väärtuste „päästmine“ ja „kõrgväärtuslikuks“ meheks või naiseks saamine võivad mõnele ülladki tunduda, ent see populistlik liumägi viib eneseabiprogrammidest väga kiiresti otse paremäärmuslusse. Tõik, et Tate praegu Rumeenias inimkaubandus- ja vägistamissüüdistusega kohtu vahet käib, ei takista liikumise levikut, kuna algoritm tühja kohta ei salli ning temataolisi „vabamõtlejaid“ ja „mentoreid“ on hulgi.
Niisamuti ei olene tegelikult ka lavastuses kujutatud grupi saatusest ega juhi isikust suures plaanis midagi, sest nagu ütleb ka Aleks ise, on selliseid gruppe sadu, kui mitte tuhandeid. Tänu ühismeediale ja pealtnäha mittepoliitilisele sisule on äärmusmaskuliinsus palju kättesaadavam ja sotsiaalselt aktsepteeritavam kui mõni usuline ekstremism – olen seda ka oma tutvusringkonnas näinud. Ehk on pärast iga „Süsteemi“ etenduse vaatamist üks (tulevane) misogüün vähem.
* Valle-Sten Maiste, Narvat alamkolkaliku Turgeneviga ei turguta. – TMK, november 2021.