Täna esietendub Endla teatri Küünis Tom Stoppardi värskeim näidend „Rock’n roll” (2006), mille lavastusmeeskonnas koos Feliks Küti, Silver Vahtre ja Margus Vaiguriga osaled sina näitejuhina. Stoppardi näidendi sündmused algavad 1968. aastal, mil Vene tankid Prahasse sisse sõidavad ja lõppevad 1990 kommunistliku režiimi lagunemisega. Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmustel on Eesti ja kogu Ida-Euroopa jaoks oluline tähendus. Märksõnad: Praha kevad, tankid, tankisotsialism. Mida sa ise mäletad (kas või mälestuste mälestuste kaudu) sellest ajast?
Heiti Pakk: Mul on üks konkreetne mälestus 1968. aasta augustist. Ema rääkis naabrinaisega meie ühisköögis midagi tankidest ja Tšehhimaast. Neil olid mõlemal põlled ees ja näod murelikud. Akna taga liikusid leinakase oksad. Ema ütles, et tuleb uus sõda. See sõja hirm kestis kogu lapsepõlve. Rohkem polegi meeles. Tšehhi sündmused kadusid mu teadvusest kuni Stoppardi näidendi lavastamiseni. Nüüd lugesin küll mitmeid Tšehhi mälestusi, eriti meeldisid Madeleine Albrighti omad. Aga lavastuseks valmistumisel oli rohkem abi faktidest. Nende toel saavad näitlejad oma kujutluse tööle panna paremini kui teiste inimeste mälestustele toetudes. Ning kuna isiklikke mälestusi oli vähe, siis tuligi iga ebaselgeks jäänud stseen ja repliik teadmistega täita.
Stoppardi visioon: kas su meelest on tegu vaid kõrvaltvaataja fantaasiaga või on Stoppard tabanud Praha kevadet ja Sametrevolutsiooni käsitledes olulist?
Praha kevadet ja võõrvägede sissetungi näidendis ei käsitleta, pigem neile järgnenud vaikimise ja pettumuse aastaid ning Sametrevolutsiooni ja riivamisi ka sellele järgnenud karisid. Stoppardi jaoks on tõesti tegemist väga isikliku fantaasiaga: milliseks oleks kujunenud tema elu, kui ta vanemad oleksid pärast sõda tagasi tulnud Tšehhoslovakkiasse, kust ta oli väikese poisina lahkunud? Milliste valikute ees oleks ta seisnud Husáki režiimi ajal ja kuidas need lahendanud? Aga materjali oma fantaasiaks ammutab ta vahetult Tšehhoslovakkia sündmuste kõige autentsemast allikast: näidendi tegelaste suus kõlavad Haveli, Kundera, Vaculíku jt tolleaegsete „ametliku opositsiooni” liikmete tekstide katked ja parafraasid. Niisugusel viisil peegeldab see kõrvaltvaataja fantaasia Tšehhi sündmusi väga olemuslikult.
Stoppard on näidendi pühendanud Václav Havelile, aga mitte näiteks Dubčekile. Miks su meelest?
Sest näidend toetub täielikult Havelile. Keskne lugu sellest, kuidas ühe põrandaaluse rokkbändi tegevus ja nende tagakiusamine andis algtõuke Harta 77 liikumisele, pärineb Havelilt. Dubček kadus poliitikast 1969. aastal, istus oma kodus pagenduses ning ilmus välja alles Sametrevolutsiooni ajal presidendiks saamise lootuses. Rokkmuusika austajast peategelane Jan väljendab seda kõige paremini: „Dubček on kena mees, aga põhimõtteliselt Cliff Richard. Ta pidi lavalt kaduma.” Samas olid aastad 1969–1989 just need, mil Havel tegutses tagakiusamiste, ärakeelamiste ja arreteerimiste kiuste ning kasvas rahva vaimseks juhiks. Võib-olla oleks midagi kirjutada Dubčeki vaikimise aastatest, kuidas ta, kivi pihku surutud, vaatas Vene tanke, aga see oleks üks teine näidend, mitte „Rock’n’roll”.
Sametrevolutsiooni ajal Tšehhoslovakkias, 17. novembril 1989. aastal katkestasid kõik tšehhi teatrid töö kahekümne neljaks tunniks: näitlejad reisisid üle kogu maa, ja mitte selleks, et mängida, laulda ja värsse lugeda, vaid selleks, et oma kodanikuvaated teatavaks teha. Kas ja kuidas annab Samet- ja Laulvat revolutsiooni võrrelda?
Selles, kuidas muusika ja vabaduspüüded põimusid Eestis ja Tšehhoslovakkias, on nii erinevusi kui sarnasusi. Mõlemal maal on muusika andnud poliitikutele jõudu nende võitluses. Eestis toimus see kogu rahva massilaulupidudena 1980ndate aastate lõpus, Tšehhoslovakkias suhteliselt väiksearvulise teisitimõtlejatest intellektuaalide hulgas salaja 1970ndatel ja 80ndatel aastatel. Suur erinevus on ka muusikute suhtumises. Erinevalt Eestist ei püüdnud tšehhi ja slovaki muusikud olla „poliitilised”, vaid tahtsid hoida eemale nii valitsevast süsteemist kui selle kritiseerijatest. „Rock’n’roll” räägib sellest „laulvast kontrrevolutsioonist”, mis toimus Tšehhi põrandaaluses rokkmuusikas ning mille lipulaevaks oli ansambel The Plastic People of The Universe. Kui eesti ajaloost midagi sarnast otsida, siis ehk Propelleri ja 40 kirja lugu.
Küsimuslikud hüüatused, mida vist kõik ajakirjandusväljaanded sulle esitavad ja su vastustest (või neist hoolimata) ilmselt ka hüüdlauseid treivad, on küllap: Heiti Pakk hakkas lavastajaks! Kuis ja miks teater? Sina teatris? Sirp ei hüüata, aga küsib ka: kuidas jõudsid Endla ja Stoppardi juurde?
Endla pealavastaja Tiit Palu pakkus, et seda näidendit võiks teha. Pärast ühise töö kogemust Endla näitlejatega teatraliseeritud koolituspäevade läbiviimisel tekkis soov veel midagi koos teha, miks mitte „päris” teatrit. Toonasele otsusele tagasi vaadates on selge, et oleksime pidanud valima selleks eksperimendiks väiksema koosseisuga ja lihtsama režiiga tüki. Aga huvitav on olnud ikkagi: Stoppard, Havel jt on vähemalt väärt vastased, kellele pole häbi alla jääda.
Oled oma juhtimiskoolitusi sünteesinud teatriga. Miks?
Mulle meeldivad hirmsasti õppefilmid. Neis ühinevad metoodilisus ja emotsionaalsus just selliseks tervikuks, mida õppimiseks vaja on. Teater annab lisaks veel võimaluse õpilastel endil osaleda ja sekkuda. Seda kasutasime oma teeninduse-teemalises õppepäevas. Kõik jäid väga rahule ja ma usun, et mõni asi jäi paremini külge.
Ma pole kursis, sestap uurin: kas Lendava Piisoni Tsirkus tegutseb veel?
Ei. Kahjuks. See oli tore kogemus.
