prof Linnar Priimäele,

Tallinna ülikooli rektorile prof Rein Rauale, Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministrile

Tõnis Lukasele.

Mind informeeriti k. a 4. märtsil, et minu töö netotasu 44 akadeemilise tunni eest on 11 771 krooni. Õppetöö semiootikas jaotub 11-le esmaspäevale (à 4 akadeemilist tundi korraga). Kui arvestada, et iga esmaspäevase loengupäeva ettevalmistamiseks kulub sellele eelnev päev (8 tundi) ja loengupäeva hommikupoolik (4 tundi), siis ilmneb lihtsa arvutuse varal, et kogu akadeemilise töö mahuks tuleb 88 + 44 (hommikud) + 33 (astronoomilisteks tundideks teisendatud akadeemilised tunnid) = 165 tundi tööd. Lisades siia eksami- ja sellele järgneva tööde hindamispäeva tunnid (16), saame kokku 181 astronoomilist tundi. Kui puhkepäevad juurde arvata, on siin tegemist täpselt ühe kalendrikuu töö mahuga (24 päeva, allakirjutanu puhul jaotub see koormus kolmele kuule). Süvenemisvõimeline lugeja mõistab sedagi, et tegelikult ületab ülikooli akadeemilise personali töö maht (väitekirjad!) ühes tunnis rakendamiseks mäekõrguselt enamiku eluvaldkondade vastava näitaja – tundidega seda ei mõõda!

Kui minu nominaalpalk siiski jagada töötundide siin selgunud arvuga, siis ilmneb, et doktorikraadiga õppejõu ühe tunni töö maksab 61 krooni. (Lisaksin võrdluseks, et näiteks raamatuteksti tõlkija teenib tunnis sama palju, ehitustööline võib teenida kaks korda rohkem, piinlikumate näidete asjus korjatakse praegu – õnneks! – allkirju.)

Olen sügavasti veendunud, et kõik õppejõud, kes nüüdses haridussüsteemis lokkava korporatiivse ja karjuvalt ebaõiglase palgakorralduse kiuste ikka veel üritavad kaitsta doktoritöid ning on seejuures võimelised loenguid pidama ka võõrkeeles (nagu minagi kavatsesin seda teha), väärivad oma töö eest tunduvalt kõrgemat tunnitasu. Mõned neist – eriti sellest suuremast enamusest, kellele pakutakse palka minust vähem – loodavad ikka veel, et ükskord ometi hakatakse Eestis mõtlema ülikooli õppejõudude viletsusele. Ma olen ühtlasi nördinud sellest, et Eesti Vabariigis pole kuskil püütud süveneda nendesse tegelikesse põhjustesse, miks ülikoolide sees – erinevalt haiglatest ja üldhariduskoolidest – valitseb siin osutatud asjaolude suhtes sügav ja ärevaks tegev vaikus.

Arvestades ülalöeldut, loobun ma käesolevaga minule planeeritud semiootikaloengute pidamisest Tallinna ülikoolis. See otsus on lõplik ja taotleb olla protest (ja vahest ehk ka üleskutse!). Karta küll on, et riigi hästi tasustatud bürokraatia teatud liberaalsed ohvitserid vaatavad asja tuumast mööda, nagu ikka.

Tallinnas 5. märtsil 2008. aastal

Peet Lepik, semiootika ja kulturoloogia doktor,

mittekoosseisuline lektor