Ideeliselt pole ka riiklus enam nii tõsine asi, et seda väikse huumoriga ei võiks võtta. Iseseisvalt kõnelevad ka teoste (Tubin ja Aints) sünniaastad: 1940 ja 2008 on vastavalt suure okupatsiooni eelõhtu ja taas ellu ärganud vabariigi 90. sünnipäev. Huvitav võrrelda sõnumit ja pidulikkuse väljenduslaadi.
Nõukaaegseid termineid kasutades oleks Aintsi loomingu laiale voole väike tsensuur küll ära kulunud. Sest praeguses teoses on nii palju kaleidoskoopiliselt erinevat, et võtab „kõrvad kirjuks”. Nagu oleks tegemist variatsioonidega, mitte ühtsemat arengut eeldava kantaadiga. Igal juhul väärivad tunnustust ja annavad lootust eesti uuele ooperile kaks aspekti: värvikus ja meloodiaanne. Stiil meenutab veidi Tõnis Kaumanni sellelaadset teost, ooperit „Väike Napoleon”. Kuna lasteteema Buratino ja Limpa-muusikaga juba kullaks tunnistatud, siis oleks loogiline jätk järgmine lasteooper, ja siit edasi juba ootaks midagi mastaapsemat. Uus sõna nii Tulve-Kõrvitsa kontsertlike lühiooperite kui ka Tüüri karge „Wallenbergi” järel.
Tauno Aintsi muusikas kostus kiirete vaheldustega pea kõiki muusikažanre, mida pärast barokki kasutatud. Lõbusaks üllatuseks võis kuulda operetlikke intonatsioone ja orkestrivärvi, kohati filmimuusikale iseloomulikku. Siis saksa revüümuusikat, vaskpillide bravuurset lärmakust, kohati meditatiivset vaikelu (klaveri-harfi teemakildude värvigammas) ja oratoriaalse žanri suurejoonelisust. Ka loo lõpetuseks oli heliloojal mitu varianti, mis kõik järgemööda ära mängiti, sealhulgas ka beethovenlik dominanttoonika laadis akordide müristamine.
Vokaalis (koor ja solistid kokku) oli nii polüfooniat, räppimiseni viidud schönberglikku kõnelaulu, bel canto’t ja läbisegi vaba tekstirääkimist. Oma oluline koht oli siin erksal rütmikal.
Niisuguse loetelu järel tundub see uskumatuna, aga teos oli ikkagi terviklik ja pideva kulgemisega (välja arvatud vahest veidi naljakalt otsa lükitud lõpuvariandid). Tühjust ja igavust ei tekkinud hetkekski. Siin saab kiita nii heliloojat kui ka dirigenti Mihhail Gertsi, kes pika detailiderohke loo koos ja haardes oskas hoida. Ka dirigentide proovikivid, üleminekud, olid veenvalt ja mõtestatult kujundatud. Korra küll jäi paus osade vahel nii pikaks, et tasuta kontserdile kogunenud rohkearvuline publik kahtlustas loo lõppu ja hakkas plaksutama, aga see oli alles teose esimene kolmandik.
Siin läheb mõte uuesti lavamuusikale, kus tegevus eripalgelist muusikalist materjali koos hoiaks ja põhjendatult mõjuks. Niivõrd ereda muusikalise materjali puhul oli tähelepanu paratamatult teosel, nii et esitajate kohta muud ei märka öelda, kui et erinevat lähenemist ja esitusstiili nõudvad episoodid said publikuni toodud eredalt.
Tubina „Piduliku prelüüdi” ajalooline tagasivaade andis tööd ERSO puhkpillirühmale, mis väärika puhtuse ja tõsidusega soolod-ansamblid ära mängis. Oodanud oleks ehk rohkem fraasi voolavust ja ilu. Lühikese teose lõpp on oma kahekordses kulminatsioonis omaette pähkel, mis kaotas võib-olla veidi oma võimalikust plahvatuslikkusest. Nii et ettekandeliselt mõjus verivärske Aintsi teos isegi mõneti veenvamalt. Väga hea, et seekord sedapidi.
