Mari Must 11. XI 1920 – 20. II 2008

2 minutit

Ülikooli loengukavadest leidis Mari Must ehmatusega mõne üksiku tuttava nime. Paul Ariste oli alles ja keelitas teda stuudiumi lõpetama. Uue kursuste süsteemi tõttu sai ta eriprogrammi ja õpingud jätkusid. Murrete eksami sooritas ta Paula Palmeosele, morfoloogia ja sõnavara Arnold Kasele, soome keele ja kirjanduse Juhan Käosaarele, soome-ugri võrdleva keeleteaduse Villem Ernitsale. Oktoobris võeti ta assistendiks ülikooli foneetikalaborisse, kuid et selle juhataja P. Ariste oli mais arreteeritud, hakkas ta tegelema murdematerjalidega. 1946. aastal sügisel kaitses ta diplomitöö „Vene laensõnad setu murdes”, ent aspirantuurile ülikoolis eelistas 1947. aastal rajatud keeleinstituuti. Eesti murrete kogumisest, uurimisest ning uurimistöö korraldamisest kujunes Mari Musta kutsumus ja leib.

Aastad 1945–55 andsid kogemusi kogujale ja keelekogude korraldajale, valmis väitekiri „Vene-eesti suhete kajastumine lõuna-eesti murrete sõnavaras” (1954), sektorijuhataja ametis (1956–75) kerkisid esiplaanile murdearhiivi ja fonoteegi väljaarendamine. Valmis „Eesti murrete sõnaraamatu” koondkartoteek (1951–1963) ja koostati sõnaraamatu käsikirja (alates 1964). Musta peatoimetamisel sai alguse tekstiköidete sari „Eesti murded”, temalt pärinevad kesk- ja rannikumurde köide (1965, 1995).

Sõnaraamatu, tekstiköidete ning helilindikogude vajadustest lähtusid kogumisretked murdealadele, ta on kogunud murdeainest rohkem kui 80 murrakust (sõnavara 31 000 sedelit, helisalvestusi 200 tundi, murdetekste koos litereeringutega üle 11 000 lk).

Tegusalt lõi Mari Must kaasa Emakeele Seltsis, nii murdevõistluste žüriis (esimees 1964–88) kui murdetoimkonnas (vanem 1962–88). Sõnaosava esinejana oli ta oodatud ettekandekoosolekutel ja keelepäevadel. Kõiki kohustusi täitis Must talle omase missioonitunde ja energiaga. See ei jäänud märkamata. Oma välisliikmeks valis Kalevalaseura ta 1966. ja Soome-Ugri Selts 1968. aastal, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige oli ta 1974. ning Emakeele Seltsi auliige 1990. aastast. J. F. Wiedemanni keeleauhinna pälvis Mari Must 1998., Valgetähe teenetemärgi 2001. ja riigi teaduspreemia 2003. aastal.

Mari Must jätkas raugematu energiaga ka uuenenud aegadel. Eesti Teadusfondi stipendiumide abil viis ta lõpule oma suurteose „Vene laensõnad eesti murretes” (2000), kui selle algvariandist, diplomitööst, oli möödunud 55 aastat.

Ta tavatses muigamisi lisada, et nagu mõni kunstnik maalib terve elu üht pilti ja mõni kirjanik kirjutab üht raamatut, nii on tema tegelnud terve tööelu ühe teema, vene laenudega. Viimatised kavad olid taas seotud Emakeele Seltsiga. Tüse tekstikogu „Kuiss vanal Võromaal eleti” ilmus trükist 2005. aastal, „Mustitsel Mulgimaal” valmis just äsja, mõne kuu eest. Aegumatud tunnismärgid üle 60 aasta väldanud viljakast tööelust.

Mari Musta põrm tuhastati 25. veebruaril Tallinnas Pärnamäe kalmistul.

 

Emakeele Selts

Eesti Keele Instituut

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp