Seekordse Põhjamaade Sümfooniaorkestri sarja pealkiri on „Kohtumispaik Eesti”. Osalt on see austusavaldus Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, osalt viitab maailmakogemusega dirigendile, kes oma musitseerimispartnerid Eestisse kokku toob. Iseenesest on selles haaret ja mõtet. Kuigi see, et kava on kokku pandud osaliste, mitte esitatava järgi, teeb kontseptsiooni oluliselt lõdvemaks. Ja ega esitatavad teosed sisulist kaart moodustanudki.
Sellise ülesehitusega kava plussiks on need, kelle kohtumispaigaks Eesti saab. Antud juhul oli Eesti publiku ette toodud oma poiss Kalev Kuljus, kes muidu tegutseb soolo-oboemängijana Põhja-Saksa Raadio, Birminghami ja Filharmonica Arturo Toscanini orkestris. Uskumatu tähelennuga mees, kes on koostööd teinud kõigi praeguse aja suuremate dirigentidega. Tema kõrval nooruke hispaanlane, oboesolist Ramon Ortego Quero, kelle senine tipptund oli võit ARD-konkursil Münchenis (kus musitseeris Anu Tali käe all) ja kellest on väga suure tõenäosusega oodata tulevikukuulsust.
Vivaldi kontserdis paistis stiilitunde ja loo valdamisega silma kaks meest: solist Kalev Kuljus ja orkestri klavessiinimängija Reinut Tepp. Kontserdi kauneim ja täiuslikem osa oli kammerlik Largo, kus mängisid vaid kaks oboed, klavessiin ja tšello. Habras faktuur lasi neljal solistil end avada. Kalev Kuljuse puhul oli muidugi haruldane rõõm jälgida sädelevat tehnikat ja värvikat dünaamikat. See, et suurest sümfooniaorkestrist oli tehtud väike barokkorkester, oli vormiliselt õige, aga millegipärast kuidagi võõraks jäi too lugu neile.
Heino Elleri „Koit” jäi ka veidi vaeslapse ossa. Edasi läks aga tõusvas joones: Straussi kontsert pakkus elamuse harva esitatava teose ja lüürilise solisti tõttu ning lõplikult sai kõik paika Brahmsi ajal.
Straussi kontserdi esimeses osas pani kõrva teritama väike vastuolu soolopilli justkui klassikaliselt figuratiivse soolopartii ja orkestri hõrkude harmooniate vahel. Sellega oleks Strauss nagu öelnud, et vaat nii kirjutati soolokontserte enne mind. Osade arenedes tuli aga Straussile iseloomulikku aina juurde. Andante’s tekkis köitev kõlapilt viiulite ja soolopilli ühendusest. Nüüd sai selgeks, miks oli see teos kava võetud. Kauneid hetki tekkis soolo-oboe ja teiste puhkpillide ansamblites ja huvitavalt mahukas materjal oli kanda orkestril.
Kui tavaliselt on soolokontsertide esimene osa kõige eredam ja vaimukam, siis siin on vastupidi. Mida edasi, seda huvitavamaks helikeel läks. Neljanda osa peadpööritavates harmoonilistes järgnevustes tekkis lausa kaalutuse tunne. Siis äkki lahe meloodika, ja humoorikas repliik teose lõpus. Tõeliselt üllatav lugu ja sobis solisti-orkestri vahekorra poolest imehästi Quero leebe musitseerimisviisiga.
Brahmsi sümfoonia oli algusest lõpuni nauditav. Selle suured põimuvad jooned ja laiad liinid olid orkestri ning dirigendi tõeline ampluaa! Meisterlikkust kostis juba teose alguse puhkpillisoolodest – nende lahtiseks jäetud lõppudes oli millegi suure ootust. Ka tšellorühm (kontsertmeister Kristjan Saar) hämmastas väga nüansseeritud soololõiguga. Dirigendi puhul jäi esimeses osas silma väga täpne skeemi esitamine ja justkui vastukaaluks teose pinge kruvimise ning vormi kujundamise oskus. Selles oli suurt sisemist jõudu. Edasi läks dirigendi kehakeel vabamaks ja omaette nauditavaks, palju andsid juurde ka ilma taktikepita juhatatud, vaid vabade kätega modelleeritud osad.
Teine osa Allegretto oli tehniliselt väga vaikne, täpne, perfektne. Siin oli hunnitult nõtkeid, kuulama panevaid, ootust tekitavaid kohti. Publik oli neil käes. Hingas koos muusikaga… või õieti ei hinganud vahepeal üldse!
Finaal Con spirito (hingega) on vormiliselt kõige keerulisem, koosnedes paljudest eri lõikudest, mis peavad kokku moodustama terviku ja tekitama omavahelise rütmi. Siin näitas orkestri taset tihedalt ja ühtlaselt kõlanud piano. Kui ka vahepeal ähvardas väike vaimse languse oht, siis lõpu ärevus, motoorika ja järk-järguline kasv olid võimsad. Mõistagi peab ütlema, et Brahmsi orkestratsioon on ikka ülimalt mitmeplaaniline. Kogu see pikkade teemade voogav mass on kontrolli all ja sel on sisemist potentsiaali, nii ei pea ju orkestrikõla lõhki pingutama – tõusud on orkestri faktuuri sisse kirjutatud. Dirigent valdas seda kõike, elas ja hingas muusikas ning inspireeris mängijaid. Üle suure orkestri suutis aga oma täpse, intensiivse esituse ning isegi üle orkestri haarava dünaamikaga köita löökpillimängija Madis Metsamardi roll.