Miks ja kuidas tekkis mõte koostada kogumik „Eile nägin ma Eestimaad”?
Need Juhan Liivi sõnad on ilmselgelt üks tsiteeritum ja parafraseeritum luulerida eesti keeles. Sattusin paar aastat tagasi ridamisi mitme huvitava versiooni otsa: punklaulu sõnadest ja anonüümsetest veebivärssidest kuni elavate kolmveerandklassikute tekstideni välja. Kogusin veebiarheoloogia leiud baasiks kokku ja viskasin peotäie pinksipalle õhku – tundus, et tuleb vaid kinnipüütud ja tagasipommitatud pallid õigesse ritta sättida ja raamat ongi valmis. Pealkiri „Eile nägin ma Eestimaad” annab küll võimalusi kõikvõimalikuks masenduseks ja halaks, aga pole siiski nii lootusetu kui Liivi enda hauale raiutud rida: „Kauaks veel tume minu maa?”.
Kuidas Sinu meelest luuletajad teemaga haakusid? Kas saab teha üldistusi laekunud luuletuste meeleolu või suhtumise osas?
Materjal kogunes ootuspäraselt härgamisi. Aga seda tihedam ja parem ta sai. Vastan Piret Bristolit tsiteerides: „Nii suur õnn on tõesti kirjeldamata jäänud”. Ja vastan Triin Soometsa tsiteerides: „Ilus on maa, mille rypes valvavad vaglad”.
Kuidas sa ise üleüldse isamaalisse luulesse suhtud?
Ainuüksi eesti keeles kirjutamine on selge separatism ja niinimetatud „ajaloolise paratamatuse” vastu tõstetud mäss. Mugavam oleks ju ammu alla andnuna uinuda, nagu on teinud loendamatud rahvad ja keeled Euroopas, ning kirjutada mõnes käepärases ja ohutus lingua franca’s. Huvitav, kas seepärast ongi suurrahvaste maailmavaates nii palju konnaperspektiivi ja jutus nii palju kapsa juttu põllu peal, et nad koosnevad sedavõrd suurel määral alistunuist ja kaasajooksnuist?
Kas Eesti, kodumaa(lisus) on kaasaegses eesti luules või su enda loomingus oluline teema?
Erinevalt kaasaegsest eesti kunstist, mille pärjatud peavool voolab koos muu maailma biennaalikunstiga rahulikult oma rentslis kanalisatsiooniluugi suunas, on eesti kaasaegne luule nii kodu-, isa- kui emamaaline. Ka minu enda tekstid. Kõigi suurte sulatuskatelde kiuste elus püsinud haldjakeelde uskumine ongi kogu religioon, mida üks siinne luuletaja vajab. Kui ta sellele lisaks veel progressi, lunastajasse, tulnukatesse või maavaimudesse usub, paistab sellega võrrelduna lihtsalt väikese maitsestamisküsimusena.
Millised tundmused valdavad sind seoses meie vabariigi 90. sünnipäevaga?
Et olen sündinud 70ndate alul, on mul Eesti Vabariigi alternatiiv liigagi hästi meeles. Kui nimetada üks riik, kuhu ma kindlasti mitte kunagi enam reisida ei tahaks, siis on see Nõukogude Liit. Õnneks hoiab tema mantlipärija oma varjamatu vaenutegevusega meid endiselt ärkvel ega lase õhtumaa dekadentsi sooja poolteadvusetusesse vajuda. Vähemasti aitab see lõpliku vaimse rootsistumise vastu.
Milline eelmisel aastal ilmunud kodumaine luulekogu tundus sulle endale kõige sümpaatsem ja miks?
Ühte suurt ja pahvikslöövat lugemiselamust ma möödunud aastal ilmunu seast ei leidnud. Aga mitu head ja huviga loetavat luulekogu küll. Eelkõige need kaks: Kivisildniku „Sumo” teravate kääride ühel ja Doris Kareva „Lõige” teisel teral.
Nagu ma aru saan, viibib „Eile nägin ma Eestimaad” hetkel „külmutatud” olekus. Mis võisid olla selle põhjused ning kas tasuks püüda asja edasi või lausa lõpuni viia?
Tõepoolest, milline ajahetk siis veel, kui mitte aasta 2008? Tunnistan, et olen tegelenud liiga mitme asjaga korraga. Ja mitte ainult mina. Eks seetõttu oli materjal visa kogunema ja raamatuks reastuma. Lisaks Eestimaa nägemisele ja kujutamisele sõnas tahaksin luuletuste kõrval raamatus näidata ka seda, kuidas seesama Eestimaa läbi fotoaparaadi kärsa paistab. Kas või tekstide autorite poolt üles pildistatuna. Kohad, meeleolud ja tunded, mis jäävad küll kahe postkaardi vahele, aga mitte kahe silma vahele. Tule kampa, viime asja lõpuni!
Küsis J. K.
„Eile nägin ma Eestimaad” ootab kaastöid aadressil asko@kynnap.ee