Siinse ennenägematu kaadervärgi mõtles välja ja valmistas Olav Neuland oma esimese amatöörfilmi tarvis. Sajameetrisel trossil veerev operaatorikäru andis kahemõõtmelisele pildile uskumatu ekspressiivsuse ja mingi toreda ruumilisuse. Sedakorda istub kärul peaoperaator Rein Maran, oleme „Lindpriide” võtetel kusagil Viitna ja Vergi vahel suvel 1970. Olen äsja saanud Karasjovilt, filmi režissöörilt, loa kutsuda käru „leiutaja” Olav Neuland siia lavastaja assistendiks. Õhinaga, ehk liigagi suure hasardiga sukeldub poiss töösse. Kahe aasta pärast teeme samas Eesti Telefilmis tema diplomifilmi. Selleks ajaks on neli seeriat „Lindpriisid” juba raudselt riiulifilm ja jääb sinna kaheksateistkümneks pikaks aastaks, kuni paremate aegade tulekul meie isehakanud „konfliktikomisjon” selle eetrisse tassib. Pidulik esietendus Pariisis, Karasjovi elukohas, on alles 17. detsembril 1989. Ülihea vastuvõtt, presidendiproua, ajakirjanikud kesköisel pressikonverentsil… Me kõik ootame Karasjovi comeback’i, ootame siiani.