Kataloonia pealinnas 31. jaanuarist kuni 3. veebruarini aset leidnud XI rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali „DocsBarcelona” ühed peategelased olid eestlased, kes said filmiideede kaitsmise foorumi 24st finaalkohast koguni kolm. Üldse esitati tänavu 144 filmiideed ning ka Rootsi suutis samuti oma kolm projekti läbi tiheda sõela suruda.
Mida kujutab endast aga ingliskeelse sõna „pitching” taha varjuv tegevus? Ka Jaak Lõhmus on 21. IX 2007 Sirbis maininud tõika, et eesti keeles puudub ideaalselt sobiv vaste. Sama probleemi ees seisavad veel paljudki keeled, sestap oli ka antud festivalil nii katalaani kui hispaania versioonis sõna tõlkimata jäetud. Lühidalt on aga tegu foorumiga, kuhu tulevad kokku telekanalite esindajad ja filmide produtsendid ning režissöörid. Telekanalite eesmärgiks on leida häid projekte ja tegijatel soov täita eelarvet.
Sel aastal said eestlastest võimaluse oma filmiprojekte rahastajatele tutvustada Marianna Kaat „Prodigy Between the Notes” („Imelaps nootide vahel”), Jaak Kilmi „The Last Russian Revolutionaries” („Viimased Vene revolutsionäärid”) ja Kiur Aarma „Black & White Window” („Must-valge aken”). Marianna Kaat ei olnud esimest korda väljavalitute hulgas, 2006. aastal müüs ta siinsamas projekti „Kalinovski väljak”, mis on nüüdseks juba valmis ning tiirutab mööda festivale. Film, mis äsja võitis Trieste festivalil peaauhinna, oli ka „DocsBarcelona” selle aasta publikule mõeldud väikeses, kvaliteeti kvantiteedile eelistavas kavas. Teist aastat oli programmijuhiks Euroopa mõjukaima dokumentaalfilmiloojaid ühendava organisatsiooni European Documentary Network asutaja ja seda kümme aastat juhtinud Tue Steen Müller. Alljärgnevalt väike valik nähtud kümnest linateosest, mida on põhjust esile tõsta ja miks mitte ka kodumaistele programmijuhtidele soovitada.
Ahistatud mosleminaised
Pärast 11. septembri terrorirünnakut New Yorgis on tehtud hulgaliselt nii tõsielu- kui mängufilme „Patriot Act’ile” järgnenud massilistest alusetutest arreteerimistest, kohtuprotsessidest ja piinamistest. Seetõttu sai Norra režissööri Line Halvorseni filmi „USA vs. Al-Arian” vaatama mindud teatud eelarvamusega, kuid autor oli eskendunud vastupidiselt oodatud poliitilisele diskursusele hoopis Al-Ariani pere, eelkõige abikaasa elule ja isiklikele läbielamistele seoses kohtuprotsessiga. Filmi tegijad on oma peategelastega saavutanud suure läheduse ja usalduse. Režissööri enda arvates oli põhjuseks võttegrupi koostamine vaid naisliikmetest, tänu millele tundis peategelasest palestiinlanna end kaamera ees märgatavalt mugavamalt.
Kui oluline on dokumentalistil mõnikord arvestada antropoloogi kombel kultuuri ja religiooni eripäraga, tuli välja ka Poola viimaste aastate parima produtsendi (Krakówi festivalil kahel viimasel aastal parimaks tootjaks valitud) Krzysztof Kopczyński režiidebüüdis „Stone Silence” („Kivistunud vaikus”). Linateoses uuritakse Põhja-Afganistani mägikülas (väidetavalt) toimunud naise kividega surnuksloopimise juhtumit ja sellega seotud sündmusi, küla kokkulepitud vaikimist, valesid ning lõpuks ühe perekonna murdumist, et tõde võttegrupi ees päevavalgele tuua. Poolakas koostas Afganistanis töötamiseks kaks võttegruppi: ühe mis koosnes naistest, ja teise meestest. Põhjuseks tõsiasi, et rangemates islamikogukondades ei tohi naine võõra mehega suhelda, veel vähem end näidata. Selline võte andis tegijatele võimaluse uuritavatele võimalikult lähedale pääseda. Filmi eriliseks tugevuseks on operaatoritöö, mille eest vastutas Jacek Petrycki, kes oli ka kinolegendi Kieślowski üks operaatoreid.
Et Poola dokumentalistikal läheb tulevikuski tõenäoliselt hästi, kinnitas Rafal Skalski oma tudengifilmiga „52%”, mida aitas toota üks eespool mainitud Poola parematest produtsentidest. 19minutiline töö on tundlik ja vaade Peterburi balletikooli sisseastumiskonkursile, kooli pürgiva tüdruku ettevalmistusperioodile ja katsetel osalemisele läheb hinge. On imetlusväärne, kui lühikese ajaga suudab autor meid protsessile kaasa elama panna, ja seda valusam on meil seedida filmi lõpupoole kõlavat kuiva vastuvõtukomisjoni esindaja otsust: „Tihhonova, Alla – ei”.
Klounid ja lapsed sõjatandril
Lapsed on peategelaseks ka Jaapani-Tšiili päritolu, kuid Hispaanias elava režissööri ja klouni Mikio Tsunekawa dokumentaalfilmis „Diario de guerra de un payaso” („Ühe klouni sõjapäevik”). Tegu on teatud mõttes reaalse road-movie’iga, kus klounid teevad tiiru peale Palestiina põgenikelaagritele, et naer pühiks kas või korraks laste peast sõjakoleduste läbielamised. Rõõmud, mis on lastel pikalt püsinud pideva hirmu ja piirangute kapslis, päästetakse taas valla. Ja nagu ütleb üks Iisraeli piirivalvur, kui klounid talle oma trikke demonstreerivad, et oh, see on kõik liiga emotsionaalne. Sama tunne võib tabada isegi põhjamaiselt jahedat kinokülastajat, nähes seda rõõmu ja kurbuse kontrasti sõjatraagikast räsitud maal.
Pealkirjaga „La isla de Juventud” („Nooruse saar”) tähistatud film ei räägi seevastu sugugi lastest. Tegu on Kuuba saarega, mis sai oma nime kunagise revolutsiooni käigus ja tundub kui igavene mälestusmärk noortele, kes aitasid Kuuba revolutsiooni ellu viia. Filmi autor annab seitsme vananeva saareelaniku pilguga ülevaate kohalikust ajaloost ja kurvast tänapäevast, kus enamik elanikkonnast on kontrastiks pensioniealistega. Filmi noorel režissööril, mehhiklannal Ana Laura Calderónil õnnestub filmi vaatajaid mitmel korral uuesti kaasa tõmmata, mis on 72minutilise dokumentaali juures vägagi oluline. Nii näiteks võib kariibi sambarütmide saatel esitatav kiire montaaž tekitada proloogis mulje, et ees ootab rõõmsameelne retk läbi Kuuba, mis vastab stereotüüpsele ettekujutusele. Võnke ootuspärasusse toob aga hetk, mil vaatajale tutvustatakse filmi peategelasi, keda esitatakse pigem staatiliste ja liikumatutena. Autor liigub intervjueerides kergematelt teemadelt üha sügavamateni, lõpetades enesetapu ja surmaga. Kuid just siis, kui oleme taas laskunud enesekindluse seinte vahele, olles kindlad, et film viib meid edasi üha sügavamale vanaduspõlve melanhoolsesse üksindusse, leiab aset uus energiline nihe. Kaadris võtab sõna vanahärra, kes on suurushullustuse, vaimukuse ja rõõmsameelsuse võrdkuju. Nii seletab ta veendunult, et tal on teaduslikult tõestatud oskus rääkida ära ükskõik milline naine või et sel saarel pole olemas ühtegi ehitist, millele tema poleks oma kätt külge pannud.
Filmi autor ütles pärast linastust, et võitis vanainimeste usalduse ainuüksi juba tänu sellele, et tundis nende vastu huvi. Inimesed olid oodanud, et keegi nende käest küsiks, et keegi nendega räägiks ja nende elukogemusest huvituks. Teinekord piisab nii vähesest, et häid lugusid lindile saada.
Viimane tants köiel
Palju raskem on aga dokumentalistil jäädvustada keskealiste põlvkonda, kes ei pruugi olla nii avatud ideele, et nende elu laiemale publikule esitatakse. Seda märkimisväärsem on Taani autori Nanna Frank Mølleri ülimalt intiimne ja tundlik portree kolmekümnendates aastates köietantsijast Skyist ja tema õest Ayinist enne nende viimast etendust, mille järel väike tsirkusetrupp, kuhu nad kuuluvad, laiali läheb. „Somone like you” („Samasugune nagu sina”) toob vaatajani teekonna läbi õdede lapsepõlvetraumade, köietantsija intensiivse ja riskantse töö, pettumused, lootuse ning armastuse. Trupi liikmete omavahel läbi põimunud pingelised suhted tuuakse tsirkuselavale vastandatult ilma igasuguse grimmi ja maskita päevavalgele. Vaatajal ei ole pääsu lõikava otsekohesuse, valusa aususe ega ka lõpuks armastuse pehme palsami eest. Filmi teeb visuaalselt nauditavaks meistritööks autori enda kaameratöö, meisterlikult on üles võetud eriti mõjuvad ja intensiivsed vestlused ning täiendusek
s vaatajale puhkust andvad kaunid kaadrid maastikest ja tantsustseenidest. Kuigi „Docsbarcelona” festivalil ei anta ühtegi auhinda, oleksin just selle töö esitanud peapreemia kandidaadiks.
Loodan, et ka Eesti kino- ja telepublikul õnnestub varsti näha mõnda siin mainitud filmi. Dokumentalistika on Euroopas ja ka Eestis tõusulainel ning miks mitte uskuda festivali programmijuhi sõnu, et „reality always beats fiction” („tõsielu lööb alati fantaasia üle”).
