Kuidas niisugune eesti muusika projekt teoks sai, pealegi veel kiievlaste armastatuimas oreli- ja kammersaalis?

Ettevõtmine sai teoks tänu Eesti saatkonna inimestele, sest Ukraina muusikud algatasid selle meie saatkonna kaudu. Huvi Eesti ja meie kultuuri vastu on Ukrainas väga suur! Eestiga seonduv – inimesed, muusika – on seal kõrges hinnas, heliloojatest eelkõige muidugi Pärt. Nad on ka Arvo Pärdi autoriõhtuid korraldanud. Ma püüdsin valida niisuguse kava, mis oleks piisavalt publikusõbralik, kuid samas mahe läbilõige headest teostest kammerlikumale koosseisule Eesti muusikaloo eri ajajärkudest. Saali, kus esinesime, peetakse nende üheks paremaks kammersaaliks, tegelikult on see hoopiski gooti stiilis kirik, kus peetakse ka jumalateenistusi.

Kievska Kamerata on tõeliselt hea orkester, juba proovides oli suur rõõm kuulda, kuidas mõned lood erakordselt hästi toimisid. Nad ise nimetavad end solistide ansambliks ning see sound ja koosmäng, mis sealt tuli, pakkus suurt naudingut. Väga paindlik ja professionaalne ansambel – korra parandad ühe detaili ja see on „igavesti paigas”.

Kas mõni Eesti teos hakkas seal uutmoodigi kõlama?

Ise nautisin just Ester Mäe ja Jaan Räätsa oopuste täismahulist keelpillikõla, millest Eestis pahatihti puudust tuntakse. Oli ekspressiivsust, mida meie muusikas hulganisti leidub, ja oli väga kompaktset, detailides läbi tunnetatud kaunist kooskõla nagu näiteks Tõnu Kõrvitsa teoses. Nende kõlakultuur oli pigem euroopalik kui slaavilik, nagu eeldada võinuks. Orkestrile ei tekitanud mingisugust raskust kaasaegse noodikirja interpreteerimine, Kõrvitsa loo esimesel läbimängimisel kõlas see juba peaaegu niisugusena, nagu see ideaalis võiks olla. Põhjus on väga lihtne: nad teevad väga tihedat koostööd kõigi oma heliloojatega. Tõnu Kõrvitsa kohta öeldi, et igal maal on oma Silvestrov… See oli muidugi kompliment Tõnule.

Monika Mattieseni kui ületamatu artistlikkusega solisti kaasamine oli valik, mis end järjekordselt õigustas. Juba proovis kostis mängijatelt braavohüüdeid, kontserdil lisandus ka publik. Mille üle ma erilist heameelt tundsin, oli Sumera „Muusika kammerorkestrile” – see pakkus vahest enim nii mängijatele kui publikule. Tüüri teos osutus neile aga kõige raskemaks pähkliks, nii Sumera kui Tüür võeti muusikute poolt juba edaspidiseks luubi alla. Kirikutäis publikut reageeris erakordselt tunnustavalt, mille üle ma olin isegi üllatunud, sest kartsin, et akustika ei viinud tagumistesse ridadesse kõike nii täpselt kohale.

Viimase loona mängisime Pärdi „Fratre’st” ja ma pean tunnistama, et pärast ei olnud mitte ainult publiku seas naisterahvastel silmad märjad, vaid ka viiuldajatel tagumistes pultides. See teos mõjus küll vahetult. Kuulamas oli mitmeid tuntud muusikategelasi: Jevgeni Stankovitš tuli pärast kontserti pikalt juttu rääkima ja andis oma partituuregi kaasa. Oli muusikatudengeid kompositsiooniklassist, kes tulid juba esimesse proovi ja jälgisid tähelepanelikult, kuidas sünnib eesti muusika esitus. Näib, et huvi ja suhtumine uude muusikasse on Ukrainas äärmiselt heal tasemel. Ise tõin koju mitmeid noote ja plaate nende muusikaga.

Mis oma teatris põnevat?

Hiljutine töö oli lasteballetiga „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Aprilli alguses toome lavale igihalja muusikali „Minu veetlev leedi”, lisaks muidugi vana repertuaari dirigeerimine. Teatrivälistest tegemistest on käsil Puccini 150. sünniaastapäevale pühendatud gala ettevalmistamine 15. ja 16. maiks Pärnus ning Tallinnas. See on minu festivali „PromFest” kontsert, kus esinevad Klaudia Taevi konkursi parimad noored lauljad läbi aastate.