Lastekirjanduskeskuse illustratsioonigalerii
ja pildikogu
avamine leidis Sirbis
silmajäävalt tundelist ja
sooja kajastamist. Illustraatorite
töödele leidub lõpuks
väärikas väljapanemise
koht! Vaimustunult kõneldakse
lasteraamatuillustratsioonist,
unustades, et
muiste tehti pilte ka täiskasvanute
raamatutele. Galerii
koordinaator ja väsimatu
kultuurivõitleja Viive Noor
meenutab aga ikka ja jälle,
et tegu pole mitte ainult lasteillustratsioonidele
mõeldud
kohaga, vaid oodatud
on kõik raamatuile tehtud
pildid!
Ringkäik ilusas uues
vanas majas paneb illustreerimise
üle põhjalikumalt
mõtlema. Just nüüd, kus illustratsioonist on
olnud tavatult palju juttu, tõden eriti teravalt,
et praeguses kultuuripildis on see kunstiliik
suhteliselt sekundaarse tähendusega nähtus.
Lasteraamatuillustratsiooni kohta seda muidugi
öelda ei saa, sest see on pärusmaa, mille üle
otsustavad lapsed, ja seal pole võimalik neile
ettekirjutisi teha. Laps on otsekohene hindaja.
Kui pildid ei meeldi, ei meeldi ka raamat, ja
seda peab ka kaupmees arvestama. Ilma heade
piltideta lastejutt lihtsalt ei müü! Olid ajad,
kui ka täiskasvanutele kirjutatud raamatutes
võis õige sageli pilte kohata. Eriti tavaline oli
see 1960ndatel, aga juba Esimese, eriti aga
Teise maailmasõja eelsel ajal illustreeriti eesti
raamatuid ja ajakirjugi puulõike või sulejoonistusega
päris tihti. Kunstnikele andis see hea
võimaluse nii eneseväljenduseks kui ka rahateenimiseks,
paljud omaaegsed illustratsioonid
on hiljem olnud väärtuslike kunstikogude
ja -näituste materjaliks (noor-eestlased, Viiralt
jne). Kuhu on raamatuillustratsioon praegusel
ajal kadunud?
Kardetavasti on põhjused eelkõige pragmaatilised
ehk majanduslikud. Piltide tellimine
ja trükkimine toob enesega kaasa ebameeldiva
lisakulu. Kui teksti autorisse suhtutakse
umbes nii, et olgu ta õnnelik, et ta raamat
üldse ilmub ja honorar talle on pigem kui lisaboonus,
siis kunstnikult tema pildid tellitakse
ja kunstniku tööd ei saa võtta kui puhast
tegemise rõõmu. Lisaks rahale tahab kunstnik
ka aega oma piltide tegemiseks, mis venitab
muidu trükiküpse raamatu ilmumist. Ja erilist
lisatulu illustratsioonidega teose müük tavaliselt
kaasa ei too. See lihtne skeem on raamatuillustratsiooni
kui kunstiliigi Eestis viimaste
aastakümnete jooksul peaaegu et välja suretanud.
Kes siis veel viitsiks näha vaeva puu- või
linoollõikega? Kes veel tellikski sellist tööd?!
Eks mood mängi ka oma osa. Arvutiprogrammid
on avanud sootuks uued ja põnevad teed
raamatute kujundamiseks. Illustratsiooniajastul
olid kujundusvõimalused piiratud, nii et
teatud mõttes on kujundus võtnud illustratsiooni
funktsioonid üle. Kas mitte pole praegu
kombeks pidada illustreerimist naiivseks ja
lapsikuks tegevuseks? Noh, umbes nii, et üks
laste värk puha, millega täiskasvanul tegelda
ei sünni. Nagu suur inimene polekski võimeline
pildi sisse minema?!
Kunstiakadeemias olla illustratsiooniõpetusele
ette nähtud kokku napilt mõni tund nädalas
kolme kuu jooksul. Õppeaeg on muidugi
ülepea kokku kuivanud kunagise kuue aastaga
võrreldes. Ent majanduslik surve on jõudnud
muuta ka suhtumist illustratsiooni üleüldse.
Olen seda kogenud kunstihoone nõukogus
istudes. Suhtumine illustratsiooni- või ka joonistusnäitustesse
on pigem tõrjuv kui soosiv.
Illustratsioon pole nagu päriskunst, pigem kui
abivahend, mingi küsitava väärtusega vidin
teksti küljes, kujutava kunsti tarbeline ehk
teisejärguline osa.
Samamoodi, nagu on aegamööda,
ent järjekindlalt
käinud alla kõik käelised
oskused, juhtub seesama
ka joonistus- ja kujutusoskusega.
Kunstis polegi nagu
enam kohta, kus kujutada
inimest või looma või ruumi
nende ümber lihtsalt selleks,
et luua ettekujutust, kuidas
ühel ajahetkel ühes loos
kõik võis toimuda. Foto ei
suuda seda asendada. Kunstnik
loob oma pildi tekstipõhiselt,
aga joonistab loetu
üles oma pilgu läbi. Ühele
pildile võib mahutada palju
enam, kui fotole mahtuda
saaks, ka selle, mis on nurga
taga, kõrvalruumis, õues või
mõttes. Maalil ja joonistusel,
mida näitusesaalis näeme,
puudub tavaliselt seesugune
kirjeldav, verbaalselt jäädvustatud
hetke tabada püüdev
ülesanne, eesmärgiks on
tihti puhas kontseptuaalsus.
Illustratsioon talletab ajalugu talle ainuomasel
kujul. Ajalugu peitub piltides veel ka
ses mõttes, kuidas mingil hetkel just on kombeks
asju näha. Paberkandjal säiliva kirjavahetuskultuuri
kadumine näib olevat praeguseks
paratamatu, illustratsiooni aga annaks veel
päästa.
Raamatuillustratsioon eeldab koostööd autori
ja kujundajaga, ent ei välista individualismi.
Sageli loob kunstnik raamatukangelased
oma näo järgi, kinnistades need pea lõplikult
tegelaskujude külge. Lastekirjanduses on see
tavaline, aga ka suurte omas on tihti niiviisi
juhtunud. Nii tean ma kindlalt, et õige Kalevipoeg
näeb välja selline, nagu Kristjan Raud
tema lõi, Evald Okase Kalevipoeg on kuidagi
vale, ehkki virtuoosselt tehtud. Sama lugu
on ka Herald Eelma Andrese ja Pearuga, Alo
Hoidre „Mäeküla piimamehe” pildid aitavad
romaanist teha hoopis uue ja erinäolise terviku.
Häid näiteid on liiga palju, et teha nende
seast objektiivset valikut.
Meie päevil ilmunud romaanitegelastel
pole enam nägu. Mõnikord võib selle leida
filmist, raamatust endast aga mitte. Miks ei
ole pilte näiteks „Ussisõnadel”, „Flandria päevikul”
või „Katkuhaual”? Igatahes oleme me
sellevõrra vaesemad!
Sügisel peaks Päevalehe lisana ilmuma
hakkama 50 teosest koosnev eesti ajaloolise
romaani varamusari. Arvata on, et raamatud
antakse välja optimaalselt odavalt. Aga ikkagi,
kuna tegemist pole pelgalt äri-, vaid ka kultuuri-
ja juubeliprojektiga, kas poleks põnev, kui
neil viiekümnel eesti romaanil oleksid originaalillustratsioonid?
Siis poleks tegu lihtsalt
kordustrükkidega, vaid iga teosega kaasneks
midagi kvalitatiivselt uut, mis lisaks ka tuttavale
tekstile täiesti oma, meie ajale iseloomuliku
nüansi. Kui räägime lasteraamatu kasvatuslikust
olemusest, siis ei maksa unustada,
et laps kui tulevane romaanilugeja (lootkem
seda ikka veel!) uurib heal meelel pilte suurte
raamatuist ja tunneb just tänu piltidele ihalust
ja kutset ka teksti poole. Nii nagu hea lasteraamat
kasvatab ja mõjutab täiskasvanut, pole
suurtele mõeldud kirjandus ka lastest jäigalt
ära lõigatud. Head pildid tõmbavad ligi ka „pärislugejat”.
Illustreeritud raamat on teksti- ja
pildielu sümbioos. Teksti taga on ruumiline
maailm koos veepiiskadega aknaklaasil ja tegelaste
esivanematega, kui neist ka juttu ei
tehta. Kunstnik lisab loole oma ruumi, mis
võib teksti autorit üllatada, aga mis parimal juhul
endastmõistetavalt siiratakse teksti külge.
Nüüd, mil oleme endale saanud isegi illustratsioonigalerii,
oleks kurb, kui head eesti
raamatud ilmuksid endiselt pildituina. Me polevat
ju ealeski nii rikkalt elanud, nii et raha
peaks leiduma ka illustratsioonide tellimiseks,
kas või kampaania korras, kui muidu ei oska.