1969. aasta kuulsast Woodstocki festivalist oli möödunud aasta, kui meedia vahendusel hakkasid noored esmakordselt märkama mingit ennekuulmatut, salapärast, kuid vastupandamatut muusikat. See kõlas, nagu oleks meloodiad mingist metallkolakast kokku tagunud massiivne tööstusagregaat ja laulutekste oleks põrgu põhjast maa peale kisendanud vanakurat ise. Kui see uus sound oli lõpuks oma vallutusretke sooritanud, leidus talle ka nimi – heavy metal. Leiutajaks briti ansambel Black Sabbath.
Tagasivaadates polnud Black Sabbath mitte lihtsalt uus ime, vaid uskumatute imede õigusjärglane, planeedile Maa tekkinud üks suuremaid rock-bände. Ajal, mil kogu maailma noorsugu oli juhmistunud flower-power-liikumisest, purskusid Inglismaal ühest põlatud, tööpuudusest muserdatud Birminghami Astoni linnaosast esile neli üsna imelikku töölisklassi poissi, kes käristasid uue muusikaga lõhki terve tollase rock’ipõlvkonna. Nad tulid sotsiaalsest prügikastist, nad alustasid bändi proove mingis majalobudikus, nad hakkasid katkise kaubikuga ringi sõites pakkuma klubidesse-pubidesse oma muusikat, kuid neile näidati ust või paremal juhul said honorariks vaid T-särgi.
Võib ainult aimata, mida tähendas algul nende jaoks seesugune hülgamisreaktsioon. Aga võib-olla oli just see bändi kujunemisel üsnagi oluline? Võib-olla oli ebaõnn, mille sees nad küpsesid, just see, mis tegi neist peagi masside iidolid. Black Sabbathi õpetus noortele, kes tahtsid rock’i-maailmas läbi lüüa, kõlab aktuaalselt tänapäevalgi: „Et saada suureks, pole vaja kiiret edu. Võitle süsteemiga, kuid jää iseendaks. Punu kokku oma maagia! Kulissidetagune korporatiivne sekkumine hävitab sinu eripära”.
70ndate superbändide ajastul oli Black Sabbath vaieldamatult üks kaalukaimaid, kes valitses pea kümme aastat kogu planeeti, müüs üle 50 miljoni albumi kõige ehedamat heavy’t, püsis koos tihke tervikuna ajal, kui ülejäänud konkurendid lahjendusid jätkuvates reinkarnatsioonides. 1968. aastal tekkinud ja peagi rock’i mustadeks printsideks ristitud Black Sabbath lõi imidži, mis sai peamiseks mõjutajaks tuhandetele Sabbathi jälgedes astunud ansamblitele. Algselt oli Black Sabbathi näol tegemist bluusibändiga, ent kui ansambli mänedžeriks tuli Jim Simpson, hakkasid Tony Iommi, Geezer Butler, Ozzy Osbourne ja Bill Ward huvi tundma selle mehe jazzi- ja bluusiplaatide kollektsiooni vastu. Nii Jimmy Rushingit kui teisi artiste kuulates, tekkis neil idee hakata ka oma loomingus kasutama korduvaid muusikalisi riffe, lisada tekstidesse uimasti-, okultismi- ja õudustemaatikat. Seesugune uus muusika oli nii karm, raskepärane ja unikaalne, et tallas peagi ülejäänud tollase rock’i täielikult põrmu.
Oma mõjutajaks pidas Tony Iommi The Shadowsi kitarristi Hank Marvinit ja jazzkitarristi Django Reinhardti. William Wardi eeskujudeks olid jazztrummarid Buddy Rich ja Gene Krupa. Geezer Butler kuulas palju ansambli Cream bassisti ja lauljat Jack Bruce’i, öeldes: „Jack oli esimene bassimängija, keda nägin laval pillikeeli venitamas ja kes mängis bassi kui täiesti sõltumatut instrumenti”. Ozzy Osbourne aga on öelnud, et tema suureks mõjutajaks oli The Beatles ja eriti nende album „Revolver”.
Tollal veel Polka Tulk Blues Company ja peagi ka Earthi nime kandev bänd hakkas liikuma salapärasuse suunas pärast seda, kui Dennis Wheatley kirjutatud musta maagiat käsitlevate romaanide suur lugeja Geezer Butler hakkas tegelema okultismiga. Näinud Mario Bava 1963. aastal vändatud õudusfilmi „Black Sabbath”, saanud ladinakeelse okultismiraamatu ja kogenud nägemust musta kapuutsiga tegelasest, kes seisab tema voodi jalutsis, kirjutas ta pala „Black Sabbath”. Peagi kandis sama nime ka bänd.
Oma firmamärgi leidis Black Sabbath täiesti juhuslikult. Ozzy Osbourne on meenutanud: „Tegime proove ühes ruumis, mis asus õudukaid näitava kino vastas. Tony hakkas ühel päeval meile rääkima, et talle tundub veidrana, miks küll inimesed on meeleldi nõus maksma raha, et näha filme, mis neid hirmutavad. Miks ei võiks meie oma muusikaga seda korrata? Hakkasime nimme kirjutama süngeid, pahaendelisi laule, eesmärgiga olla muusikaliseks vasteks õudukatele ja mässajateks laialt levinud 60ndate lapsikute tekstidega „rõõmsale” popmuusikale. Otsustasime keerata sellele muusikale kärna, et haarata nende publik endale. Ja see läks läbi!”
Black Sabbathi novaatorliku sound’i leidmisel mängis kaasa veel teinegi juhus, mis oli seotud õnnetusega. Tony Iommi meenutab: „Olin metallitehases töötades kaotanud vasaku käe kahel näpul ülemised sõrmelülid. Kuna pilli mängides andsid need vigastatud sõrmed tunda, keerasin meie kolmanda albumi „Master Of Reality” salvestusel oma Gibsoni standardse E-häälestuse asemel Cis-häälestusse. Keelte redutseerimine võimaldas mul näppudele valu tekitamata mängida lõdvematel keeltel. Et minuga kooskõlas olla, tegi sama oma basskeeltega ka Butler. Madalam helistik lisas meie muusikale „raskema” varjundi”.
Uus heavy-sound ja Ozzy Osbourne’i lavavigurdused tagasid Black Sabbathi 1970. aastal ilmunud esikalbumile kohe edu. Sellele järgnenud „Paranoid” aga tõstis ansambli juba kõrgustesse. Muide, plaadi nimilaul topiti sinna kõige viimasena, kuna ruumi jäi üle.
1973. aastaks oli Black Sabbathist saanud maailma populaarseim heavy metal bänd. Uue albumi „Sabbath Bloody Sabbath” ettevalmistamisele kaasati ka ansamblist Yes pärit klahvpillimängija Rick Wakeman. Märkimisväärseteks sellelt albumilt kujunesid peale nimipala veel space-rock-stiilis „Spiral Architect” ja proge-rock’ist inspireeritud „A National Acrobat”.
Bändi ümbritsenud jutud uimastitest, joomisest, depressioonist ja viimsepäeva kajastamisest on immutatud nende lauludesse „The Wizard”, „Iron Man”, „War Pigs”, „Children Of The Grave”, „Heaven and Hell” ja „Supertzar”. Selles viimases üritati oma mõtete selgitamiseks eksperimendi korras katsetada isegi gregooriuse psalme ja munkade koraale.
Kui uskuda ajakirjandust, siis oli Black Sabbath (või vähemalt osa neist) 70ndate keskel narkootikumide orjad. On väidetud, et Osbourne’i ja Wardi jaoks oli LSD igapäevane kraam. 1977. aastal loobus Ozzy Osbourne osalemast nii bändi proovides kui salvestustes. Tema asemele võeti solistiks Dave Walker. Aasta hiljem raputas Ozzy endale kaaslaste ees tuhka pähe ja Black Sabbathi uuel albumil „Never Say Die” oli ta taas platsis. Kuid see oli selle neliku jaoks juba agoonia. Sisemiste konfliktide ja uimastite pruukimise tõttu löödi Osbourne bändist lõplikult minema. Tema enda sõnul oli ta õnnelik, et sai joodikute ja narkarite seltskonnast jalga lasta. See oli karm süüdistus! Muuseas, peagi astus samade süüdistustega uksest välja ka trummar Bill Ward.
Black Sabbath jätkas teed uue solisti, ansamblist Rainbow pärit Ronnie James Dioga ja trummimängija Vinny Appice’iga. Kuid see oli juba hoopis teine Black Sabbath.a