Lavastaja Taago Tubina avalik esmakohtumine Soome tippdramaturgi Jussi Kylätasku (1943–2005) loominguga oli klassikaliselt kaheplaaniline kuuldemäng „Ahi”. Väga muhe, Põhjala musta süvahuumoriga vürtsitatud antifeministlik novell Arvo Kukumäe, Tarmo Tagametsa ja Marje Metsuri sisendavate häältega. Arvo Kukumäe puänteeriv isaroll pärjati 2006. aastal teenitult raadioteatri žanris. Tänuväärne võimalus elik missioon nihutada külarahva läbiv murdepruuk kaasaegselt kohasesse oandi keelde* näib olevat ka „Runar ja Kyllikki” (1974) valimise põhimotiive.
Kirjaniku läbimurdenäidendit on nimetatud „soome kõigi aegade parimaks modernistlikuks draamaks” – see tähendab, et praeguselt vaateveerult näib ta juba õite arhailine. Teose toon, intriig ja ideestik on melanhoolselt rahvaballaadi-pärane, selle hukumeeleolus sõnum moraliseerivalt kriitiline, ent ometi mõistvalt, humoorikalt leebe. Faabula on tõsieluline: 1953. aasta kevadel põhjanaabreid vapustanud verine külatragöödia, 17aastase kristliku neiu surm ja tema oletatava mõrvari enesetapp enne kohut. Stalinismihaigel eestlasel ei kerki selletaoline üksikjuhtum muidugi väga lakke, kuna siinkandis rehkendati tollal suurte arvude seadusega, soomlaste hinges elab aga saaga tänini. Kuid seda huvitavam võimalik maailm tekib – kogeda võrdlevajalooliselt „normaalse” ühiskonna konfliktide allikaid ehk hoopis teist laadi murede hõngu.
Kuivõrd aga Ugala uus lavastus komistas juhtumisi ka Jokela sündroomi otsa, kerkib seda enam esile teose üldistav jõud. Silmakirjalik poolpime jõuk, kes oma elulaadist – mis tahes sotsiaalsest ühispornost (poliitikast, ärist, kooli-, kunsti- või teadusrutiinist, netikommimisest…) – liialt leili satub, kipub iseärakuid alatasa lindpriideks lükkama. Ja siis nagu kaagutav kanakari väljatõugatut surnuks nokkima. Ühistunne muutub nii valdavaks, küla tõmbub vahkvihas kokku nagu „üks rusikas”, et isegi ema salgab oma poja maha kambavaimu kasuks. Nõnda saavad perverssed pingelahendused kestvaks ähvarduseks mõlemalt poolt. Juhtus muiste, seda enam kolhoosiajal, võib juhtuda ka praegu ja edaspidi. Ilmaasjata ei segune muusikalise juhtmotiivina „Saaremaan valssi” ja Kimmo Pohjose kaamose-akordion.
Kuigi isiku ja seltskonna kokkupõrkele rajatud ballaadijutustust iseloomustab enamasti „venimine ja kargamine”, ei pruugi edasiarendused seda enam järgida, ja sedapuhku oligi rõhk rohkem määratluse esimesel, eepilisel poolel. Ning seda küllalt ladusas kooskõlas. Vaid Aarne Soro Musu-Peltonen eristus oma äkilistes löömamehe-välgatustes üldisemast häme keskmisest, märkides osavalt soomlase iseloomu plahvatavamat külge. Luule Komissarovi ema roll kandis mahlakalt, kohati nüansirikkalt; samavõrra koomiline või küüniline oli tema kõrval Leila Sääliku pime visioneeriv vanaema. Väga lahedat vaatemängu pakkusid mõnumaiad lõbusad poenaised – Kata-Riina Luide ja Kiiri Tamm –, kurvas kontrastis Kadri Lepa usuahistusse surutud kalbe neitsi Kyllikkiga. Mehised karakterid, õieti nende läänemeresoome paroodiad, esitasid eitedega võrdväärse partii: Andres Tabun Runari vastuvaidlematu võõrasisana, Andres Lepik Kyllikki kaksikmoraalse vanamehena, Arvo Raimo vananeva kiimalise kaubahärrana, Arvi Mägi sädelevas mustas lateksis patukotist pastorina, Peeter Jürgens ja Tarvo Vridolin juhmide politseinikena ning Ott Aardam lõõtsamehest juhutöölise ja jutustajana. Viimase esitada oli ka tükile kohane nimilaul Aapo Ilvese sõnadele ja viisile.
Kui eelkirjeldatud rolligraafika mõjus tervikuna loogiliselt, suuremate mainimisväärsete loksudeta (kuigi võib-olla natuke liiga esimesse etlemisvööndisse koondatuna – mis parata, lai ja sügav lava ning avar saal), siis enam mõtlemisainet pakkus Runari iseloom ja käitumine. Nagu Ilmar Raagi „Klassi” puhul, kus minu silmis tekkis häiriv vastuolu tugevaks ja õiglaseks konstrueeritud kangelase ning tema ilmvõimatu alistumise vahel, ei jätnud ka Karol Kuntseli sõjaväest tulnud traksis poiss mitte alati just jobukaku muljet. Ositi pidi seda rohkem uskuma, kui võis lavalt näha. Kas tõrkus näitleja hädise karakteri vastu või paisati psühholoogilised kaardid teadlikult segamini – à la inimene on saladus? Nii või naa lisati sellega määramatuse elementi, mis aga elavdas kaasamõtlemisisu. Lõppeks jätab kirjanik ise otsad lahti nagu sageli kombeks: tapmisstseeni meenutus võis vabalt olla ka ülepinges hüljatu luul ja mõrvariks iga teine piisavalt sarviline, kuigi tagantjärele süütundest kogelev isane. Või meeleheite motiiviks mitte ainult allasurutud kirg või avalik alandus, vaid lootuseta hinge – miks ka mitte vastastikune – lunaatiline vabanemisakt. Tulemuseks kättemaks kõigile: neist kõige puhtamat veristades. Seesuguseid võimalikkusi võinuks lavalt saali veelgi teravamalt välgutada, mõnetist loidust maha raputades. Nagu ka ajutormi keerulist järellainetust: eitavat väljatõrjet, teadmatust või selle teesklust, üleolevat omaksvõttu, armastuse ülestunnistust või häbematut hädavalet… Ema ambivalentses, hülgavas embuses. Ja kogukonna kohmetus, kuid kättemaksuhimulises kaatris, mis üht ohvrit ingliks ja teist patuoinaks kuulutades oma nõtra elukorraldust püüab päästa.
Kas Soome laine meie teatrites kogub kõrgust? Ingo Normeti lavastatud Reko Lundáni „Suurema kurbuseta” Vanemuises jättis detailiarenduselt kõrgstiilsema, s.t rohkem linnaliku mulje. „Runari ja Kyllikki” lahendus on rohmakam ehk rustikaalsem, rahvasaagalik. Kuid vahe on petlik – mõlemad tekstid on stiili peentöö. Ugala etendusest õhkus soojust ja inimlikkust. Ei mingit hoolimatust ega laamendamist aeg-ajalt pinget väljahingavate pilvedekoratsioonide all, kuigi piltide vahetusel klopiti üsna ägedalt teise tasandi põranda klappidega. Algusest lõpuni aus, tuntava didaktilise alatooniga, valulik-lustakas stseenide trukkimine (seda nii vormis kui sisus…). Et eesmärk seati ühene ja teostus suurt ei perutanud, oli tulemus lõpuks veenev oma keskendunud, tagasihoidvas ilus.
Jämejala-linna teater väärib innustust ja tunnustust tähtsa regionaalkultuuripoliitilise vaimukeskusena. Isegi üldrahvalik lemmik Indrek Sammul kolis sinna. Vajja iks joudu!
* Kohaselt kaasaegsesse ses mõttes, et vanasti, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, käisid võro latse minu ühe „keelejuhi” andmeil pigem tsuklõman kui ujoman.