Veidi üle aasta tegutsenud Espoo endisesse trükikotta rajatud WeeGee kultuurikeskus ja iseäranis sealne nüüdiskunsti muuseum EMMA väärivad omaette tähelepanu. See on haruldaselt hästi toimiv linna- ja erarahade sümbioos: lausa nii hästi, et ka Kiasma kolleegid ohkasid EMMA avanäituse, Shirin Neshati väljapaneku puhul, et kunstnikku esindav New Yorgi Barbara Gladstone’i galerii üldse jutule võtaks, koostööst rääkimata, peab olema tõesti rikas, et täita kõikvõimalikke eritingimusi. EMMA on suutnud säilitada Shirin Neshati, Kazimir Malevitši ning XX sajandi alguse vene avangardismi võimsa avapaugu taset: välisnäitustest on neil olnud Igor ja Svetlana Kopõstianskite näitus, mis hõlmas kunstnike nii Venemaal kui ka Ameerikas tehtud töid; Antoni Tàpiese väljapanek nii kunstniku poja fondist, Pariisi Lelongi galeriist kui ka soome kollektsionääri Hannu Hildeni kogust ja Salvador Dalí tööd abikaasa Gala ja kunstniku enda fondist (imetlusväärne, kuidas Dalí töid jätkub kümnetele näitustele kõikjal üle maailma ja kuidas kunstnikku siiani armastatakse); järgmisena on plaanis stiilipuhtaima impressionisti Claude Monet’ näitus koostöös Pariisi d’Orsay ja Marmottani muuseumiga (tähelepanuväärne on veel näituste vahetamise pikk aeg: Annette Messageri väljapanek lõpeb 27. I ning Monet läheb lahti alles 5. III).
Annette Messageri väljapanek on saadud Pariisi Pompidou keskusest. Messageri näitus oli üks, millega Pompidou keskus tähistas oma 30. aastapäeva 2007. aasta suvel, Pariisist tuli see otse Espoosse, sealt läheb Jaapanisse, Koreasse ning siis Inglismaale.
Annette Messager on üks mainekamaid nüüdiskunstnikke, võiks öelda, et Prantsusmaa viimase aja üks edukamaid „eksportartikleid” (kui rääkida kunsti prestiižist majandusleksika abil). Annette Messager esindas 2005. aastal Prantsusmaad üliedukalt ka Veneetsia biennaalil ja tema punane „Casino” pälvis parima paviljoni preemia Kuldse Lõvi.
Pompidou keskuse järel Prantsuse teise suurema nüüdiskunsti eksponeeriva St Etienne’i nüüdiskunsti muuseumi direktor Lorand Hegyi on nimetanud prantsuse kunsti kolmeks suureks naiseks, jumalannaks Annette Messageri, Orlani ja möödunud suvel Prantsusmaad Veneetsias esindanud Sophie Calle’i. Neljandana võiks ehk veel lisada Valérie Mréjeni, kes aga kuulub juba teise põlvkonda. Nende kõigi, iseäranis selgelt just kolme suure jumalanna puhul saab kõnelda feministlikust kunstist (kuigi nad ei manifesteeri ennast ise selle kaudu) ning joonistada üsna selgelt välja eri suundumused.
Annette Messager on 1970ndatest (kui 1943. aastal sündinud kunstnik sai laiemalt tuntuks) kasutanud pehmeid materjale, loonud emotsionaalseid, süütule lapsepõlvele osutavaid ning selle kaudu erilist sensibiilsust väljendavaid installatsioone. Ehk teisi sõnu: ta on tõlgendanud „naiselikkust”, avanud selle eri tahke, kritiseerinud üheülbalist käsitlust, sidunud privaatse avalikuga, naudingut tekitava vastikustundega, mõnu valuga. Tema meelistegelane on olnud väike pehme kaisuloom, aga ka linnutopis, kelle väliselt kaitsev ning seksikas rõivas teeb talle pigem haiget, kui pakub turvatunnet. Enamgi veel: mitmetest kihtidest koosnevad musti võrksukki meenutavad pesad ei varja midagi, kuid ka ei too midagi avalikkuse ette. Eks seetõttu ole Annette Messager’i iseloomustatud vastandite kaudu: üks teda iseloomustav täpsem ja ilusam metafoor on seotud kollektsionääri ja kunstniku vastandamise (ja ka ühendamisega). Koguja Messager säilitab kõike ning püüab tähenduse anda igale tühisemalegi detailile, kunstnik Messager suhtub aukartuseta ka kõige tähtsamatesse fragmentidesse ning liidab need õõvastavatesse tervikutesse. Just nii, nagu endastmõistetavalt on toimitud „naise” ja teda iseloomustava „naiselikkusega”. Ja samas toimib see kõik ikkagi ei-kellegi-maal.
Aja jooksul on tillukesed esemed asendunud suuremate ja võimsamatega, tõlgenduse rõhuasetus on pealispinnalt süüvinud alateadvusse, nagu seda oli imehästi hoomata nii 2005. aasta „Casino’st” kui ka 2007. aasta Pompidou/EMMA näituse kesksest installatsioonist „Gonflés-Dégonflés” („Paisuma-kokku tõmbuma”, 2006).
Annette Messageri nimi pakub sõnamängu „Sõnumitooja Annette”, Pompidou keskuse näituse ajaks ilmus ka samanimeline paks ning äärmiselt apetiitse väljanägemisega raamat „Annette Messager. Sõnumitoojad”. Messager on üks neist (nais)kunstnikest, kelle sõnum oli aktuaalne 1970ndail ja on ka praegu.