Nii Mati Palmi kui ka Peep Lassmanni annotatsioon algab samade sõnadega: „…on üks väljapaistvamaid Eestis…”. Tundub, et mõlema muusiku lühitutvustus, mis kordub kavast kavasse, vajaks laiendamist-täiendamist ning kõvade kaante vahele köitmist, sest materjali, millest kirjutada, on küllaga ja aeg nende väljapaistvate eesti interpreetide tegevus raamatusse raiuda on küps. Tiit Kuusik oli paar aastat tänasest Mati Palmist vanem, kui üllatas publikut Schuberti „Talvise tee” ettekandega (1978) Estonia kontserdisaalis ja jätkas veel kümme aastat aktiivset tegevust ooperis. Õnneks on erakordse häälematerjali tark hooldamine ja kasutamine ka Mati Palmi tugev külg ja see lubab temalt veel palju oodata.
Kontsert algas veel üle-eelmisel sajandil looduga, sest A. Kapi „Kütkes” (Karl Eduard Sööt) on dateeritud aastaga 1897 (?) ja sama aastat pakutakse ka tema populaarseimale romansile „Metsateel” (K. E. Sööt), kuigi käibel on ka aastad 1895 ja 1902. Lisaks nendele noorpõlve hinge puhangutele esitas Mati Palm samalt autorilt veel „Sa oled mu südame suvi” (1922, K. E. Sööt), „Sõitis kosja õlekubu” (1921, E. Wöhrmann) ja „Puhtad pihud” (1948, L. Koidula). Järgnes viiene bukett Mart Saare ülirohkest (u 180) laululoomingust järjekorras „Vaikus” (1906, K. Kadastik), „Päike ja vari” (1922, E. Wöhrmann), „Minu süda” (1908, M. Heiberg), „Sügise mõtted” (1922, K. E. Sööt) ja „Sügisene lill” (1922, J. Liiv).
Siinkohal on vajalik esitada üks täpsustus, soov ja üks küsimus. Üldisel taustal mõjus uue aasta esimese kontserdi kavaleht täpse ja korrektsena, kuid täpsustama peab A. Kapi „Sa oled mu südame suvi” teksti autorit, kes ei ole E. Wöhrmann, vaid ikka K. E. Sööt. Ja soov oleks näha eriti eesti autorite puhul ka teoste loomisaastaid ning küsimus on, et kuna M. Saare „Sügise mõtteid” autori loomingu nimekirjadest ei leia, siis kahtlustan, et tegemist on 1906. aastal loodud lauluga „Sügis” (K. E. Sööt).
Kavas järgnesid nendele kümnele laulule noore Ernesaksa kaks soololaulu oma tekstidele, s.o „Tuuliku laul” (1939) ja „Hulkur” (1932), siis kaks kõige suuremat üllatajat E. Kapilt – „Lilled” (1977, A. Koney) ja „Kutsumine” (1931, A. Suurkask). Üllatajad seepärast, et kogu kava taustal kõlasid need Eugen Kapi laulud eriliselt värskelt, vaatamata sellele, et loomeaastate vahele jääb 46 aastat. Kava lõpetasid Villem Kapi šedöövrid „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” (1952, J. Sütiste) ja „Rannal” (1951, J. Smuul), mõlemad tsüklist „Õnnelik päev”.
Ei peakski vist lisama, et kogu kava oli algusest lõpuni esitatud kõrge meisterlikkuse ja emotsionaalsusega ning muidugi on Mati Palm ületamatu oma diapasooni valdamises madalast bassist kuni kõrge baritonini. Eriliseks tuleb kvalifitseerida ka Palmi tämbripaletti, mida oli võimalik selle repertuaari baasil näidata „sametist” kuni „metallini”, kordagi eksimata saali poolt antud võimaluste-piirangute vastu.
Peep Lassmann, ilmselt inspireerituna neist tämbritest, pakkus lossi saali klaverilt sama imepärast sametit ja muidugi säras eriliselt Mart Saare sügiselaulude, Eugen Kapi „Kutsumise” ja Villem Kapi „Rannal” esitusega, kus saatepartiid arendatumad ja noodirohkemad. Kuna Saare laulud jäidki meelde esituse erilise süvenemise märgiga, siis ei olegi üllatav, et ka lisaks esitati tema 1908. aastal kirjutatud „Mis see oli” (K. E. Sööt).
Mis see siis oli? See oli teadmiseks kõigile tegijatele, et kui soovite täismaja ja ülihead vastuvõttu publikult, siis korraldage oma kontsert 5. jaanuaril eesti klassikalisest vokaalmuusikast ja jääge ka ise eestlaseks. Tõsi, seejuures pead olema võimeline pakkuma kõrget loomingulist meisterlikkust, ainult siis on tegu kaalutud riskiga.