Näitusel „Metafoor ja müüt” on palju selliseid teoseid, mis on seotud müütilise või tegeliku Poola ajalooga. Kas poola kunstnikud on oma ajaloo suhtes iseäranis tundlikud?
Mõistmaks paremini XIX ja XX sajandi kunstnike ja nende loomingu suhestumist kodumaa ajalooga, peaks meenutama Poola dramaatilist olukorda XVIII sajandi lõpust kuni XX sajandi alguseni, mil riik oli jagamiste tulemusel sattunud enam kui sajaks aastaks kolme okupandi, Venemaa, Preisimaa ja Austria võimu alla. Enamik selle pöördelise ajastu kunstnikest nägi okupatsioonivõimude terrorit oma silmaga või koges kaudselt, mis selgitab toonaste traumaatiliste läbielamiste sagedast üleskerkimist nende loomingus.
Poola kunst on alati olnud tulvil sümboleid ja tähendusi. Mis võiks olla selle sümbolite keele eelistamise põhjus?
Ühelt poolt võiks vastus olla lihtne: okupeeritud riigis ei ole võimalik väljendada avalikult oma suhtumist poliitilisse olukorda, eriti jälitamisse okupatsioonivõimude poolt. Teiselt poolt avaldas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kujutavale kunstile tugevat mõju romantism, eriti luule (seetõttu on meie näitusel ka lisapealkiri „Kirjanduslikud ja ajaloolised motiivid…”).
Tundub, et sümbolismil on poola kunstis mitu nägu?
Näitusel võime näha vähemalt mõningaid olulisi sümbolismi liike. Need ei ole mitte ainult muinasjutumotiivid nagu Waweli draakon ega ka mitte ainult kodumaise kirjanduse meistriteoste, näiteks Adam Mickiewiczi poeemi „Peied” („Dziady”), Juliusz Słowacki poeemi „Anhelli” või Stanisław Wyspiański värssnäidendi „Pulmad” („Wesele”) pildilised kujutised. Need on ka hetkemeeleolu jäädvustavad maastikud, sealhulgas Jan Stanisławski tööd. Nende tähendused ei piirdu nähtava maailma otsese kujutamisega, vaid jäävad ootama avastamist teisel tasandil; seetõttu on raske nimetada neid vaid impressionistlikeks. Sümbolism ilmneb ka piltides, kus on tunda dekadentsi kogemust, nagu ka töödes, mis puudutavad riivamisi maalikunsti ja muusika sünteesi ning mõtestavad nendevahelist dialoogi (s.t kas ja kuidas on võimalik pilti „kuulata”).
Huvitav on seegi, et nii mõnedki metafoorid ja kujundid elavad tänaseni ning on elavalt, muu hulgas näiteks kõnekeeles kasutusel. Kas ka sellel näitusel on selliseid poola kunstis ja poolakate kollektiivses teadvuses juurdunud sümbolkujundeid?
Jah, kuigi XIX ja XX sajandi kirjanduse põhjal tekkinud sümbolite tähenduse seletamise reeglite tundmine nõuab avaraid üldteadmisi. Tänapäeva poola keeles esineb vihje õlenukule Wyspiański teosest „Pulmad”, mis kuulub tänaseni õpilaste kohustusliku kirjanduse loetellu. Filosoof Józef Tischner viitas õlenukule kui sümbolile, mis peegeldas tema arvates poola ühiskonnas ikka veel eksisteerivat, kannatuse loori taha peituvat apaatiat ja argust. Katse avaldada teistele muljet oma kannatuste koormaga, hoiak, mis pärit romantismi perioodist, on seotud usu puudumisega omaenda võimetesse ja uskumusega, et maailma juhib juhus. Valdavalt melanhoolse hoiaku (õlenukk) põhjuseks on puuduv usk unistuste täitumisse.
Kui eesti kunstnikud maalivad maastikku, eelistavad nad kauneid pitoreskseid motiive, poola XIX ja XX sajandi vahetuse maastikukunstis domineerivad hoopis teised meeleolud. Miks kujunevad ka lihtsaimad poola kunstnike maastikuvaated enesestmõistetavalt rahvusliku siseilma avalduseks?
Oma programmilist teost, ballaadi „Romantiline” („Romantyczność”, 1822) alustab Adam Mickiewicz tsitaadiga Shakespeare’i „Hamletist”: „Methinks, I see… / Where? – In my mind’s eyes”. Võib-olla vaatavad poola maastikumaalijad, keda kasvatati romantilise luule vaimus, maastikke hinge pilguga. Mickiewicz lõpetab ballaadi iseloomuliku sõnastusega: „Sul peab olema süda ja sa pead südamesse vaatama!”. Mina püüan oma tudengitele sedasama edasi anda. Selleks, et mitte piirduda vaid viidetega hetkel ebapopulaarsele Mickiewiczile, tsiteerin ma siinkohal Baudelaire’i. Prantsuse luuletaja kirjutas kriitilistes esseedes kogumikus „Salongist 1859” maastiku kohta järgmist: „Kui puude, mäestike, vete ja majade kooslus, mida me nimetame maastikuks, on ilus, siis ei ole ta seda iseeneslikult, vaid läbi minu, minu armulikkuse, tänu ettekujutusele või tundele, mida ma temaga seon”. Ma ei usu, et paljud poola maastikumaalijad vastavad Baudelaire’i nõudmistele. Kui mõned neist olid tõepoolest pintsliga töötavad luuletajad…, siis pakkus nende poolt maalitud loodus alust metafüüsilistele mõtisklustele. Seal „lubab taust tulla mõtteil”, nagu sõnastas selle kord poola romantik Norwid.
Kuidas võiksime kirjeldada omal ajal erakordselt mõjuka Noor-Poola liikumise ja dekadentsiajastu kunsti juhtmotiivide suhteid?
Üheks tänaseni kummitavaks fenomeniks, millele sümbolistlik kunst omistas erilise tähenduse, on „meeleheitlik hedonism”, see on uskumus, et intensiivne armuelamus võimaldab põgenemist ja vabanemist maailmast, piinade ja kannatuste ahelast. See dekadentsile iseloomulik joon mõjutas tugevalt Noor-Poola kunstnikke, peamiselt Stanisław Przybyszewski kirjade ja isiku kaudu. Dekadentlikust hoiakust tingitud põgenemine metafüüsiliste probleemide eest „armupiinadesse” või uimastitesse on üpris iseloomulik toonase ajastu kaasaegsete käitumisele. Leszek Kołakowski nimetab valutundetuse fenomeni oma teoses „Müüdi kohaolek” („Obecność mitu”) XX sajandi analgeesia kultuuriks.
Poola (nagu eestigi) kunst kannab tihtipeale Euroopa äärealade rahvuslikuks koolkonnaks nimetatud kunsti pitserit, Poola territooriumil on aga alati tegutsenud palju eri rahvusest kunstnikke. Kas ja millises võtmes saab poola kunsti puhul tõstatada rahvuslikkuse teema?
Aastal 2007 on raske mõista kunsti täpselt samuti, nagu seda vaadeldi saja aasta eest. Rahvuslike omaduste otsimine kunstis on tänapäeval anakronistlik. Ja üleüldse, millist ajavahemikku peaks see hõlmama? Kesk- ja uusaja multikultuurse ajastu tuhandet aastat? XIX sajandil ja XX sajandi alguses otsisid poola kunstnikud kangekaelselt rahvuslikku stiili. Põhjused selleks olid samad, mis Saksamaa või Venemaa kunstnike puhul. See viis aga šovinistlike ideoloogiateni.
Õnnekombel inspireeris kultuuritraditsioon ja religioosne minevik XIX sajandi poola kunstnikke looma teoseid, mis ületasid poliitilised piirid nagu ka toonase ajaloolise dimensiooni ehk teisisõnu universaalseid väärtusi kandvaid kunstiteoseid, kus käsitleti aktuaalseid probleeme. Kui sümbolismil on XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse vahelise perioodi kunstis mingi väärtus, siis on see väärtus, mis ulatub kaugelt üle rahvuslike probleemide. „Sümbol paneb mõtlema,” ütleb Paul Ricoeuri ahvatlev sentents. Selle möödunud sajandi silmapaistva filosoofi mõtteterale võime lisada, et mõte ei saa määratletud mitte minu, vaid sümboli kaudu. Sümbolid, mis leiduvad kunstis või mis, nagu ütleb luuletaja, „täiesti iseseisvalt ringi liiguvad”, puudutavad kõikide inimeste probleeme.
