See on pigem kiri kui kõne. See ongi kiri, sest ma ei ole sel päeval ja tunnil kõnepidamiseks kohal, kui Sind Su „Kolmandate mägede” Köleri Kristuse kutsuvalt avatud käte all ära saadetakse.

Jah, ma saanuksin kohaletulekuks oma töösõidu ära muuta. Aga miski ütles mulle, et nii ei oleks õige. Sa olid üks suuremaid töömehi, kellega olen eales kokku puutunud. Töömeest mälestades oma töö tegemata jätta oleks liiga vastuoluline selles niigi väga vastuolulises maailmas, kus me kõik üksteise kaasteelised oleme. Järg ei tohi katkeda.

Las ma räägin Sulle, mis oli mu ümber siis, kui seda kirja oma mõtteis kirjutama hakkasin.

See oli uue aasta esimese päeva õhtul Hiiumaa praami peal, millega mandri poole sõitsin. Hiiumaalt, mis on üks neid kohti, kus mul on olnud õnn ja rõõm Sinuga kokku puutuda.

Olin istunud üksikusse nurgalauda, silmad kinni pannud ja hakanud ümbritseva jutusumina saatel tundmusi koondama. Praam õõtsus peaaegu märkamatult.

Mingil hetkel – teadmata, kui palju aega möödunud oli – tundsin midagi veidrat. Tundsin, nagu kõigi pilgud oleks pööratud minu poole. Ja helidesse olid lisandunud mingid reipad hõiked väga lähedalt.

Tegin silmad lahti. Kaassõitjate pilgud ei olnud suunatud mitte mulle, vaid mu pea kohal seinale kinnitatud televiisorile, kust tuli film Titanicust. Ja need hõiked – need tulid Titanicu masinaruumi kütjatelt, kes pildusid sütt koldeisse, saanud käsu täiskäiguks edasi.

Siit oleks võinud ei-tea-mis sümboolikaid välja arendada, arvestades, et kõik see filmi vaatav vägi oli ju niisamuti merel ja teadmine Titanicu loo edasisest käigust, nagu ka muudest hukkudest, oli mõnegi vaataja silmist näha.

Aga meiega läks kõik hästi. Meie laev jõudis enne randa, kui kaubakuulutuste abil pikemaks venitatud filmilaeva loos saatuslikud pöörded jõudnuks veel paistmagi hakata. Me istusime autodesse ja jätkasime omi teid.

Meie, kes me kõik oleme sündinud sinise mere ääres, nagu me tänu Sinule teame. Ja kes me kõik alatasa asume teele, sest kõik peavad asuma teele. Kõigi nende mere- ja õhusõidualustega, mida Sa oma unustamatus „Maailma avastamises” loetled

karavellidega

galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega

fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega

ja nii edasi ja nii edasi – aga ka igal muul moel, mida Sa nii toredasti võtad kokku teelemineku tähtsaima tunnusena: „vöö vahele pistetud hõlmadega”. Hõlmad vöö vahel – eks märgitse see valmisolekut, eks märgitse see teadlikkust, et minnakse teele, eks märgitse see tahet või vähemalt nõusolekut olla teeline. Nagu kõik, nagu igaüks.

 

Kui mingis luuletuses on üldse võimalik pidada üht sõna tähtsamaks kui teisi, siis „Maailma avastamises” on selleks sõnaks just „kõik”. „Kõik” ja „igaüks”. Kõik asuvad teele. Kõik jõuavad mingil määral pärale. Kõik avastavad uue maailma. Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks. Nõnda oled Sa öelnud.

Ja just selle kõigi ja igaühega on olnud eriti keerulised lood sellel aastasajal, mil Sinu ja kaasteeliste elu lahti rullus.

Sageli, kui keegi arutab, kui hirmus oli XX sajand oma sõdade ja massimõrvadega, mis inimelu hinna rängalt alla viisid, kutsutakse ta korrale meenutusega inimsoo hoopis varasematest aegadest, mis polnud targemad. Märkamatult või meelega rõhutame aja ja inimese muutumatust. Ja ometi on siin suur vahe, ja see vahe on põhimõtteline.

See vahe kätkeb sõna „igaüks” sügavamas sisus.

Arusaamine igaühe, tõepoolest igaühe kordumatusest, igaühe õigusest oma kordumatusele, oma olemasolule just sellena, kes ta tükkis oma ainuomaste potentsiaalidega on, õigusest isiklikule vabadusele ja sellest tulevale kohusele ja vastutusele – see arusaamine on kujunenud ajapikku ja läbi suurte raskuste. XX sajand paiskas selle  vaevarikka, siiski olemuselt loomuliku arengu juba küpsema hakanud viljad kuhugi umbsele kõrvalteele ja loendamatuisse nimetutesse massihaudadesse.

Sellisel ajal, sellisel sajandil olid Sa üks neist, kes pidas meeles ja meenutas teistele, et igaühe asi, tegelikult igaühe vältimatu etteantus, on olla ikkagi olemas iseendana. Ka siis, kui mõni on avastanud maailma kõikide või vähemasti paljude jaoks, või on sellise maailma leiutanud, on igaühe asi see ka omalt poolt sanktsioneerida. Või tagasi lükata, aga mitte lapsikust kiusust, vaid äratundmisest, et see pole see. Igaühe! See on imperatiiv, ühtaegu loogiline kõige mõistuspärasemal moel kui ka ülendav tundeliselt. Vabade inimeste vaba maailm on see, mille võimalikkust Sa uskusid ja seda usku edasi andsid.

Kas pole imelik, et nii paljud meist igaühtedest, isemõtlemisele ja iseolemisele pürgijaist, tundsid Sinu lahkumisel ilmajäämist otsekui isast või vanaisast, autoriteetsest olemise õpetajast. Tõesti, ikka ja jälle vajab miski meis kedagi, kes meile tee peal kätte näitaks, kes me oleme. On see meie mugavus, on see meie laiskus, on see meie argus, ei tea. Aga on hea, et niisuguseid etteütlejaid on vajadusel võtta. Vähemalt kuni igaüks meist on täiskasvanuks saanud.

Kuid kõige selle juures on kõige uhkem see, et Sa olid – et Sa oled – just nimelt kirjanik. Absoluutne kirjanik, mitte kuulutaja või kohtumees. On Sinus kuulutajat ja kohtumeestki, ka iseenese üle, kuid kirjanik Sinus on need alla neelanud.

 

Küllap vastab tõele, et kaugete ajalooliste ainete poole pöördusid Sa seepärast, et varjamatult oma vahetust tänapäevast või hiljutisest ajaloost kirjutamise võimalustega olid lood just nii nagu olid. Eks ole ju vaba inimese üheks tunnuseks seegi, et ta suudab mis tahes olukorrad võiduks pöörata. Ehkki sadat protsenti ma seda ei usu, et sundolukord oli ainuke põhjus – tulemused on selleks liiga head ja reedavad tõelist hasarti. Kui ennist nimetasin Sind suureks töömeheks, siis mitte arutu rügamise mõttes, vaid selle äratuntava ja asendamatu mõnu mõttes, millega Su tööd on tehtud ja Su elu elatud.

Jah, oli siis ajendiks mis tahes – tulemuseks on suveräänsus. Ega ju pole „päriselt” – ja selle sõna „päriselt” paneme jutumärkidesse – kunagi olemas olnud just niisugust Balthasar Russowit, Michelsoni, Martensit, Timotheus von Bocki, Johann Kölerit nagu Sinu raamatutes. Võib-olla, palun väga, pole ei neid, neid ümbritsevat keskkonda, nendega seotud situatsioone ega nende elukäike üldse olemas olnud mujal kui Sinu raamatutes. Ja mis siis, kui olekski nii? Su raamatud ei kingi meile suurt rõõmu mitte ainult sellega, mis nad ütlevad, või sellega, mismoodi nende reaalsus, nende pärisus suhestub muude pärisustega. Nad kingivad meile suurt rõõmu lihtsalt sellega, mis nad ise on. Nagu teeb ka Sinu kestev olemasolu.

 

Kirjutan seda kirja sadade kilomeetrite ja mitme päeva kaugusel sellest kohast ja hetkest, kus seda ette loetakse. Teises ajavööndis, teiste inimeste seas. Aga tunnen, et sellel pole suuremat tähendust. Kõik need kokkupuuted Sinuga, mis on olnud, kollegiaalsed, perekondlikud, isiklikud, ei küsi ajast ega kohast. Ma ei hakka spekuleerima, kas ja mis moel tänu nende eest saaks veel Sinuni ulatuda. Aga teele ma selle siit saadan. Ellen, lapsed, lapselapsed – tänu teilegi. Väga suur tänu.

Siia lennates sattusin istuma kohakuti lennuki tiivaga. Seda on varemgi juhtunud, kuid esmakordselt tundsin, kui imelik on näha oma silmaga tiiba, mis sind kannab. Ja mõelda, et see on inimeste tehtud.

Hüvasti, armas Jaan.

 

XIX sajandil ärkas maarahvas eestlasteks. Selle eest peame tänama äratajaid, Faehlmanne, Kreutzwalde, Jannseneid, Hurti ja Jakobsone, kes tõid oma eeskuju ja tegevusega meie esiisad rahvusliku teadvuse juurde.

Sada aastat hiljem, XX sajandi keskpaiku, algas öö, kus taheti seda ärkamist uinutada teadmatuseks. Taheti eestlasi uinutada sovettideks, taheti kustutada nende mäl
ust kõik see, mis oli vahepeal õpitud, mida kogetud. Taheti teha iseolemist olematuks.

See ei läinud neil korda. Nad ei olnud arvestanud Sinu ja Su aatekaaslaste sitkusega. Neile oli võõras ja arusaamatu Sinu deviis „fortiter in re, suaviter in modo”, mida oled ise eestindanud kui „rangus ideaalides, leebus tegumoes”. Nad ei arvestanud sellega, milline saab olema Sinu mõju.

Me veel ei adu täpselt, mida see õnnetu okupatsiooni poolsajand on meiega teinud. Aga me saame juba nüüd öelda, et ilma sinusugusteta – mulle isiklikult aga tundub, et eeskätt ilma Sinuta – poleks eestlased nii edukalt vastu pannud ega välja tulnud.  

Ma ei tea, milliseks kujuneb sõna, sarnaselt „äratajaga”, millega hakatakse piltlikult üldistama nende meeste ja naiste rolli, kes võimaldasid Eesti rahval selle kurjuse läbida. On nad tõrvikukandjad või hoopis tulehoidjad?

Mulle meeldiks pigem „lõimevedajad”, kes tirisid seda õhukest niiti Vabariigi kangast üle ja läbi kuristiku, kuni me jõudsime taas Eesti Vabariiki.

See lõim, mida Sa vedasid, võimaldas eestlastel uuesti püsti tõusta. See lõim aitas meil pimeduses edasi minna. Me teadsime, et Sa oled ees seda vedamas; sellest haprast kuid katkematust lõimest kinni hoides me teadsime, et me ei eksi valesse kohta.  

Ja kui olime jõudnud siia, kuhu Sa meid tõid, tagasi Eestisse, Eesti Vabariiki, hakkasime Sinu veetud lõime tugevdama. Lõimest sai nöör ja siis köis, millest me lõpuks ehitasime silla oma demokraatliku Eesti Vabariigi esimese bastionini.

Sa polnud üksi. Sul oli palju kaaslasi, teisi lõimevedajaid. Õigemini oli neid tuhandeid ja tuhandeid, kes aitasid meid mäletada ja siis taastada. Lennart Meri, Gustav Ernesaks, Voldemar Panso, Ain Kaalep, Villem Raam, Juhan Peegel. Aga minule eeskätt Sina, Jaan.

Sa sündisid Eesti Vabariigi esimese 20 aasta kõige õnnelikumasse põlvkonda. Või nii see vähemalt näis. Sa said parima hariduse, mida eestlane on kunagi saanud. Ja siis langes pimedus.

Aga Sina ei nõustunud sellega ja hakkasid Rahvuskomitee juures tööle. Selle eest panid Sind vangi meid okupeerinud natsid. Ja sellesama asja, iseseisva Eesti eest võitlemise pärast, panid Sind vangi natside aatekaaslased, meid okupeerinud kommunistid.

Kui Sa said Siberi vanglast välja suuremasse vanglasse nimega ENSV, jätkasid Sa seda tööd, näidates meile, kuidas säilitada väärikust, ausust, ustavust oma rahvale. Kõike seda, mida eestlastest tahtsid kustutada, nagu Sa nii sageli ironiseerisid, “seltsimehed”.

See iroonia sööbis mu teadvusse, kui kohtusime esimest korda 1974. aasta sügisel New Yorgis, väikeses Columbia ülikooli lähedal asuvas korteris. Ja sellest kohtumisest kuni me viimase trehvamiseni Otto Tiefi valitsuse mälestuspäeval mullu septembris, mis osutuski Su viimaseks avalikuks ilmumiseks, oled Sa olnud mulle üks meie rahva graniitkujusid. Fortiter in re, suaviter in modo. Nagu Sa oled olnud nii paljudele.

Nüüd on mu hinges tühjus, nagu paljudel. On tunne, et nüüd peame ise hakkama saama. Ilma Sinu toe, nõuannete, Sinu moraalse kompassita. Ent tegelikult pole me siiski üksi. Sinu elu üks õppetund meile on, et haritud, mõtlev, tegumoes leebe, ent ideaalides range eestlane saab ikka hakkama. Palju raskemais oludes, kui suudame tänapäeval ette kujutada. See on Sinu pärand meile, eesti rahvale, millega me nüüd saame, tänu Sinule, edasi minna.

Sinu põhimõttelisus tegi meid kindlameelsemaks. Sinu lugemuses ja harituses tundsime end targemana.

In lumine tuo videbamus lumen. Sinu valguses nägime ka meie valgust. Ja selle eest ma tänan siin ka Jumalat, et ta võimaldas Sul kõike seda meile, eestlastele, anda.

Puhka rahus.

Toomas Hendrik Ilves,

Eesti Vabariigi president

 

Ei ole teada, kas universumil on nurki, kuid universumis on nurki kindlasti.

Jaan Krossi universumis on see tänavanurk väga kindlal ja kodusel kohal.

Siin kohtub neli tänavat: Harju, Kullassepa, Niguliste ja Kuninga.

Nendes nimedes on juba väikene Tallinna ajalugu sees.

Ja suure osa me linna ja me maa ajaloost on kirja pannud Jaan Kross.

Teinud seda siinsamas, raeplatsi külje all.

1973. aastal ilmunud raamatu „Mardileib” avaleheküljel kirjutab ta: „Ja kui sa siis silmad korraks kõvasti kinni pigistad, siis (tingimusel muidugi, et sa õigetel sillutuskividel seisad, parem jalg pisut eespool ühel ja vasak vähe tagapool teisel sillutuskivil) – siis ei näe sa, kui sa silmad uuesti lahti teed, Tallinna Raekoja platsi enam hoopiski mitte nõnda, nagu sa teda äsja nägid!”

Jaan Kross oskas vaadata asjadele teistmoodi pilguga ning andis nähtu elegantselt edasi.

See on kirjanikutöö võlu ja õigus ja õigustus.

Siiski on mõne kirjaniku sees peidus veel teine kirjanik ja ehk kolmaski ning mõni neist võib olla tõesti suurem kui välimine.

Kuid eriti suure vedamise korral on ühel neist sisemistest kirjanikest ka isiklik ajamasin.

Masin, mis laseb vahedal pilgul rännata kultuuri kaugemates kihtides. Mis ei tähenda, nagu hoidnuks Jaan Kross oma ajamasinat pidevas töös, tema sulg sujus väga vabalt kõige erinevamates aegades.

Aga me oleme tänulikud, et Jaan Kross ei pidanud paljuks väärt instrumenti meiega jagada.

See maja on näinud paljusid eestikeelse kirjutamise meistreid ning pole kahtlust, et näeb ka tulevikus.

Kuid vaid vähesed on sedavõrd olulised todavõrd mitmes mõttes kui oli Jaan Kross.

Ning tollessamas „Mardileiva” raamatus annab ta meile kätte suuruse võtme.

Tuleb õigetel sillutuskividel seista.

Täna seisame langetet päi.

Karl Martin Sinijärv,

Eesti Kirjanike Liidu esimees

 

Hea auvilistlane Jaan Kross!

Eesti Üliõpilaste Seltsi pere, Su lähedased ja kaasteelised on tulnud Sinuga täna jumalaga jätma ja Sulle järele hüüdma Su teekonnal sinna, kus oled peagi koos teiste “vaprate vanematega vaimuvallast vaatamas, peas pärlikroon ja suul võidulaulud”.

Veidi vähem kui seitsekümmend aastat tagasi astusid Sa Eesti Üliõpilaste Seltsi, organisatsiooni, mille kohta oled hiljem ise öelnud, et “see kehastas Eesti vanimat ja auväärseimat akadeemilist traditsiooni, [mis] pakkus peaaegu et füüsilist käesurvetunnet ütleme Faehlmanni ja Kreutzwaldini välja”.

EÜS ei ole Sind ju sünnitand ega üles kasvatand… – või viimast ehk natuke siiski – kui märkame, et see kolmekümne kaheksandal aastal astutud samm määras Su järgnevat elukäiku vähemalt järgmise viieteistkümne aasta jooksul ilmselt rohkem kui miski muu. Selle sammu astumise ajal ei teadnud Sina ega keegi teine veel suurriikide sobingutest, millega pandi alus ka Eesti kannatusaastatele. Aga sellest sammust tulenesid loogiliselt Su valikud neljakümnendatel aastatel, juunisündmuste ajal ja Rahvuskomitee tegevusele kaasa aidates. Muidugi viis see ka arreteerimiseni mõlema okupatsioonivõimu poolt ja hilisema Siberi-teeni, nagu täna teame.

Ma ei tea, kas Sinul nendel pöördelistel ja hilisematel lootusetuseaastatel oli üldse valikut kaasategemise ja kaasaminemise määras nii või teistpidi. Kas Sa kõhklesid riskantseid samme astudes? Kas Sul oli muganemise kiusatusi järgnenud sula-aastatel? Mulle tundub, et mitte. Usun, et Su sirgjoonelisuse taga oli kord juba tehtud “truiks surmani” otsus, mis vabastas Su järgmistest valikuvaevadest ja sai tugevamaks iga uue otsuse ja teoga. Nii julgesid teha vähesed, sest vähesed uskusid, et aatelisus tasub kindlalt ära. Paljud arvasid võimaliku kasu liiga kaugesse ja kaheldavasse tulevikku, märkamata meelerahu ja enesega kooskõla intresse, mida ei tulnudki viiskümmend aastat oodata, vaid võis igapäevaselt välja võtta iseenda, omade ja võõrastegi toetuseks. Mäletan ise neist aastatest selget signaali, mille oma teoste ja eeskuju kaudu saatsid paljudele – on võimalik elada ilma valeta.

Ma ei tea, kus Sa olid sel novem
bripäeval, aastapäevad pärast Eesti Üliõpilaste Seltsi taastamist, mil tuhanded inimesed lõhkusid käsitsi Berliini müüri. Küllap oma kirjutuslaua taga Tallinnas. Aga seda tean ma kindlasti, et Sinu töö selle müüri mahakiskumiseks ei olnud väiksem nende omast seal kohapeal. Sinu romaanid, Sinu kangelased, Sinu artiklid olid seda müüri juba ammu murendanud (ja õigupoolest tegid seda tööd ikka edasi – ka siis, kui füüsilisest müürist enam ühtki kivi kivi peal ei seisnud). Sinu eeskuju ja olemasolu, Sinu põhiasjades iseenesestmõistetavalt kompromissitu ja pisiasjades siiski paindlik hoiak näitasid nii paljudele teed sel pimedal ajal – mis siiski ei olnudki läbinisti pime – ka tänu Sinule. 1995. aastal valis Eesti Üliõpilase Selts Su auvilistlaseks – kõike seda silmas pidades.

Oma viimasel esinemisel Eesti Üliõpilaste Seltsis, Eesti lipu aastale pühendatud konverentsil rääkisid Sa sellest, kui hästi meil – seltsil ja Eestil – on läinud. Kutsusid üles just sellest rohkem mõtlema kui olnud kannatustest. “Mis oleks suuremaks tunnustuseks ühele üliõpilasorganisatsioonile kui see, et tema lipust saab riigilipp,” küsisid Sa. Ja võrdlesid Eestit paljude teiste, ka suuremate rahvastega, kellele pole antud iseseisva riikluse võimalust ega antagi vist kunagi. “Meile aga on seda võimalust pakutud kaks korda ühe inimpõlve jooksul ja meie oleme need mõlemad ära kasutada osanud,” ütlesid Sa. Sinu sõber Lennart Meri on Sind võrrelnud Eesti Vabariigiga, öeldes nii: “Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte on Jaan Kross oma loominguga”. Sinu soovitatud vaimus eelkõige õnnestumiste peale vaadates peame tõdema: Su elu on olnud kadestamisväärselt rikas ja õnnelik.

Aitäh võimaluse eest sellest rikkusest osa saada. Head teed Sulle.

Tõnis Arro,

Eesti Üliõpilaste Seltsi Vilistlaskogu esimees