Tänane Sirp kannab järjekorranumbrit 4000. Nädalalehel ei tule juubelit ette just liiga tihti. Viimati juhtus midagi sama ümmargust (3000) 20. veebruaril 2004, kui Eestil olid küll juba kutsed käes, kuid ametlikult ja pidulikult vormistamata nii Euroopa Liidu kui ka NATOga liitumine: esimene pidi kindlustama eestikeelse kultuuriruumi kestmise aegade lõpuni ning teine lahendama kõik Eesti julgeolekuprobleemid.
Sirbi toonase juubelinumbri peateema ei olnud aga sugugi sõjaline julgeolek, vaid ühiskonna päevakorras põletavalt seisnud küsimus „rahvuslikust infoväljast“, mis kitsamalt kätkes endas Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamist rahvusringhäälinguks, aga laiemalt võimalikku kultuurilist lahustumist välismaise ja võõrkeelse (eeskätt inglise) infovoo pealetungis. Tagasivaates ei olnud Eesti ajakirjandusel toona häda midagi: paberlehed võistlesid reipalt praegusest mitu korda suurema trükiarvu tasemel. Postiljonidel ei olnud elektrirattaid, aga see-eest suured lehepakid igal hommikul seljas. Keegi ei teadnud karta tasulist veebi ega ühismeediakolle, kuigi inforuumi reostav anonüümne kommenteerimine oli juba avatud ja kurja seeme külvatud.
Rahvusringhäälingu tulevikku lahkavat lugu numbris 3000 on alustanud toonane ETV juht Ilmar Raag tõdemusega, et ei tea Sirbist „ühtegi paremat lehte, kus oleks võimalik päevakajalistesse teemadesse süveneda, tegemata mööndusi kõige rumalama lugeja intelligentsist johtuvalt“. Ma väga loodan, et ta oleks nõus sellele väitele alla kirjutama ka 4000. Sirbi numbri puhul, sest mööndusi pole endiselt kellelegi teha. Rumalad pole Sirbi juurde jõudnud, stabiilselt kasvab aga nende teiste, tarkade hulk, kellele Sirp on jõukohane. Parematel lugemiskuudel leiab Sirbi veebiukse üles enam kui sada tuhat külastajat kuus, mis annab aastas kokku peaaegu miljon külastust.
Kas see aga tähendab, et Sirp saab aastal 2044 muretult tähistada ka numbri 5000 ilmumist ning aastal 2040 sajandi möödumist Sirbi (Sirbi ja Vasara) asutamisest? Sisu poolest küll, vormilt aga mitte tingimata. Leht sünnib ahelas autorid-toimetus-trükk-levi, millest esimesele kahele võib ennustada stabiilsust ka kahekümne aasta perspektiivis. Eestikeelse lugemise, kirjutamise ja selle aineks oleva vaimuelu saab hävitada ainult tuumapommiga. Tõenäosus null koma null null üks protsenti. Seega: oskajad ja vajajad on olemas, ehkki pidevalt muutuvas koosseisus.
Ahela tagumise otsaga aga tegeleb vabaturumajandus ja selles on määramatust palju, üldkurss senise järgi aga siiski selge. Nagu Rein Lang ja Väino Koorberg oma raadiosaates „Olukorrast ajakirjanduses“ ikka ja jälle meelde tuletavad, taibati ka Eesti meediamajades viimase tehnoloogilise revolutsiooni paratamatuid tagajärgi juba viieteist aasta eest ning sellest ajast saadik on usinalt arendatud uusi ärimudeleid, kuigi töö on veel pooleli. Paberleht on selle revolutsiooni esimene ja loodetavasti ainus ohver.
Mittetulunduslikule kultuuriajakirjanduse süsteemile ei ole seatud ülesannet olla ärilise innovatsiooni eesrindlane, jäägu see teistele. Kuid loomulikult tõmbavad mujal tehtavad äriotsused piire ka Sirbi tegutsemisvõimalustele. Eesti vähesed ajalehtede trükkijad ei ole teinud saladust sellest, et kriitilisest mahust, millest allpool trükipressi enam käivitada ei tasu, ei olda kaugel ning firmadele otsitakse-leitakse uusi ärisuundi. Iga kord, kui mõni meediamaja otsustab paberlehe trükkimist vähendada või sellest hoopis loobuda, toob lähemale päeva, mil Sirbi iga-aastasele trükihankele ei pruugi pakkumist tulla, olgu põhjuseks raha või suure vurri varuosade puudus. Mida me siis teeme, kas läheme kuskilt Poolast või Balkanilt otsima veel töötavat vanaaegset trükikoda, kust igal reedel lehepakke Eestisse lennutada ja teha Sirbi süsinikujälg suureks nagu põlevkivi põletades? Ajutine oleks seegi variant ja kas me kliimateadlik ja vastutustundlik lugeja selle heaks kiidaks?
Sama käib riigi postiasutuse kohta. Tagajärjed tulevad toimetusse igal juhul, mida tahes otsustab parlament kirja panna uude postiseadusesse, kuidas ka ei sõnastata nn omaniku ootusi Eesti Postile või kas üldse ja kui palju suvatseb valitsus toetada ajakirjanduse kojukannet. Mida väiksemaks jääb meediamajade surve otsustajatele, seda väiksemad on ka Sirbi šansid.
Olemata eesliinil, valmistume siiski. Praeguseks on väljaandjal leping tehnopartneriga, kellega koostöös peaksid aasta pärast olema uuel tasemel Sirbi ja nii mõnegi ajakirja veebileht. Loomulikult ei tähenda see ainult disaini, väljanägemist, vilesid ja sähvatusi, vaid ka kõike seda, mis pildi taga. Mootorit ja muud, tellijate andmebaasist kuni mugava maksmise võimaluseni. Viimane ei pruugi olla meeldiv sõnum. Tõesti, kas siis veebileht tasuliseks? Toimetus ja sihtasutus ei kiirusta selle otsusega sugugi, aga see võib millalgi juhtuda eespool kirjeldatud välismõjude ja asutaja (riik kultuuriministeeriumi kaudu) rahastamisotsuste tõttu.
Tänavuse Sirbi aastakäigu kulueelarve on ümmarguselt 700 000 eurot, millest 85% on, nagu vaimse töö saaduste puhul asi käib, tööna ka ühtlaselt kõrgelt maksustatud ehk riik võtab toetuseks antud rahast peaaegu poole maksudena tagasi ja poodiminekuks jääb toimetajatele ja ligikaudu viiesajale autorile (mõni regulaarne, mõni ühekordne) kokku napilt üle poole sellest. Kulupoolel on Sirbi ühe lehekülje hind kõigi maksude, tootmise ja leviga 350–400 euro vahel, aga sisaldab ka minimaalselt 20 tundi kõrgprofessionaalset tööd. See lõik on kirjutatud otsustajatele mõtteharjutuseks ja -arvutuseks, et mitu protsenti riigi keskmisest palgast keeruka vaimse töö tund kultuuriajakirjanduses välja annab ning kas sealt on midagi veel juurde krabada kavandatavaks riigikaitsemaksuks või „jõhkraks, valusaks ja metsikuks“ kärpeks, kui kasutada välisminister Tsahkna lemmiksõnu.
Aga mine tea, võib-olla muutub päikese kõrval püsivaks valgusallikaks ka rahandusministeeriumist väljastatud lootuskiir, et kaalutakse tööandjatele võimaluse pakkumist hüvitada töötajatele spordi kõrval ka kultuurikulu ning suurendada kulu maksuvaba piirmäära. Tund spordisaalis, vähemalt kümme eurot füüsilise tervise heaks. Kui tööandja sama summa kulutaks töötajale näiteks Sirbi, Vikerkaare, Loomingu ja Müürilehe tellimuseks, annaks ta sellele kakskümmend tundi vaimset tervist kuus, mis kulub kogu selle kirjavara lugemiseks ja nautimiseks.
***
Kuidagi vinguv juubelijutt sai, aga see-eest aus. Et oleks vähem hädaldamist ning rohkem riigis moekat kulu kokkuhoidu, läheb toimetus neljaks nädalaks kollektiivpuhkusele, leht ei ilmu ja toimetajaid võib kohata vaid maa parimates akulaadimisjaamades ehk suvekultuuri sündmustel. Ajutist hõlpu antud lubaduste ja tähtaegade painest saavad ka kõik Sirbi armsad autorid. Andke see meile andeks, lugejad! Kohtumiseni 26. juuli varahommikul!