1. juulil paneb pillid kotti Tallinna keskraamatukogu veebikeskkond Ellu, kust on seni saanud lugeda e-raamatuid Tallinna kodanikud ja pandeemiaajal kogu Eesti elanikud. Aasta algupoole kuulutati välja 15. juunini kestnud kampaania „Loeme Ellu tühjaks!“, mis tähendab, et uusi e-raamatu litsentse enam juurde ei soetatud ja juuni lõpuni on kättesaadavad vaid raamatud, millele veel litsentse jagub.
Ellu sulgemise põhjus on pealtnäha lihtne ja arusaadav, sest 2023. aastal avas rahvusraamatukogu veebikeskkonna Mirko, kus on saadaval nii e-raamatud kui ka audioraamatud ning mille kaudu saab tellida koju ka paberraamatuid. Ainult et kasutajamugavuse poolest on need kaks nagu öö ja päev. Ma ütleksin suisa, et Mirko ei ole mitmes aspektis Ellule ligilähedastegi omadustega, teiseks on asju, mida uue üleriigilise keskkonna puhul oleks võinud teha Ellust paremini, aga on läinud pigem vastupidi.
Õnneks on Mirkos nüüd vähemalt raamatute otsingut algusega võrreldes tublisti edasi arendatud. Algul oli kategoriseerimine nii napakas, et tuli sisestada konkreetne autori nimi või raamatu pealkiri, mida lugeda tahan, muidu polnudki võimalik seal ringi vaadata.
Otsing on nüüd parem, aga lugemismugavus jätab kahjuks endiselt soovida. Kui Ellu toimib brauseris, siis Mirko on ehitatud nii, et lugeda ja kuulata saab ainult Mirko rakenduses, tahvelarvutit või mobiiltelefoni kasutades. See võib tunduda jube edumeelne, aga näitab, et Mirko väljamõtlejad ja arendajad ei ole ise just kõige suuremad e-raamatute lugejad. Kes ikka pikalt lugeda tahab, ei ole oma silmade piinamisest tahvelarvuti või telefoniekraaniga vaimustuses, eriti kui töö tähendab samuti ekraani ees olemist. Lühikest aega on muidugi kena võtta äpp lahti ja vajalik info läbi lugeda – nii on paras näiteks teadustöö jaoks infot otsida. Aga ilukirjanduse lugemiseks see viis pikaajaliselt ei kõlba. Varem või hiljem hakkab lugejal oma silmadest kahju. Huvitav, mida arvatakse sellisest riiklikust lahendusest silmaarstide seas või Tervisekassas?
Kas brauserist loetav Ellu oli parem? Jah, see oli mitut pidi mugavam kasutada, kuid brauseris lugemine andis sellele veel märkimisväärse eelise. Selle brauseriakna sai avada ka internetiühendusega e-ink ekraaniga tahvlis – natuke edasijõudnumas lugeris, mis võimaldab internetiühendust ja millel on brauser. Mina ostsin omale ühe sellise spetsiaalselt, et mitte e-raamatutega silmi rikkuda. Selliseid on, kuigi valik pole suur. Ja kasutada sain seda siis pisut alla aasta. Selle hankimisele eelnes põhjalik uuring, ka raamatukogudesse sai helistatud ja küsitud, kuidas neid pidulikke Mirko-raamatuid lugeris saaks näha. Selgus, et selle peale polnudki mõeldud. Peale selle, et lugeda saab ainult selleks mõeldud rakendusest, häirib mind Mirko puhul väga, et ma ei tea, kui kaugel ma lugemisega parasjagu olen: ma ei tea, kui palju on jäänud peatüki ja kogu raamatu lõpuni, puudub ka igasugune võimalus vahepeal sisukorda kiigata (näiteks novellikogu puhul ei ole autoreid mainitud isegi tutvustustekstis – nii et täielik üllatus).
Kui kedagi huvitaks lugemismugavuse parandamine, siis lahendus olukorrale on olemas ja see pole just raketiteadus: riiklikult tuleb välja töötada faililaiend, mis on aeglukuga, s.t selle saab alla laadida ja kasutada seejärel seda e-lugeris teatud aja jooksul, pärast näiteks kolme nädala ehk laenutusaja möödumist aga enam mitte. Selle lahenduse väljatöötamine ei peaks olema kirjastuste asi, vaid neile tasuta kättesaadav.
Omaette kurb lugu on aga see, et aastaid on tulnud raamatu autoritel oodata, et ka e-raamatute laenutamise pealt makstaks neile samamoodi tasu, nagu see toimib paberraamatute puhul. Mina lugejana soovin väga, et autor oleks ikka autor ja tema loomingut väärtustataks sama palju, ükskõik kas seda loetakse füüsilise või e-raamatu vormis. Eriti olukorras, kus raamatute laenutustasu edetabel on igal aastal tähelepanu keskpunktis, võiks ometi midagi sel alal muutuda. Kuuldavasti ongi huvirühmad juba e-raamatute laenutustasuga tegelemises kokku leppinud ja pall on jõudnud justiitsministeeriumisse.
