Muusikalavastus „Mere laul“ 16. VI (esietendus 13. VI) Viscosa kultuuritehases Hiiumaal Kõrgessaares. Autor Anni Mikkelsson, tõlkija Liisa Kirschbaum, lavastaja Mait Joorits, kunstnikud Iir Hermeliin ja Maret Kukkur, muusikajuht Marten Kuningas, liikumisjuht Hanna Junti, konsultant Helgi Põllo, produtsent Helen Maandi. Laval Laura Peterson-Aardam, Merlin Kivi, Marten Kuningas, Joosep Uus ja Mait Joorits.
Hiiumaa suvesse suikunud Kärdlast Kõpu poole sihtides on Kõrgessaares hooga käima läinud mastaapse haardega kuumkoht Viscosa kultuuritehas, millest on põhjusega saamas vaikusesaarele pikalt oodatud tõsiseltvõetav kultuurilava kaunite kunstide paljudele tahkudele. Kui mandrilinnade ülesklopsitud industriaalkompleksid peavad oma kauniduse tõestamiseks õhku viskama mõne lokatsioonifestivali või tööstustümakapeo, siis saaresõidu ootused ja lootused on nõudlikumad: kodukohvikute, lossipäevade ja memmelugude latt on paindunud juba liiga hõlpsasti ületatavaks.
Nüüd jääb loota, et ehk tõmbab Viscosa kultuurikummi rohkem pingule. Tulevikus plaanitavate kunstiresidentuuride, näituse- ja teatrisaalide ja kontserdilavade teostumisele tuleb pöialt hoida ning loota, et sügistuuled eestvedajatele murekaikaid jalgu ei lennuta. Et kultuuritehase riskifaktor ei oleks mitte liiga ohtlikult alternatiivsuse poole kiivas, tõestab selleaastane suvekava Puuluubist Anne Veskini ja ka Viscosa esimene oma teatriproduktsioon „Mere laul“, mis paneb aluse iga-aastasele hiiu folkloori eripära rõhutavale suvelavastuste traditsioonile.
Mait Jooritsa lavastatud muusikaline ballaad on tõuke saanud Anni Mikkelssoni lavastustriloogiast, mis Turu saarestiku eluolu lugudest on kohandatud Hiiumaa atmosfääriga – ja nagu kõik Läänemere lood, on nad üksteisega sarnased ja mitte nii unikaalsed, kui soovitakse näidata. Kaluriamet põhjustab võrdselt rõõmu ja vaeva maal ja merel ning pisukese kuraasi ja koomikaga saab vestesse jäädvustada rannarahva eksleva mõttemaailma koondportree. Lava-ansambel (Laura Peterson-Aardam ja Merlin Kivi Theatrumist, Joosep Uus Eesti Noorsooteatrist, Marten Kuningas ansamblist Miljardid ning Mait Joorits) astus publiku ette nõukanostalgialiku kummiku-ja-kitli-stilistikaga ning tormakalt tantsu, laulu ja mõttemõlgutusi kuhjav mõistulugu võis alata.
Kui mandri iroonia koju jätta, siis kujunes lavastuse tugevuseks bändilik lähenemisviis: solistid tegutsesid ühtse, paraja eripäraga kokkumängu nimel ja hoolimata tõtaka alguse virvarrist jõuti lüürilisemate elutõdemusteni. Puhtaid toone lisas minimalistlik efektideta nukrate lambipirnide ja kalakastidega lavakujundus, mida kroonis võimenduseta pillimäng ja laul. Marten Kuninga seatud ja juhitud muusikaline osa toetus küll lavastuse originaalpaladele, kuid äratuntavalt kuningalik eripära oli aimatav ka lutsuna libedates malevapalades. Originaallugudeta oleks nähtu ja kuuldu jätnud ehk liiga rahvapärase meki. Superstaarisaatest ansamblini Leegitsev Sidrun, Miljarditest hiphop-koomuskini Doktor Normal, Bowie-kaveritest rannarahva ballaadideni – kuhu Kuninga süda tegelikult kuulub, näitab tulevik.
80 minuti peale täpselt parajaks rullitud lavastuses jõuti tõdemuseni, et mere stiihia on maisest jalgealusest alati tugevam, raevust saab leppimine ja viin lennutab kõrgete rannakivide pealt paljusid kangelasi ikkagi bussipeatuste marionettideni. Saalis valdavalt kuldses eas publikut vaadates torkas silma meeste vähesus: matriarhaalse saareühiskonna põhjused ja soorollide tagamaad ongi paras materjal tulevaste suvelavastuste kütteks. Viscosa kultuuritehas näitab meile suunda, kust Hiiumaalt saab ka kaalukamaid elamusi kui luksuspudeli sees müüdav puhas õhk.