Arhitektuurimaailma tähtsaima preemia selle aasta laureaat Riken Yamamoto pälvis tunnustuse kogukonda toetava ja elanikke kokku toova arhitektuuri eest. See uudis on meeldiv üllatus, sest Yamamotot olen kooliaastatel Yokohamas mitu korda kohanud. Ta külastas aeg-ajalt arhitektuuristuudiote ülevaatusi ja jagas mõtlemapanevaid kommentaare.
Kogukonna eestkõneleja
Arhitekt Yamamoto ei ole võib-olla Eestis nii hästi tuntud, kuid temalt on ilmunud üks lasteraamat pealkirjaga „Külaskäik Draakon-Lilli majja“ (2008). See ilmus Jaapanis lasteraamatute sarjas „Kodu on koht söömiseks, magamiseks ja elamiseks. Raamat lastele kodust“. Sarja raamatud on kirjutanud tuntud Jaapani arhitektid.
Yamamoto raamatu peategelane on perekond, kes elab majas, mille on kujundanud arhitekt ise ja mis valmis 2008. aastal. Yamamoto külastas maja pärast valmimist ja uuris, kuidas perekond seal elab ja oma ruume kasutab. Raamatus näeme lehekülgede kaupa joonistatud visandeid, mis kujutavad elavalt, kuidas elu maja täidab. Ilma elanikke nägemata võime aimata, kuidas pereliikmed majas tegutsevad. Raamatus tuuakse välja, kuidas eri mõõtkavad suhestuvad, näiteks isiklikud asjad laienevad linnaruumi, koridorid on seotud tänavate ja intiimsed ruumid ühiskondliku ruumiga. Kuigi raamatusari on välja antud lastele, on see populaarne ka täiskasvanute seas ja seda on ka arhitektid soovitanud.
Raamatu järelsõnas räägib Yamamoto oma varasemast kogemusest külade uurimisel ja ümbritseva mõõtmisel, et sellele toetada oma disainiuuring, mille ta koostas koos oma õpetaja, Tōkyō ülikooli professori Hiroshi Haraga ja tema labori toel.
Avaliku ja intiimse piiril
Nagu teised 1970. aastate noored jaapani arhitektid, reisis ka Yamamoto ringi. Võib-olla mõjutas teda Bernard Rudofsky populaarne väljaanne „Arhitektuur ilma arhitektideta“, sest pärast tormilist tudengiaega otsisid paljud toetuspunkti. Püüdes mõista inimesi, kultuure ja tsivilisatsioone, sõitis ta läbi Vahemere ranniku, Ameerikast Los Angelesest Peruuni, samuti külastas Iraaki, Indiat ja Nepali. Ta jõudis järeldusele, et piir avaliku ja eraelu vahel on universaalne. Ta nimetas selle ruumi lävepakuks.1 Ta on kirjutanud: „Ma mõistan, et möödunud aegade arhitektuuri mõte on leida oma juured. Külad üle maa ja ilma võivad küll erineda, kuid nende loodud maailmad on väga sarnased.“2
Yamamoto auhinnatseremoonia ettekanne 17. V kandis pealkirja „Kogukond: arhitekt kui muutuste esilekutsuja“.3 Ta näitas diagramme talumajadest üle maailma, näiteks Kreekast, Iraagist, Indiast jm, ning avaliku ruumi osakaalu neis. Rääkis, kuidas ka Hispaania Petrési linnamaja sisaldab nn lävepaku ruumi, mida hispaania keeles nimetatakse recibidor’iks. Avaliku ja eraelu piiri ei moodusta välisseinad, vaid tuba või toad maja sees.
Pärast ringsõite võttis Yamamoto uuesti luubi alla avaliku ja privaatse sfääri piirid ja uuris neid kui võimalusi, pühendudes ideele, et kõik ruumid rikastavad ja teenivad ühishuve, mitte ainult nende omanike vajadusi.4 Selle idee järgi hakkas ta kavandama ühepereelamuid, mis ühendasid loodusliku ja ehitatud keskkonna, mõjusid külalislahkelt nii külalistele kui ka möödakäijatele. Tema esimene projekt Yamakawa Villa (Nagano, Jaapan, 1977) on igast küljest avatud ja paikneb metsas, kujundatuna täielikult lahtise terrassina. See mõjutas ka Yamamoto edasisi töid, näiteks Hotakubo sotisaalelamut (Kumamoto, Jaapan 1991). „Ruumi tunnetamine tähendab kogu kogukonna tunnetamist,“ väljendab Yamamoto oma arhitektuuri loomise põhimõtet. „Arhitektuur keskendub praegu liialt privaatsusele ega tegele inimestevaheliste suhetega. Igaühe individuaalsust saab austada ka koos elades, nii nagu ka vabariigi ühiskonnakorralduses, püüelda kultuurides ja elu eri etappides kooskõla poole.“5
Kui Hotakubo korterelamu 1991. aastal valmis, mõjus see ühiskonnakriitiliselt. Tudengitena nägime, kuidas luuakse uus elamismudel ning ehitatakse ka valmis. Hotakubo projekti keskmes oli küsimus, kuidas kasutada ja jagada sisehoovi. Tavaliselt on sotsiaalelamus avatud ruumid, mis jagunevad elamuplokkide vahel ja mida kasutatakse peamiselt parklana, nii et kõik pääsevad ligi. Yamamoto paigutas parkimise ja hooneplokid krundi perimeetrile ja kavandas sisehoovi kompleksi keskele. Sinna pääseb ainult ühiskorteri kaudu või trepist. Selle võttega lootis ta, et elanikud kasutavad sisehoovi jagatud ruumina.
Hiljem asus ta katsetama, kuidas luua eri tüüpi elamutes ning avalikes hoonetes privaatse ja intiimse ruumi vahealasid ehk lävepakke, sealhulgas muuseumides ja koolimajades. Avalikes hoonetes kasutab Yamamoto läbipaistvust, et hoone kasutajad oleksid osa ümbritsevast keskkonnast, samal ajal kui möödakäijadki võivad saada osa hoone melust. Tema kontseptsioon räägib maastiku sise- ja väliruumi põimumisest.
Yamamoto õppejõuna
Yamamotost ei saa rääkida ilma tema õppejõutööst rääkimata. Yamamoto on äsja saanud Kanagawa ülikooli külalisprofessoriks. Ta oli aastatel 2022–2024 Tōkyō kunstiülikooli külalisprofessor ja on varem õpetanud Nihoni ülikooli inseneriteaduskonna magistriõppes, Yokohama riikliku ülikooli arhitektuuri magistrantuuris, Kogakuini ülikooli arhitektuuriosakonnas, lisaks on ta olnud Nagoya Zokei kunsti- ja disainiülikooli juht.
Tasub mainida, et ta oli Yokohama riikliku ülikooli magistritaseme arhitektuuriõppe (Y-GSA) asutajaid ja esimene juht aastatel 2007–2011. See on ainus Jaapani kõrgkool, millel on stuudiopõhine süsteem tulevaste arhitektide õpetatamiseks. Magistritaseme haridust antakse seal disainistuudiotes, kus töö sarnaneb rohkem Euroopa ja USA haridussüsteemiga.
Yokohama ülikooli kaheaastane magistriõpe tähendab nelja semestri pikkuste stuudioprojektide koostamist nelja professor-arhitekti juhendamisel. Õpingute lõpus ei ole vaja koostada suurt lõputööd ega teha teoreetilist uurimistööd. Tudengid töötavad nelja projektiga. Jaapani arhitektuurikoolides on tudengid olnud seotud teaduskonna professorite laboritega, kuid Yokohamas määratakse tudengid stuudiosse. Arvan, et traditsiooniline laborisüsteem (näiteks Yamamoto kuulus teadlasena Hara laborisse Tōkyō ülikooli tööstusteaduse instituudis) on hea teadmiste süvendamiseks, kogumiseks ja edastamiseks tulevastele põlvedele, seega sobib see viis teaduslikeks uuringuteks, kuid ei pruugi olla parim arhitektide koolitusmeetod. Mul kui Yokohama ülikooli vilistlasel oli hea meel kuulda, et ülikoolis on tehtud uuendusi. Magistriõppe edu on pannud ka teisi kõrgkoole uusi õpetamismeetodeid kasutama. Asutajate – Riken Yamamoto, Koh Kitayama, Yoshihiko Iida, Ryue Nishizawa – moto on „Arhitektuuri loomine on tuleviku loomine“. See tähendab, et praegu on raske tulevikust rääkida, osaliselt seetõttu, et paljud arvavad küüniliselt, et üks hoone ei saa maailma muuta. Yamamoto leidis, et just tulevikule peabki mõelda, sest luuakse tulevastele põlvedele, kes peavad sellise arhitektuuriga elama, olgu see siis hea või halb ruum.6
Ülikoolides on Yamamoto juhendanud stuudioid, kus keskendutakse tema enda põhimõtetele: küsitakse, kuidas saavad inimesed koos elada. Ta on palunud mõelda elamismudelile, mille kohaselt üks maja on mõeldud ühele perele ning pakkuda välja lahendus, kuidas elada koos, kuidas arhitektuur aitab moodustada kogukonda. Ta arvab, et Jaapani kiiresti vananevas ühiskonnas ei suuda käibel olev elamumudel ja valitsev haldussüsteem lahendada ühiskonna probleeme. Ta kritiseerib linnaplaneerimist, mille tagajärjel on elamupiirkonnad eraldatud kaubandusest.7
Kuigi mul ei olnud võimalust osaleda tema magistristuudios, kohtusin temaga põgusalt pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist Yokohamas. Ta oli kutsutud komisjoni ja hindamine toimus kinnises ruumis. Pärast ruumist väljumist kommenteeris ta mu tööd ja ütles, et minu kontseptsiooni väljendamiseks ei ole vaja arhitektuuri luua. Mul kulus palju aega tema kriitika n-ö seedimiseks, kuid lõpuks sain aru, et pean mõistma, milleks ruum võimeline on. Ruumilooja ülesanne pole ainult esindada üht introvertset mõtteviisi, vaid arvestada tuleb ühiskonna huvidega.
Yamamoto kui võitlev arhitekt
Riken Yamamotot nimetatakse võitlevaks arhitektiks uuendusliku nägemisviisi ja ühiskondlikult aktiivse hoiaku tõttu. Tema eesmärk on arhitektuuriga kogukonda tugevdada ja ühiskonda parandada, vaadata üle avaliku ja privaatse ruumi piirid ning käsitleda vaheruumi kui inimeste kokkutoomise võimalust. Oma töös ei keskendu ta ainult hoonete funktsionaalsusele, need lisavad väärtust kogu ühiskonnale. Ta seab kahtluse alla kehtivad arhitektuurivõtted ning püüab arhitektuuriga muuta ühiskonda. Seepärast nimetatakse teda võitlevaks arhitektiks.
Lisaks on ta arhitekti õiguste eestkõneleja ning leiab, et eetika tähendab vastutust ühiskonna ees. Yamamoto ja Oura linna vaheline juhtum on selle hea näide.
2006. aastal esitasid 21 arhitekti kaebuse Gunma prefektuuri Oura linna peale. Ühishagi esitasid 2002. aasta uue valituse hoone avaliku konkursil osalenud arhitektid. Konkursi võitjaks osutus Yamamoto büroo, kes korduvate töötubade käigus koostöös elanikega arendas välja algupärase lahenduse ja süsteemi ning koostas seejärel detailprojekti. Pärast linnapea vahetumist Yamamoto vallandati ning projekt anti üle teisele arhitektuuribüroole.
Yamamoto protestis, et tema projekteerimistöö ja elanike osalusprojekt oli kõrvale lükatud ning protseduurireegleid eiratud. Kohus oli arhitektide ühiskondliku rolli osas mõistev ning tegi lepitusettepaneku: kahjutasu ei määrata, kui linn kahetseb oma tegu. Kohtuvaidlus viis 2009. aasta juunis kokkuleppeni. See juhtumite ahel andis tõuke avalike rajatiste loomise ja arhitektide ühiskondliku positsiooni ümberhindamiseks. Uus hoone avati 2008. aastal teise arhitektuuribüroo projekti järgi.
Yamamoto büroo on võitnud palju avalike hoonete võistlusi. Kahjuks on tal olnud ka omajagu kehvi tellijaid. Yamamoto on vaidlustanud mitu projekti, näiteks uus kontserdisaal Odawaras (projekteeritud), uus linnavalitsuse hoone Amakusas (projekteeritud), Nagoya Zokei kunsti ja disaini ülikooli hoone (valmis ehitatud).
Yamamoto ütleb, et avalik sektor ja arendajad kipuvad arhitekte käsitama tehnikutena, kes teostavad tellija ideed. Tema arvates on arhitekt professionaal, kes loob ruumi oma põhimõtete järgi ning ta ka vastutab loodu eest. Seega peavad arhitektid rääkima sellest, mida nad teevad.
Sama seisukohta jagavad Pritzkeri auhinna 2021. aasta laureaadid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal. Vassal viitab 1996. aasta Bordeaux’ linnaväljakute uuendamise projektile, täpsemalt, Léon Aucoci väljakule, mille ümberkujundamise asemel pakkusid arhitektid, et niigi hästi toimiva ruumi uuendamisel pole mõtet, nad loobusid tellimusest ja pakkusid, et linn ei peaks väljakul midagi muud peale mõne lihtsa ja kiire hooldustöö ette võtma. Philippe Vassal on seda teguviisi kommenteerinud nii: „Valitseb üleüldine mõistmatus selles osas, millega arhitekt tegeleb. Kas ta ehitab metallist, terasest, betoonist, puidust ja klaasist objekte või ta loob ruumi, olukordi, elamiskohti? Väidan, et viimati nimetatu on arhitekti tegelik materjal.“
Sirge seljaga arhitekt
Kui Pritzkeri auhinna pressikonverentsil küsiti Yamamoto käest, miks nii paljud jaapani arhitektid on selle tunnustuse pälvinud8, siis vastas ta, et jaapani arhitektide, sealhulgas varasemate laureaatide Shigeru Bani ja Toyo Ito, töödes on tugevad ühiskondlikud sõnumid võrreldes teiste riikide arhitektide loominguga. See võib tuleneda keerulisest töökeskkonnast, milles jaapani arhitektid töötavad. Jaapani nõudlikus ühiskonnas suudavad esile kerkida vaid tugevad. Ta lisas ka, et tema tööd on tunnustatud mitte ainult kliendile meeldimise tõttu, vaid ka seepärast, et tema majad parandavad kogukonnaelu.
Kolm kuud hiljem, 7. juuni õhtul pidas Yamamoto loengu Yokohama riiklikus ülikoolis, kus osales üle 650 inimese. Üks loengul viibinud arhitekt ütles, et sealne õhkkond oli soe, Yamamoto sõnum innovaatiline ja positiivne: arhitektuuris on lootust. Kohal viibinud õpilased said samuti kinnitust, et Yamamoto on sirge seljaga arhitekt.
Tänu ja palju õnne, Riken-San!9
1 ingl threshold
2 Pritzkeri auhinna veebileht: https://www.pritzkerprize.com/laureates/riken-yamamoto
3 Auhinnatseremoonia ettekannet „Community: The Architect as a Catalyst for Change“ saab vaadata Youtube’ist: https://www.youtube.com/watch?v=jVvkzChHTuU
4 Samas ettekandes tsiteeris Yamamoto saksa-ameerika poliitikateoreetiku Hannah Arendti, kes on teda pikalt inspireerinud. Ta viitas Arendti raamatule „Inimese olukord (1958)“, milles on pööratud tähelepanu ruumilisele lävepakule avaliku ja privaatse sfääri vahepiiril.
5 Pritzkeri auhinna veebileht: https://www.pritzkerprize.com/laureates/riken-yamamoto
6 Kenchiku wo tsukuru koto ha mirai wo tsukuru koto de aru. – TOTO Publishing, 2007, lk 251.
7 Yokohama arhitektuurikooli veebileht: https://y-gsa.jp/studio/yamamoto/projects
8 Yamamoto on üheksas jaapani arhitekt, kes on pälvinud Pritzkeri preemia. Enne Yamamotot on jaapanlastest pärjatud Kenzo Tange (1987), Fumihiko Maki (1993), Tadao Ando (1995), Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizawa (201)0, Toyo Ito (2013), Shigeru Ban (2014) ning Arata Isozaki (2019).
9 Jaapanis on komme kutsuda professorit perekonnanimega, nt Yamamoto-San (härra või proua) või Yamamoto Sensei (õpetaja). Yamamoto puhul on levinud viis kutsuda teda eesnime järgi: Riken-San. Võib-olla avaldub nii tema karm, kuid sõbralik iseloom.