Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on ühelt poolt justkui hästi uuritud. Meil on monograafiad, kataloogid, toonaste autorite näituste rida on pikk, kuid juba pikemat aega on märgata, et uusi uurijaid, aga ka sellele perioodile keskendunud näitusi kohtab pigem harva.

Kirjalikus vestlusringis rääkisid sel teemal Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli õppejõud Tõnis Tatar ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur Ragne Soosalu.

Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajaloo uurimine oli veel mõni aastakümme tagasi tugevasti vooderdatud uurijate, kuraatorite, uurimuste, monograafiate ja näitustega. Nüüdseks on alles jäänud mõned väga tugevad teadlased ja kuraatorid (nt Tiina Abel, Mai Levin), kuid üldine uurimiskihistus on kulunud õhukeseks, järelkasv puudub. Mis on selle tinginud ja millised on selle olukorra tagajärjed olnud meie kunstiväljale?

Tõnis Tatar: Kui sa nii ütled, siis äkki tõesti. Olen nõus, et nii Nõukogude perioodi kui ka kaasaegse kunstiga tegelevaid uurijaid ja kuraatoreid on ehk rohkem. Ma arvan, et üks võimalik põhjus tuleneb humanitaarteaduste üldsuundumusest. Tänapäeva üliõpilane või alustav kunstiajaloolane soovib tegeleda teemadega, millel ta näeb ühiskondlikku resonantsi või vähemalt puutumust ühiskondliku diskursusega. Kaasaegsel kunstil on see mõõde kahtlemata kõige tugevam. Otsapidi tajutakse, et kuidagi suhestub meie ajaga veel ka Nõukogude-aegne kunst. Tsaari- või Eesti-aegne kunst on ühelt poolt ajalugu, mis meie ellu enam otseselt ei puutu, aga teiselt poolt on võib-olla liiga lähedal, et olla põnev.

Või siis ei ole ta põnev sellisel kujul, nagu seda seni on esitatud. Sa ise oled öelnud, et XX sajandi algus on kunstis kõige põnevam aeg üldse. Ma olen sellega täiesti nõus. Impressionismist sürrealismini – kunagi varem ega hiljem ei ole mõnekümne aasta jooksul loodud nii palju ilusat, aga seejuures radikaalselt uudset kunsti. Võib-olla peame iseendid kuidagi raputama ja oma kunstiajaloolt tolmu kloppima, et see fantastiline modernsuse plahvatus ka oma kunstiajaloos paremini välja mängida.

Sirje Helme: Siin pole üht ja ainsat põhjust, selle muutuse taga on laiem pilt, peamiselt paradigmade ja diskursuste muutus: 1990. aastate alguses murdsid need laviinina meie senise traditsioonilise kunstiajaloo käsitluse. Uut kuhjus liiga palju, nii senise Nõukogude perioodi uurimise ümberkirjutamisega seoses kui ka suureneva rõhuga kaasaegsele kunstile – fookus suundus uutele võimalustele. Üksteise järel jõudsid meieni uued teoreetilised käsitlusviisid, ja need ei puudutanud sajandi algust, vaid sajandi teist poolt. Uue tuhinas tundus vana, prantsuse XIX ja XX sajandi vahetuse väärtustele üles ehitatud paradigma suletud ja jäi kaugele.

Nüüd on huvid ja väärtused muutunud/muutumas, kuid üheksakümnendad olid üsna mustvalged. Akadeemiline õpe oli nendest protsessidest loomulikult mõjutatud ja Pallase esteetika pühiti laualt. Ühtlasi unustati ära, et eelmise sajandi vahetus on midagi rohkemat kui Pallas ja et alles Eesti Vabariigi saabudes avaneb võimalus tutvuda Prantsuse ja Saksa kunstikogudega, mis annab Eesti XX sajandi alguse kunstiajaloo uurijatele uued võimalused.

Modernismi hülgamine ei olnud ainult kohalik protsess. Seitsmekümnendate rahvusvaheline kunstikirjandus toetus arusaamisele, et modernism on läbikukkunud projekt, ja jättis selle perioodi edasi elama väljakujunenud klišeedes, tõrjudes omaaegse avangardi uurijate huviväljalt. Kui suurtes riikides ikka keegi leidus, kes vaikselt edasi tegutses, ja kes võib praegu uus staar olla, siis Eestis on paraku iga spetsialist väärt tervet osakonda ja kui seda spetsialisti hetkel ei õpetata, tekib tühimik tulevikku.

Eesti Kunstimuuseumile on see muidugi väga probleemne olukord: oleme tegelikult olukorras, et meil puudub piisav arv töötajaid, kes liiguksid vabalt nii Eesti kui ka rahvusvahelise modernismi teadmiste ja uute käsitluste vallas ja oleksid piisaval tasemel võimelised kaasa rääkima näiteks rahvusvahelises koostöös.

Tõsi on, et oleme teemaga tõsiselt tegelema hakanud, kuid tulemuseni jõudmine nõuab aega ja palju tööd.

Ragne Soosalu: Minu meelest see peab täiesti paika ja seda on kõik asjaosalised tunnetanud juba pikemat aega. Kui nüüd konkreetselt nooremaid uurijaid nimetada, siis näiteks Liis Pählapuu, Kai Stahl, Bart Pushaw (kes on nüüdseks liikunud teiste teemade juurde), Lola-Annabel Kass, mina ise, rahvusvaheliselt on teadurina sel alal edukaim Kristina Jõekalda. Veelgi noorematest võib nimetada Mari-Liis Krautmanni, Nele Ambost, kes on teinud muljetavaldavat tööd Lilly Waltheri pärandiga.

Lisaks need uurijad, kelle ampluaa on väga lai, nagu näiteks Krista Kodres, Linda Kaljundi ja Katrin Kivimaa. Siit ei tule siiski kriitilist massi kokku, kui just mitte kaasata ka meie XIX sajandi uurijaid. Ilmselt oleks tark ikkagi rääkida pikast XIX sajandist, sest ükski XX sajandi esimese poole uurija ei saa läbi selleta, et tuleb hästi tunda ka eelnenud sajandit. Ning vastupidi. Tagajärg on see, et vähestel uurijatel pole väga kedagi, kellega diskussiooni astuda või kellega koos projekte teha. Teiseks pole inimesi, kes oskaksid tudengeid sellel teemal juhendada. Siit edasi tuleb juba kuraatorite, õppejõudude põud. Eks see kõik ainult süveneb, kuna vanema põlvkonna õppejõud ja uurijad on juba mõnda aega vaikselt tagasi tõmbunud.

 

Miks tudengid huvi ei tunne? Millised võiksid siin olla lahendused?

Soosalu: Kui vaadata EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi viimaste aastate magistritööde teemasid, siis on tõesti valitud Teise maailmasõja eelsest ajast teemasid väga vähe. Miks, seda peaks uurima tudengitelt endilt. Kas asi võib olla selles, et meil on selle perioodi kohta rohkem vastuseid kui uusi ja huvitavaid küsimusi?

Üks põhjus on ka müüt, et selle perioodi kohta on juba kõik ära öeldud, kõik on läbi uuritud. See ju pole mõistagi nii. On veel omajagu uurimata teemasid, rääkimata uutest, kaasaegsetest vaatenurkadest, mille järele see materjal igatseb.

Helme: Olulised on vähemalt kolm asja: süsteemsus ja eesmärk ning õppejõu pühendumus. Minu pikaajaline kogemus ütleb, et palju sõltub aine karismaatilisest esitamisest. Selle aluseks on õppejõu enda elav huvi teema vastu. Toon alati näiteks ammuse aja, kui Mart Kalm luges Eesti arhitektuuriajalugu ja sellest kasvas välja terve seltskond arhitektuuriajaloolasi. Kunstiajalugu on äärmiselt mitmekihiline ja nagu humanitaarias tihti, sõltub palju selle esitamisest ja tööst üliõpilastega. Kunagised EKA üliõpilased on mulle rääkinud, kuidas Oliver Orro suutis vähemalt ühele kursusele kõige populaarsemaks kunstiajaloo teemaks rääkida ürgaja kunsti (seda ta vist ammu enam ei tee, küllap see oli üldkunstiajaloo üks lühike lõik).

Noorele inimesele on tihti tähtis aine prestiiž, kuid kui see tuleb esile ainult oksjonitel, mitte aga laiemalt kunstiväljal või kunstiajaloolises teadvuses, akadeemilises ringkonnas, muuseumides ja ühiskonnas, siis on raske midagi muuta.

Oleme eeskätt kunstiakadeemiaga sellest teemast palju ja kaua rääkinud, kuid meie akadeemiliste kolleegide arvates puudub noortel huvi klassikalise modernismi perioodi vastu, ja teiseks ei saa EKA kedagi sundida uurima üht või teist perioodi. See on üliõpilase vaba valik, akadeemiline vabadus. Enam-vähem samad on Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetoolist saadud vastused. Materjal, mis mujal on taas moodi minemas, on erakordselt põnev ja ootab uurijaid, pole aga suutnud jõuda üliõpilaste huvivälja. Seesugune olukord ei halva mitte ainult muuseumi tööd, vaid on halb kogu kunstiajaloo ja üldse kultuuriajaloo seisukohalt.

Teadmised perioodist, mil tegelikult loodi professionaalne kultuur Eestis, kui tekkis vajalik infrastruktuur koos kohaliku õppimisvõimaluse ja kriitilise teadvusega, seisavad meil ikka üldiselt samal tasemel, kuhu need jäid 1980ndate alguses. Pigem vaatame Eesti kirjandusloo käsitluste või hoopis Soome poole, kui perioodiga tegeleda vaja. Eesti kunsti kuueköitelise ajaloo 5. köide on muidugi nauditavalt uuemõõtmeline, kuid sellest ei piisa.

Alustuseks peaksid kõrgkoolid selle peale mõtlema, sest siin on ka pragmaatiline pool, tulevaste töökohtade võimalus. Nagu kirjutasin: EKMil on oma plaan, mis on üsna algusjärgus, aga muuseum ei ole kõrgkool ja see ei saa ega pea oma kohustuseks algajat õpetama hakata. Pigem otsime professionaale, miks mitte ka mujalt.

Tatar: Kõigepealt, ma ei tahaks nõustuda, et tudengeid XX sajandi esimene pool ei huvita. Tartu ülikoolis on minu meelest üliõpilaste huvialad jaotunud üsna võrdselt. Lihtsalt, kunstiajalugu on pikk ja lai ning väga väikses osakonnas tuleneb puhtalt matemaatikast, et igal aastal iga perioodi uurijaid ei lõpeta. Ei varja uhkust, et äsja lõpetas meil kiitusega magistrant (Annika Teras), kes uuris lõputöös Pariisi müüdi avaldumist eesti kunstnike kirjavahetuses. Võin siiski spekuleerida põhjuste üle, mis uurijaid sellest perioodist eemale tõukab. XX sajandi esimese poole kunst toimetas suurel määral esteetilises paradigmas. Väheste eranditega on tegemist meeskunstnike romantiliste õhkamistega, olgu siis ihade objektiks loodusmaastik või naisekeha. Vastavalt on seda tihti ka käsitletud poeetilises, õhkavas toonis. Ma ise olen millegipärast alati tundnud piinlikkust väljendite ees nagu „julged pintslilöögid“, „tundlik pinnatöötlus“ jne. Arvan, et noortele mõjub selline esteetilis-romantiline metafüüsika veel veidramalt.

Minu meelest soovivad tänapäeva noored kriitilist lähenemist, olgu feministlikku, marxistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist või muud sellist. Näiteks on üliõpilaste hulgas armastatud naiskunstnikke puudutavad teemad. Samuti on üliõpilasi eesti kunsti käsitlemisel köitnud enesekoloniseerimise kontseptsioon. Kindlasti kirjutataks turbokiirusel seminari- ja bakalaureusetöid ebatraditsioonilise seksuaalse sättumusega XX sajandi alguse kunstnikest, kui meil need vaid teada oleks.

Võib-olla ma üritan vastutust endalt ära lükata, aga mulle tundub, et oluline roll on siin ka muuseumidel – sellel, kuidas nad XX sajandi esimese poole meistreid välja mängivad, kui kaasaegselt ja apetiitselt nad seda teevad. Küsimus on, mil määral suudetakse näituste tasandil integreerida Eesti kunstnikud kaasaegse Lääne-Euroopa kunstiga, mil määral uuendada ja elus hoida oma kunstiajaloo müüte – mõtlen eelkõige Pallasele.

Eestlaste suhtumine oma kultuuri sõltub väga tugevalt sellest, mida teised meist arvavad. Arvo Pärt on eestlaste silmis palju suurem nimi kui Arvo Kruusement, sest Pärdi muusika on erinevalt „Kevade“ filmist rahvusvaheliselt tunnustatud. Samamoodi kasvaks momentaanselt huvi Konrad Mäe või Wiiralti vastu, kui suudaksime nad oma kitsast rahvuskultuurilisest sängist välja tõsta.

Nii ülikoolis kui ka muuseumides peaksime püüdma leida selle perioodi kunstist teravaid servi, mis haaraksid üliõpilasi ja noori uurijaid. Feministlik diskursus kunstiajaloo uurimises on tugev, aga selle kõrvale oleks vaja teisi sama elujõulisi. Positiivseid näiteid on, aga mitte liiga palju, näiteks Bart Pushaw ja postkolonialistliku kriitika rakendamine või ka dekadentsiga tegeleva teadus­grupi töö.

Kas spetsialiseerumine kunstiajaloole või visuaalkultuurile on endisel moel veel vajalik või on võimalik uurida, kureerida jne antud perioodi kunsti ka siis, kui olla piisavalt kursis antud ajalõigu ja teoreetilise tagalaga, kuid pole õppinud spetsiifiliselt kunstiajalugu?

Soosalu: Sellisel juhul peab ikka ise jube kõvasti pingutama. Teisest küljest ei taga ettemääratud haridustee läbimine veel ju suurepärase kuraatori või tõsise uurija väljakujunemist. Meil on vaja mõlemat tüüpi inimesi: nii neid, kes on truud ühele erialale ja selle sees kitsale teemale või ajaperioodile, kui ka neid, kes tulevad erialaväliselt sellele väljale midagi tegema ja teevad seda hästi. Ning kolmandaks on meil vaja neid rahutuid hingi, kes pidevalt vahetavad nii teemasid kui ajastuid kui teooriaid ja meetodeid. Ainult sellises olukorras saavad tekkida viljakad diskussioonid ja uued arengud nii kureerimises, uurimises kui ka õpetamises.

Tatar: Teiste distsipliinide värske pilk on teretulnud, kuid minu arvates on kunstiajaloo õppimine endiselt vajalik. Olen märganud, et kirjandusteadlasi, filosoofe ja sotsiaalteadlasi paelub eelkõige kaasaegne või lähimineviku kunst. XX sajandi esimene pool, varasemast ajast rääkimata, on jäänud pigem kunstiajaloolaste pärusmaaks. See on korraga hea ja halb. Hea seetõttu, et kunstiajaloolased valdavad esteetilisi kriteeriume ning hoiavad järjepidevust. Halb seetõttu, et teistelt distsipliinidelt ei tule sel juhul värskeid mõtteid ja lähenemisi.

Helme: Kõigest on võimalik rääkida, eriti kui on olemas taustateadmised. Aga on ka teine tase, mis eeldab uurijamentaliteeti, süvitsi minekut ja võimekust liikuda spetsiifiliselt kunstiajaloo „hargnevate teede aias“. Olen ise pidanud aastase üsna rahuldaval tasemel kursuse XX sajandi alguse rahvusvahelisest ja Eesti kunstist, aga see oli just selline tüüpiline raamatuteadmine, mitte iseseisva uurija süvenenud analüütiline pilk materjalile. Aga just sellist iseseisvat uurijat/kuraatorit on vaja. Nii tekib ja kasvab pind ka teoreetilisteks lähenemisteks, mitte vastupidi.

Kunstiajalugu nagu iga teinegi eriala eeldab süsteemset teadmist, pikka praktikat – ja tegelikult ka treenitud silma. Näitus pole kunstiajaloo teoreetilise käsitluse illustreerimine, kuid näitus võib anda võimaluse uusi käsitlusi luua või vähemalt neist aimu saada. Sellega saavad muidugi hakkama väga andekad kuraatorid. Kuraatoritöö eeldab erilist annet, mida ei saagi kõigilt nõuda.

Millised võiksid olla tänased uurimisperspektiivid Eesti XX sajandi esimese poole kunsti osas? Mis on läbi uurimata või vajaks uut vaatenurka?

Tatar: Huvitavaid uurimisperspektiive võiks pakkuda neuroteadused ja digitaalne kunstiajalugu. Näiteks mind on ammu huvitanud küsimus, kas eesti maalikunsti koolkonna puhul saaks tuvastada mingeid objektiivseid markereid, mis seda eristavad näiteks vene, soome, saksa või prantsuse koolkonnast. Kas tehisintellekt suudaks piisava andmemahu põhjal näiteks ekstraheerida rahvusliku värvimaitse? Ma arvan, et kui Konrad Mägi on põhjalikult ja asjatundlikult ette võetud, võiks sama teha Eduard Wiiraltiga.

Helme: Kui võimalik, võtaks kogu materjali XX sajandi algusest lahti ja alustaks paljude teemadega otsast. Meil on tegelikult olnud väga head uurijad ja väga palju on tehtud – see kõik on äärmiselt väärtuslik. Lihtsalt praegu on võimalus minna Pariisi, Oslo, Saksa ja Soome muuseumide kogudesse tööle, leida kinnitust sellele, mida juba teame, aga eeskätt tegeleda selle informatsiooniga, võrdlusmaterjaliga, mis on seni meie teadmiste hulgas puudulik.

Soosalu: Uusi vaatenurki vajaks kogu periood, nagu ma alguses juba ütlesin. Teemadest näituste ajalugu, vene rahvusvähemuse kunstikultuur. Rahvusülene vaade võiks olla endiselt hea võti selle perioodi analüüsimiseks. Naiskunstnikke on omajagu uuritud ja minagi tegelen nendega, aga materjali on rohkemgi veel. Rahvusvaheliselt räägitakse selle kanoniseeritud perioodi lahtimõtestamisest näiteks mälu-uuringute perspektiivist. Väga huvitavat tööd selles osas on teinud Marja Lahelma Helsingi ülikoolist, kelle fookuses on „soome kunsti kuld­aja“ müüdi tekkimine.

Millised kureerimispraktikad oleksid praegu XX sajandi esimese poole Eesti kunsti silmas pidades olulised ja vajalikud?

Soosalu: Mul on tunne, et Kumu on uue püsiekspositsiooni avamisest peale läbi hekseldanud kõikvõimalikud kaasaegsed kureerimispraktikad oma väikestes projektiruumides. Nende praktikate analüüsimisest saaks terve kuraatoriõppesuuna magistritöö teha.

Hoopis keerulisem on XX sajandi esimese poole kunsti suuremahuliste vahetuvate näitustega. Kui nimetada mõnd hästi õnnestunud näitust, kus rakendati erinevaid kureerimispraktikaid ja loodi ka jõuliselt uut diskursust, siis toon esile näiteks „Eneseloomise“ näituse Kumus ja Baltimaade sümbolistide näituse. Vanematest näitustest on jätnud mulle alatiseks sügava mulje Tiina Abeli „Pildiplahvatus“, kuigi selle ajaline fookus oli XIX sajand.

Samuti on hakatud ümber mõtestama juba kindlaks kujunenud jõujooni, mis on selle perioodi kunsti juures ilmselt kõige suurema mõjuga, ja praegu palju ka rahvusvaheliselt rakendust leidev uurimis- ja kureerimispraktika.

Helme: Need vähesed korrad, kui oleme esitanud XX sajandi alguse kunsti väliskogudest, oleme alati üritanud lisada ka töid oma kogudest – võrdluseks, analüüsiks. See on väike piisk terviku seisukohalt, aga viitab mõtteviisile.

Viimastel aastatel on olnud suur huvi ka naiskunstnike vastu, kelle looming eelmise sajandi alguse traditsioonilises ühiskonnas kõigest hoolimata meie modernismi ajalugu täiendas.

Kureerimispraktikad sõltuvad XX sa­jan­di esimese poole laiemast käsitlusviisist, selle ülesehitamise oleme praegu ette võtnud.