Näitus „Kaose Kogudus 101“ Tartu kunstimajas kuni 30. VI. Kuraator Martin Rästa.
Näib, et sürrealism on Eestis taas kõlapinna saavutanud. Lisaks Eesti Rahva Muuseumi sürrealismiteemalisele näitusele ja Ilmar Malini loomingut käsitlevale ülespanekule Tartu Kunstimuuseumis kannab sama vaimsust ka Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis parajasti kogeda olev „Kaose Kogudus 101“. Otsides väljendit, mis seda näitust võiks iseloomustada, torkas pähe, et selleks võiks olla rõõm reaalsusealusest kunstist.
Sürrealismi mõiste viitab reaalsusealususe asemel muidugi reaalsusepealsusele. Siiski tekitab minus kimbatust, miks seda kunsti nimetatakse reaalsusepealseks, kui tegelik suhestumine on sellega, mis asub just nimelt all. Ilmar Laaban on seda seletanud taotlusega lisada reaalsusele veel üks kiht. Niisiis näib mõte olevat, et kontakt all olevaga aitabki jõuda reaalsusepealse kunstini. Mulle siiski tundub, et põhipõhjus oli hoopis esteetiline: „sürrealism“ lihtsalt kõlab palju paremini kui „subrealism“.
Igal juhul saab selle nimetuse kahtluse alla seada. Keskendutakse siin ju ikkagi pigem all kui peal olevale. Seda võib iseenesest mõista ka mõne Vana-Kreeka filosoofi kombel, kes arvab, et reaalsuse all on stabiilsed olemused, mis tekitavad kogu silmaga nähtava virvarri. Subrealistlik ettekujutus on aga risti vastupidine: just pealispind on stabiilne ja hoopis selle taga käib nii loovate kui ka hävitavate jõudude mürgel.
Just näivus on ju kõige püsivam. Näilikku korda hoitakse veel ka siis, kui asjad on juba ammu kontrolli alt kadunud. Selles mõttes on üks kiht juba alati lisatud. See on korra, kontrolli ja kuvandi kiht. Just selle kihiga tundub subrealistidel olevat oma asi ajada. Niisiis, kihtide lisamise asemel võiks subrealismi vormeliks olla üks kiht vähem: lahutada korrakiht ehk egokiht, mis lubab säilida muljel, et kaos on kontrolli all.
Kontrolli all on kaos
Kaos ongi muidugi sõna otseses mõttes kontrolli all. Või ümber? Siin muutuvad asjakohaseks nägemused kaosest, mis ei samasta seda pelga korratuse või eimiskiga.
Nii näiteks on Gilles Deleuze ja Félix Guattari raamatus „Mis on filosoofia?“ määratlenud kaost olukorrana, milles vormid lõpmatul kiirusel tekivad ja kaovad. Mõned evolutsiooniteoreetikud on samas vaimus väitnud, et esimesed eluvormid tekkisid just säärase kaoseoleku piirimail toimuvas spontaanses vormiloomes. Nihilistliku korrahävituse asemel saab kaosest selle ettekujutuse järgi korrapärade üleküllus. Kaos ei ole siin enam miski, mis nõuaks tingimata omapoolset korraloomet, sest vorme tekib siin juba niigi. Neid on vaja üksnes peatada, kinni püüda, püsistada ja omavahel komponeerida.
Selline kaosekäsitus nihestab ühtlasi traditsioonilist kosmose mõistet. Kui kaos on kordade üleküllus, ei saa kosmost enam mõista igasuguse (ilma)-korrana. Üks võimalus siin kosmosele tähendus tagasi anda oleks öelda, et ainult isearenevast kaosest elu saanud ja tähenduslikuks arendatud kord on kosmos. Veelgi enam, kõige huvitavam kosmos on selline, mis läheb kaugemale banaalsest ja tuimast korrapärast ning loob ühtlasi uut, endale iseomast kaost. Nii ei ole „kosmose“ ja „kaose” puhul tegu enam kahe ebasümmeetrilise mõistega, millest üks on üdini positiivne ja täis ning teine üdini negatiivne ja tühi, vaid võrdsete paarilistega, mis vajavad teineteist, et püsida liikuva ja elavana.
Vahel räägitakse (välis)kosmose kõrval ka sisekosmosest, aga sisekaosest keegi eriti rääkida ei taha, välja arvatud juhul, kui on vaja kellelegi midagi kurta. Ometi võiks subrealistlikus vaimus öelda, et just sisekaosest tuleks otsida loomeväge, sest lisaks võimele väliskaosest laenguid ja ideid ammutada ning sellega kokku mängida suudab see ka iseomaselt vorme luua. Et sisekaos aktiveerida ja käimas hoida, tuleks aga kontrolli- ja kuvandikihti mõnevõrra nõrgendada või see üldse välja lülitada. Muidugi tuleb sellega olla ettevaatlik, sest sisekaos võib manduda nihilistlikuks hävituseks, kui sellega liitub krooniline kurbus ehk väepuudulikkus.
Kui selle nägemusega nõustuda, siis tuleb korrakaitse tähtsuse kõrval rõhutada ka kaosekaitse tähtsust ja asuda uurima, millised on õieti soodsad tingimused, et kaosele omane isetekkelisus jätkuda saaks ja pikeneks selliseks kosmosetekkeks, mis suudaks omakorda kaosele uusi impulsse anda. Siit paistavad juba uue olutunnetuse piirjooned, millel on ka religioosseid elemente.
Siit aimub eesmärke, mis võiksid anda elule tähendust ja panna inimesi kogunema. Õigemini, kaosele omaselt ei pruugi siin olla täistähenduslikkust, mis on omane pigem kosmosele, aga kindlasti on siin küllaldaselt eeltähenduslikkust ja tähendusejärgsust (tähendushuumust), mis küll toidavad tähendust, aga ühtlasi keelduvad ise fikseerumast mingisse selgekujulisse valmisvormi.
Kaoserõõm kui ülemõtlemisravi
Subrealismil ei ole pikka aega teab mis hästi läinud. Praktiliselt samal ajal, kui kunstnikud asusid sajand tagasi egoaluste isiksusekihtidega katsetama, kutsudes esile midagi loomingulise plahvatuse taolist, asus sama tegema ka reklaami- ja propagandatööstus. Üsna ruttu sai selgeks, et egoalused kihid võivad olla vägevad, aga nad on päris kindlasti ka üsna lollid: nendega on lihtne manipuleerida. Juba Natsi-Saksamaa aegse massipsühhoosi üle järelemõtlemine viis umbusuni meie sisekaose suhtes. See umbusk on aeg-ajalt küll lahtunud (näiteks 1968. aasta Pariisi sündmustes ja mujalgi), kuid seejärel uue hooga süvenenud.
Pealegi nägid paljud, et esialgu uue ja huvitavana paistnud kunstialased katsetused hakkasid üksteist kordama ja sumbusid lõpuks samasugustesse klišeedesse nagu need teosed, mille sürrealistid olid ise klišeelikuks tembeldanud. Nüüd kasutatakse väljendit „sürri panema“ ka juhtude kohta, kui keegi õigustab mitteteadvuse mehhanismidele viidates lihtsat mölapidamatust või laiskust.
Nende kahe (ja veel mõnegi muu) suundumuse koosmõjul on iga endast lugupidav kaasaegne kunstnik suur teadvustaja ja ülemõtleja. Ta teadvustab endale, et planeet soojeneb. Ta mõtleb kapitalismile, kolonialismile, rassismile ja šovinismile, viidates sellele või tollele lugupeetud teoreetikule. Ta näeb kõigest läbi, muu hulgas ka läbinägelikkusest. Ta teab, et kui keegi üritab olla autentne ja siiras, siis see on järjekordne näivus, mis toidab seda enam „süsteemi“, mis põhineb individualistlikul tarbimisel. Ometi ei kahtle ta siiski vajaduses tegelda enese kui brändiga.
Selle juures on ainult üks häda. Kogu see ülemõtlemine tapab kogu loomerõõmu. See aina tugevdab korra, kontrolli ja kuvandi kihti, mis võib lõpuks saavutada juba sellise tugevuse, et miski sellest enam läbi pressida ei suuda.
Näitus „Kaose Kogudus 101“ mõjub mulle ennekõike katsena vastu astuda säärasele ülemõtlemisele, kaitsta kaost ja tuletada meelde, mida rõõm reaalsusealusest kunstist pakkuda võib. Valmisvormi asemel on siin esil kunst kui katsetamine ja tekkimine: teos aina teiseneb ja jätkub. Egokihi asemel on rõhk kollektiivsel loomingul: eraldi teosed puuduvad, on vaid üks liitinstallatsioon, mis ajab erinevate osiste vahel aina uusi niite. Kõik on natuke napakas ja naljakas, samas üdini tõsine.
Puhtandite keeles ongi sellest väljapanekust üpris raske rääkida. Ometi on sel oma laetus. See mõjub, tõmbab endasse ja kutsub kihte vähendama. Ühes teises maailmas, tõenäoliselt paremas kui meie omas, oleks „Aktuaalne kaamera“ lasknud eetrisse ka Roomet Jakapi asemantilise lalina, mis oli mõeldud vastusena näitusele tulnud reporteri esitatud asjalikule küsimusele. Kontrollikiht sai seekord veel võitu. Kuid see ei tulegi vahest kellelegi üllatusena, et kaosekaitsjate tööpõld on lai.