Õnneks pole metsas vaikne

Tõsi, ühtki nii õnnestunud kinopilti, mille võiks pärast „Berlinale’le” järgnenud maailmalevi paigutada filmiklassika kuldriiulile – ah-haa, vaat just see – küll kuue päeva kestel veel mällu lugeda pole saanud. Midagi, mis oleks nii vapustavalt andekas nagu Jean-Luc Godard’i „Viimsel hingetõmbel” või Michelangelo Antonioni matiuntlik „Öö”, mida mängiti retrospektiivis „Play It Again” ja mille uuesti vaatamist – ikka jälle – ei  tule nüüdki kahetseda. Aga huvitavaid, mõtlema sundivaid, naermaajavaid, pisarat pigistavaid filme on olnud küll, peenema pintslilöögiga ja rohmakamaid, mõni hirmutamine või puhas udutamine sekka. On nähtud vanameeste kõigutamatu professionaalsusega voolitud ja seetõttu juba pisut haigutama ajavaid meistritükke ja uute üritajate esimesi või teisi katsetusi. Festival algas kuidagi helgelt ja optimistlikult.

Olgu siin veel kord mainitud avafilm „Eraldi koos”, mille puhul oleks liiga jõuline kasutada väljendit, „maalitud veerandtoonides”: hiina film oli omal kombel naljatoonis kuuldavale toodud sosin, iga sõna siiski klaar. Detailid olid antud sedavõrd minimalistlikult, et mitmelgi vilunud filmituttaval jäid mõned võtmekohad üldse märkamata. Omamoodi saavutus programmi koostajatelt, et suure maailma filmipoliitikat aetakse ühe väikse kena filmiga, nii et poliitikamäng jääb peaaegu et märkamatuks; „Berlinale” avafilmi valik on alati poliitiliselt kaalukas otsus. Maailma mõjukaim eksportöör ja need teised sõnad, just „Berlinale” avas 22 aasta eest hiina filmile tee rahvusvaheliste filmifestivalide poodiumidele, kui Zhang Yimou „Punane sorgo” pälvis Kuldkaru.  Võtkem või India režissööri Karan Johari nauditava Bollywoodi ja Hollywoodi sulam „Mu nimi on Khan. Ja ma ei ole terrorist”, mis küll linastus põhiprogrammis konkursiväliselt. Kolm tundi oli vahest natuke palju, aga nalja, naeru ja nuttu sai n-ö kogu raha eest. See lugu Indiast Ameerikasse asunud autistlikust noormehest, kes tahab USA presidendile öelda „Tere, minu nimi on Khan, aga ma ei ole terrorist”, võiks huvi pakkuda Eestiski veel leiduvatele india filmi armastajatele. Esialgu seda tulevaste filmide plaanidest ei paista, sealt leiab ainult Martin Scorsese „Suletud saare”, mis linastus Berliinis võistlusväliselt  (26. veebruarist on see linal ka Eesti kinodes). Uuriva puurija tungiv küsimus tänavuse „Berlinale” parimate filmide kohta tõi meelde jaapani vanasõna: „Kui laulaksid üksnes kõige ilusama häälega linnud, oleks mets üpris vaikne”. Nii see on kusagilt meelde jäänud. Õnneks pole seesamune filmimets Berliinis vaikne, festival on seest kenasti siiruviiruline. Mõni porisem plekk hulgas laseb krellimatel toonidel särada. Rahvusvahelise filmifestivali kava koostamine on juveliiri töö, eriti seetõttu, et valida tuleb selle hulgast, mis parajasti pakkumisel, viimase poole aasta või aasta toodangu hulgast. Maailmatase  on täna arvatavasti just selline, nagu see siin näha. Eestis on vahel liiga pingutatult jäädud ootama geniaalset stsenaariumi, geniaalset lavastajat, ja nii mõnigi film on jäänudki üldse käiku minemata, sest geniaalset stsenaariumi pole silmapiirile ilmunudki. Liiga tihti on hakatud sõimama neid, kes mõne noodi valesti võtavad. Elu õnneks siiski käib. Ka Eesti filmiilmas. Mõni porisem plekk hulgas …   

10 aastat Baltic Filmsi „Berlinale’l”

Kui vastlapäeval tuleb meelde jaapani vanasõna, on aeg juua punast veini. Nii punast kui valget veini pakuti vastlapäeva õhtul Eesti, Läti ja Leedu kinematograafiat ühendava või katva vihmavarju-organisatsiooni Baltic Films kümnendal sünnipäevapeol. 2001. aastal tuldi selle kaubamärgiga esimest korda „Berlinale” Euroopa filmiturule, ja oldi, vaatamata tõsistele  raskustele kõigi kolme maa filminduse finantseerimises, kohal ka tänavu. (Kahjuks ei osanud Balti filmisuhtekorraldajad selle pisukese tähtpäeva abiga festivalipressis kolmes väikeriigis toimuvale tähelepanu võita.) Euroopa filmiturul, mida esimese viie päeva kestel külastas 40 000 filmiprofessionaali, maksab kohal ning nähtaval olla ka vähematel velledel. Jääb ainult küsimus, kui nähtaval suudetakse olla, kohal, seda küll. Leedulastelt oli programmis „Foorum” Šarūnas Bartase uus film „Idatriiv”. Bartast tuleb kiita oskuse eest, mida pole ühelgi teisel Balti režissööril, vähemalt tänini: ta on osanud kõik oma  mängufilmid esilinastada Berliinis, Cannes’is või Veneetsias. Uus oli „Idatriivis” katse pöörduda seniselt tähendamissõnade teelt žanrifilmi teele. Ja peab tunnistama, see osutus ilmselt valesammuks – „Idatriiv” on Bartase ilmselt suurim ebaõnnestumine. Rahvusvahelise haardega narkokaupmees (Bartas ise) soovib naasta eraellu ja mustast ärist loobuda, ent vanade sidemete katkirebimine maksab talle elu ja armastuse. Kuid kuulsa leedulase vahest tähtsaimad tööd „Koridor” ja „Maja” lähevad Baltimaade filmiajalukku igati õnnestunud peavalufilmidena, millega võrreldes on meie Sulev Keedus tootnud väga ägedat  action’it.

Lätlastel oli taas õnne animatsiooniga. Lastefilmide festivali programmis „Sugupõlv” võistleb juba mitmendat korda Nils Skapāns. „Imeline päev” on savi(plastiliini) animatsioon mudilastele. Jälle peab imestust avaldama, miks ei hooli „Berlinale’le” kandideerimisest eesti animafilmide produtsendid. Igal juhul, pidu Läti auulis. 1995. aastal võitis Skapāns isegi lastefilmide festivali auhinna Klaaskaru. Eesti film oli esindatud turul „Püha Tõnu kiusamise” ja „Pangarööviga”, venelastega koos toodetud „Phobost” on raske  pidada Eesti (finantseeritud) filmiks, aga millegipärast Eesti stendil seda reklaamitakse.     

Piisake meres 

„Berlinale” ajaks valmib traditsiooniliselt kolme riigi filmindust kokku võttev faktileht. Värskelt ilmunu annab üpris hea ülevaate, mis meil ja meie lähemate saatusekaaslaste juures teoksil. Riikliku filmifinantseerimisega on lood nii, et kõige kehvem seis on Leedus. Nende parim aasta oli 2008, kui filmisektor sai riigieelarvest 2 856 522 eurot, 2009. aastal langes see summa 1 935 241 euroni, 2010. aasta eraldust ei ole praegu veel avalikustatud. Leedus pole endistviisi riikliku filmiraha eraldavat ning toetuste kasutamist valvavat sihtasutust (Eesti Filmi Sihtasutusel  läheb 14. tegevusaasta). Lätis oli hea aasta samuti 2008, siis jõuti Eestile peaaegu et kandadele, riigieelarves leidus filmindusele siis 6 142 152 eurot. 2010. aastaks tuli drastiline langus 1 840 054 euroni, kahanemine rohkem kui kolm korda! Läti produtsentide hinnangul on neil siiski veel hing sees. Filmiraha eraldused Eestis: 2008. aastal 6 590 465 eurot, 2009. aastal 5 550 386 eurot ja 2010. aastal 5 503 459, mida on vähem kui aastal 2007 (siis eraldati 6 027 232 eurot). Toetus on kahanenud umbes viiendiku, tootmistoetuste osas veelgi rohkem. 

Kuigi Eesti filminduse seis on parem kui Lätis ja Leedus, ei saa ikka üle sellest, millest palju räägitud – võrdlusest rahvusooperi aastaeelarvega, filminduse kahjuks. Aastatel 2007–2009 toodeti ja esilinastati Baltimaadel täispikki mängufilme Leedus 13, Lätis 14, Eestis 21, seega keskmiselt Leedus neli filmi aastas, Lätis viis ja Eestis seitse. See, et tase jääb lähiaastatel jätkusuutlikkuse tagava numbri 5 juurde, on praegu kahtlane kõigis kolmes riigis. Kino(ekraani)de arvuga on lood järgmised: Leedus 88 (8 kobarkino), Lätis 55 (3 kobarkino), Eestis 74 (3 kobarkino).  Leedu kinopidamispoliitika näib soosivat kobarkinosid, Eestis lisandus 2009. aastal seitse uut ekraani ühes kinos. Kinokülastajate arv näitab siiski kasvutendentsi. Eestis oli 2009. aasta rekordiline – 1 783 780 pileti ostjat, Eesti per capita 1,33 korda aasta jooksul kinoskäiku elaniku kohta on Baltimaade parim tulemus. Leedus on seesama näitaja 0, 71 (3 376 000 pileti ostjat) ja Lätis 0,86 (1 943 999 pi
leti ostjat). Kodumaise filmi kinokülastustega on lood halvad kõigis kolmes Balti riigis; Leedu ja Läti ei tihkagi seda numbrit ega protsenti avalikustada. Eestis ostis viie täispika filmi ja nelja dokumentaali  seanssidele pileti 36 567 inimest, see on rekordvähe vaatajaid pärast 2000. aastat. Samal ajal kinokülastajate arv ja kinode arv kasvab, viis mängufilmi esilinastust (Lätis 4, Leedus 6) pole ka kehv number. Aga vaatajaid eesti filmil ikka pole. Kas pole midagi lahti toetuspoliitikaga? Või lasti nimme laulda kehvema lauluhäälega lindudel?

Nüüd on kõigis Balti riikides linastusedu Ameerika filmide käes (mõned on, tõsi küll koostööfilmid). Eestis on juba aastaid olnud esikümnes üks või kaks kodumaist filmi, nii nagu arenenud Euroopas kombeks, nüüd kuuleb euro-ootuses kinodes eesti keelt üha vähem (dubleeritud multikad on head küll, aga lähevad kirja teises arvestuses). Berliin on jätkuvalt tähtsaim Baltimaade filmiprofessionaalide kokkusaamiskoht. Kohal oli ligi 40 filmieestlast, peaaegu poolsada lätlast, leedulasi kõige vähem, mõni üle 20, samuti produtsendid, ajakirjanikud, lavastajad, levitajad, kinopidajad, filmikoolitajad, festivalitegijad. Nädalalõpp toob kuuldavale festivalikohtunike hinnangud. Kohtunike pealik Werner Herzog on juba ajakirjanduses äratanud tähelepanu oma avaldustega filmifestivalide ja auhindade  mõttetuse kohta üleüldse.