Lugupeetud juhataja, head osalejad. Tänan teaduseetika konverentsi korralduskomiteed, kes palus mul avaldada arvamust tegevuse kohta, mis on kantud küsitavate uurimistavade hulka. Jah, seekord räägin nn kinkeautorsusest.1 See tähendab, et kui võtame ette mingi üllitise, võib selle autorite hulgas olla isikuid, kes mingite kriteeriumide järgi või kellegi arvates ei sobi sinna. Öeldakse: autori staatus on neile kingitud. Teaduseetikakirjandus kubiseb artiklitest, mis pajatavad üldjuhul tundmatuks jäänud tegelinskitest, kes olevat autoriks upitatud.
Kinkeautorsusega on lugu sama mis töökiusu ja korruptsiooniga: vääritud teod tihti toimuvad, aga kes kiusajatest ja korruptantidest tuleb nimeliselt häbiposti naelutada, seda (enamasti) ei tuvastata. Eesti teadlastest peab küsitluse järgi 65% autorsuse kinkimist „üsna või väga probleemseks“.2 Pakun välja, et läkitame meili 12 autoriga artikli esiautorile ja pärime, kellele ta autorsuse kinkis. Kas te saate vastuseks mõne nime? Ei saa. Esitage too soov teise, 35 autoriga artikli esiautorile. Tulemus seesama. Ometigi väidavad esiautorid anonüümse küsitluse korral varmalt, et autorsuse kinkimine on tavapärane. Kusagil teised muudkui kingivad, mina mitte. Teaduseetikud, toetudes küsitluste tulemustele maailma eri paigus, materdavad aga kinkeautorsust kui sellist. Kust leida kas või imelühike nimistu Eesti autoritest, kes peaksid silmad peast häbenema, et nad on heast peast kampa võetud?
Oleme näinud linnatänava asfaldile heidetud saiatükkide vahel rüselevaid kajakaid. Ikka leidub nende hulgas isend, kes tõrjub nokahoopidega liigikaaslasi söögi juurest eemale. Näib, et sedamoodi talitab kinkeautorsust sarjav teaduseetik. Seejuures on ta minetanud tahtmise otsida konkreetseid kingituse saajaid, kes tema arust tulnuks autorite hulgast armutult eemaldada. Käib nähtamatute sullerite ohutu bravuurne mahategemine.
Tõsi, kinkeautorsuse eri tahkudest on talumatuim, kui keegi oma ametipositsiooni kõrgustest lausa nõuab enda lisamist autorite sekka. Siin sõuan samas paadis eetikutega: sunniviisil autoriks trügimine on üks jõledamaid tegusid. Kandkem sundkinkimine küsitavate uurimistavade hulgast väärkäitumise kategooriasse ilma pehmendavaid asjaolusid välja haudumata.
Aga vaatleme kinkimiseks kutsutava toimingu eri külgi kahe näite varal.
Juhtum 1. Esiautoril tuleb artiklisse paigutada neli arvjoonist, milleks vajalikud statistilised näitajad on saadud mahuka andmeanalüüsiga. Näitajad on keerukad ja seda on joonisedki. Jooniste valmistamine arvutiprogrammiga nõuab rohket nikerdamist. Joonestaja rolli astunud kolleeg läheb autorina kirja, ehkki ta selle artikliga rohkem ei tegele.
Juhtum 2. Seitsme liikmega teadustiimis pannakse omavahelisel kokkuleppel iga artikli autoriteks kõik, hoolimata sellest, et konkreetse artikliga ei olnud mõnel otsest kokkupuudet.
Esimese juhtumi korral eitavad eetikud arvjooniste valmistaja õigust olla autor. Tema tööd mõtestatakse „mitteintellektuaalse“ või „tehnilise“ panusena ja tema nimi pälvivat mainimist artikli tänuavalduses. Paraku ei suuda kritiseerijad pugeda esiautori nahka: too hädalisena teab, et joonisteta artikkel ei kõlba ja et keegi peab joonised tegema. Miks peab too keegi kulutama nädala või enam palja aitähhi eest? Ei maksa mõelda, et keerulisemad arvjoonised konstrueerib arvuti pelgalt paarile klahvile vajutamise tulemusel.
Teise näite korral lähtutakse arusaamast, et kõik seitse tegutsevad kollektiivina, et nende teadustegevuse edukus tuleneb aastatega kujunenud üksteist täiendavate isikute koosluse loovusest. Näide põlistab ühtse teadusviljaka konkurentsivõimelise tiimi olemasolu eelduse – vastastikku üksteist võimendavate teadurite koostöö. Eeskuju on võetud Hardy-Littlewoodi reeglitest3, mille järgi pikaajalises ühistöös üllitatakse teaduskirjutised kõigi kokkuleppe sõlminute nimedega ka juhul, kui mingi uurimuse kui tiimitöö teatud vaheetapi jaoks pole mõni isik mitte midagi teinud. Tiimi üldises arenemisloos ei oma selline mittemidagitegemine vähimatki tähtsust.
Kinkeautorsust laitvates kirjutistes jäetakse meelega fookusest välja sadade või tuhandete autoritega teadusartiklid, sest nende peale hammas ei hakka. Võtke, kallid kriitikud, ette mõni 500, 5000 või 15 000 autoriga artikkel ja kõnelge tõsimeeli, et iga autorina nimetatu vastab kõigile Rahvusvahelise Meditsiiniajakirjade Toimetajate Komitee (RMTK) kriteeriumidele. Nende ilmaletulekust on möödas 35 aastat. Selle aja jooksul on teadusetegemine tohutult muutunud, millele osutab termin „tiimiteadus“ koos arusaamaga autorite paljususe möödapääsmatusest. Eespool nimetatud kriteeriumid on muutunud pigem reliikviaks ega ole tänapäeva kõigi teadusharude praktikat kajastav nõuete kontsentraat. Inertsi ajel asuvad nood kriteeriumid ajakirjade autorijuhendis, kuid nende jäägitu universaalne järgimine on võimatu.
Paljudes teadusharudes sünnivad uued teadmised ühistöise uurimisprojekti viljana. Ühistöös täidame erinevaid rolle. Piltlikult öeldes, ühed teavad, mis instrumenti vajatakse, teised oskavad selle valmiskuju kirjeldada, kolmandad poldid ja mutrid õigesse kohta asetada, neljandatel on aimu, kust need poldid-mutrid hankida.
Juba ammu ei pea iga autor ilmtingimata osalema käsikirja kirjutamises, isegi mitte käsikirja täiendamises „olulise intellektuaalse panusega“. On läinud kenasti, kui ta suutis autorite rohkusest pakatavates käsikirjades oma ja oma asutuse nime õigsustki kontrollida. Küsimus on: miks näiteks poole tosina autoriga artikli korral me osas teadusharudes nõuame RMTK kriteeriumide täitmist, aga poole tuhande korral mõistame sellise nõude mõttetust?
Leevendust pakub, kui senisest enam ajakirju hakkab autori töö iseloomustamiseks rakendama Ameerika Riikliku Standardite Instituudi klassifikatsiooni CRediT4 14 tegevuskategooria alusel. Sedaviisi muutuvad näiteks andmehooldus, rahastuse hankimine ja visualiseerimine autorsust õigustavateks toiminguteks ka ainsa panusena, kui kõik asjaosalised nii ise otsustavad. Et tegevuse iseloom kirjutatakse autori nime juurde, saavad hindajad näha, mille eest „kingitus“ tehti. Kui artiklist artiklisse on kellegi panusena näidatud vaid projektihaldus, on lugejatel selge, mida ta hästi oskab ja miks ta autorina kirja sai. Kui aga ühiselt otsustatakse, et vastav panus väärib mainimist üksnes artikli tänuavalduses, siis nii tehaksegi.
Kas peaksime väärituks pidama, kui esiautorist kolleegi artikli tarbeks juhendas keegi kaasautorina andmekogumist, tegi põhjaliku kirjandusotsingu, viis läbi kogu andmetöötluse või analüüsis vereproove – seejuures mitte midagi muud tegemata? Miks, eeltoodu valguses, kõnelevad RMTK kriteeriumide ainuusku eetikud kinkeautorsusest ja halvustavad kaasautorina panustanuid? Äkki saab kinkeautorsusest rääkida tunduvalt harvem, kui hinnata oma tegemisi CRediTi abil.
Asi on veelgi nüansirikkam. Peame loomulikuks ulatada näljasele leivatükk, sirutada abikäsi libedal teel kukkunule, lohutada nutvat last, ergutada jooksuvõistlusel hüüetega aeglasemaid. Kuidas on lood teadusetegemises? Kas taunitakse kaasautori staatuse omistamist teadustiimi algajale teadurile, kes usinalt käib projektikoosolekutel, kuid ei ole veel jõudnud artikli valmimisse muul moel panustada? Ei taunita. Adugem, et tema ülendamine kaasautoriks ja seeläbi tunnistamine tiimi täieõiguslikuks liikmeks innustab tema teadusetegemist suurel määral. Seejuures ei pakuta autori staatust ju isikule, kes aju pingutamise ja arutelus osalemise asemel jõlgub koosolekutel moe või seal pakutavate suupistete pärast. Kas kogenud teadlaste hulgas ei leidu neid, kelle esiautorsuses kunagi ilmavalgust näinud esimese artikli lõviosa kirjutas valmis tema juhendaja või mittejuhendajast kolleeg? Kindlasti leidub. Kas peame loobuma aitamast kaasteelist, kellel atesteerimisnõuete täitmiseks on vaja lisaartiklit! Ei pea: paneme ta autoriks ja tema ametipost pole enam ohus. Kui kogu teadustiimi ehk, teisiti öeldes, mitme peretoitja saatus sõltub sellest, et granditaotleja publikatsioonide arvu on tema olelusvõitluses elulemiseks vaja veidi kohandada – kas väldime tema lisamist autorina? Ei väldi. Selliseid olukordi on palju, mil strateegilise valikuna suurendatakse autorite arvu teadussidemete värskendamiseks, koostöö demonstreerimiseks või abistamisinstinkti ajel.
Kindlasti on eespool loetletud ja loetlemata jäänud teadusergutite kasutamiskordade arv isikuti piiratud välistamaks sõltuvuse teket ja lõpmatut teiste turjal liugulaskmist. On aeg tunnistada, et see, mida tavatsetakse nimetada kinkeautorsuseks, on enamasti kujunenud suurepäraseks vastuolude ennetamise ja heade suhete säilitamise meetmeks ning koostöö vundamendiks. Niiviisi, kirjapanduna, tundub see võõristavana, sest ollakse küll harjutud kaasautorite rea pikendamisega ühel, teisel või kolmandal iseendale meelepäraseks vormitud põhjendusel, ent tõrgutakse tunnistamast selle teguviisi tõelist tagamaad: vältida jamasid ja olla sõbralik koostööaldis kolleeg. Tuntud nipina keelitatakse autoriks laiemalt tuntud isik, kelle nimi võib aidata suurendada artiklile viitamist (joonis).
Nimede lisamisega autorite hulka mingit süütunnet ei teki, sest kõik toimub iseeneslikult. Sõnad „tüssamine“, „sulitsemine“ ja „võltsimine“ võivad kõrvalolijate huultele kerkida, kuid miks peaks viie autoriga teadusraportisse tosina analüütilise tabeli koostaja-kujundaja olema väheväärtuslikum sellest, kes ühena 500 autori seas parimal juhul üksnes sirvis talle saadetud käsikirja ja selle ainsagi märkuseta heaks kiitis? Keegi ei jorise arvu 500 kallal: vaikimisi austatakse autorkonna omavahelist kokkulepet (tiimitöö!) ega kõnelda kinkimisest. Muidugi teatakse, et hüperautorsuse korral lendavad uppi tavapärase viitamiskordade arvestamise sügavam mõte ja autori väärtustamise süsteem.
Jätkuvalt saame suu- ja kirjasõnas tümitada kurikaelu, kes polevat päris õiged autorid ja osutuvad tabamatuks. Materdavad need, kellel endal kinkeautorsusega probleemi pole, ja arvustatakse neid, kes ise ei kurda ebaõigluse üle autorsuse omistamisel oma artiklites. Mõistmatuses laiutavad käsi „üksikud hundid“ ja autorid, kelle teadusvaldkonnas tuntakse mitmikautorsust harva ning kes on palehigis kogu oma uurimuse kokku kirjutanud.
Tänan tähelepanu eest!
1 Kinkeautorsust on mitmest kandist vaetud äsja ilmunud kirjutises Talis Bachmann, Kaja Rahu, Mati Rahu. Kinkeautorsus nii ja teisiti. Akadeemia 2024, nr 5, lk 785–813.
2 Kadri Simm, Kadri Lees, Mari-Liisa Parder, Anu Tammeleht. Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool, 2023.
3 Teixeira da Silva JA, Dobránszki J. Should the Hardy-Littlewood axioms of collaboration be used for collaborative authorship? Asian Australas J Plant Sci Biotechnol 2013, 7 (Special Issue 1), lk 72–75.
4 NSI/NISO Z39.104-2022, CRediT, Contributor Roles Taxonomy. American National Standard. Baltimore, National Information Standards Organization, 2022.