Sealjuures hindab Tuominen – kui vaadata tema loomingut soome tehniliselt üliviimistletud skulptuuri ja installatsioonikunsti kontekstis – ka teose esteetilist külge, mida ideekunsti juures liigagi sageli alahinnatakse. Tuomineni mõtlemine on pildiline, tema meetodiks on tüpologiseerimine. Need kaks  karakteristikut torkavad näitusel kohe silma. Kuigi Tuominen töötab n-ö pehme kujundi kaudu ja tema huumor on pigem paitav kui hammustav, pole talle võõras ka flirt sürrealismiga. Aga see sürrealistlik noot on tema kujundikonstruktsioonis delikaatne allhoovus, midagi, mis paratamatult kaasneb leebe absurdiga. Muidu seisab Tuominen ikka kahe jalaga maa peal: väliselt sarnane vorm/imago lubab  tal serveerida oranži lõngakera apelsinina ja pajalappide kuhja pannkookidena ning panna vaataja suunurgad kerkima. Ent sõnumi tugevus seisneb massiga löömises, ansamblis, üksikobjektidena taanduvad Tuomineni tööd tihti ühetähenduslikeks visuaalseteks naljadeks, kurioosumiteks. Äravisatud träni, kuivanud oksakesed, täikalt leitud vanad-armsad asjakesed, igasugu praktilised second-hand’i müügiartiklid,  kulunud käsitöötooted, narmendavad kudumid, värvi ja kuju järgi sorteeritud pliiatsid ja villased sokid ning muidugi lõngakerad – Tuomineni lemmikmaterjal – inspireerivad kunstnikku lõputult korrastama kaost enda ümber ja andma maailmale senisest erinevaid sentimentaalseid tähendusi. Sellega erineb ta põhimõtteliselt oma põlvkonna teisest väljapaistvast soome kontseptualistist Jyrki Siukonenist, kes püstitab igas  oma installatsioonis keerulise filosoofilise probleemi. Kuid seal, kus Siukonen otsib tarkade kivi, defineerib Tuominen olemise mängulist kergust. Ta näib ütlevat: vaadakem elu mängiva inimese positsioonilt, vaadakem, kui lihtne on simuleerida tegelikkust ja manipuleerida materjaliga, ilma et inimlik puudutus ja rõõm asja olemusest kaotsi ei läheks ning et sünniks ka kunst. Ars Fennica auhind on saadud õige asja eest.