Järgmine Sirp ilmub 26. juulil.

GREGOR KULLA: Mis on vabadus?
Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Tuleb unustada, et teha ruumi uuele kogemusele. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.
Muusikateatri lavastus „Vankumatu“ 15. VI (esietendus) EMTA black box’is. Lavastaja-helilooja Astra Irene Susi, tugidramaturgid Heneliis Notton ja Martin Kirsiste, kostüümikunstnik Karl-Christoph Rebane, stsenograaf Kairi Mändla, loovprodutsent Anita Kodanik.
Minu meelest on selle lavastuse keskmes kas jutustus või tunne. Laval nähtust selle kogemiseks mulle ei piisanud. Lavastus on kui selle jutustuse või tunde võimalik tõlgenduste kobar. Kobar, sest tükk on võtnud vormi poolest eeskujuks varietee, mis sisaldab erisuguseid tantsu- ja laulunumbreid. Numbrid ühtset tervikut ei moodusta ega peagi, sest varietees seda ei taotleta. Minu arvates oli vorm ka selle lavastuse üks põhimõõtmeid. Numbreid ühendab ühine alge.

Esiküljel muusikateatri lavastuse „Vankumatu“ lavastaja-helilooja Astra Irene Susi. Foto Piia Ruber.

MÄRT VÄLJATAGA: Ei ole lõppu raamatute riiul
Miks on nii, et mõni rahvaraamatukogu tuleb toime nõukaaegseid raamatud massiliselt maha kandmata ja teine ei tule?
Eelmisel suvel juhtus nii, et mul läks toimetajatöös kibekiiresti tarvis kaht nõukaaegset raamatut: Tšõngõz Ajtmatovi „Ja sajandist on pikem päev“ (1983) ja Alberts Belsi „Juured“ (1987). Ühe ingliskeelse ettekande tõlkes oli tarvis pikad tsitaadid asendada eesti vastetega. Meenus, et lapsepõlves olid need „Nüüdisromaani“ sarja köited endalgi koduriiulis olnud, aga pärast mitut kolimist neid enam ei leidnud. Olin aga kindel, et küll ma need juba mõnest Tallinna raamatukogust kätte saan. Aga võta näpust!

PILLE-RIIN LARM: Laenutustasu – nii ja naa
Igal suvel pärast jaanipäeva võib oodata uudiseid raamatute laenutustasu kohta. Sirbi trükkimineku ajal ei ole nimekirjad ega summad veel kinnitatud, aga üht-teist saame juba lugejatele teada anda.

TARMO SOOMERE: Tarkuse kurnamisest ja kasutamisest
Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme.
Eesti kõige olulisem ressurss on meie rahva ajud. Neid ei ole võimalik ei arendada ega rakendada ilma looduse rikkust pruukimata. Teisalt, loodusvarade mõistlik kasutamine eeldab suurt tarkust, hoolikat ajastust ja maailma arengu põhjalikku tunnetust. Aga ka riigimehelikkust ja vastutustundlikkust.

PRIIT VAHTER, MAAJA VADI: Tehisaru majandustegevuses
Aatomiku laulust tuntud sõnad „ … olen ise väike, kuid mu jõud on suur“, näitavad hästi tehisaru olemust ja tulemist – nähtamatu nähtus liigutab majandus- ja sotsiaalelu tugevasti ning mitmes suunas. Tehisaru iseloomustab, et see püüab jäljendada ning täiustada paljusid inimlikke omadusi ja võimeid, avades tee uuenduslikeks rakendusteks, mis võivad ületada inimvõimeid.

MERLE KARRO-KALBERG: Tartu kõige romantilisem park
Keset Tartut kõrgub Toomemägi, paik, millel on hulgaliselt tähendusi, kihistusi, millega paljudel seostub romantilisi mälestusi. Sellel looduslikul kõrgendikul on olnud Tarbatu linnus, millest sai alguse Tartu linn. Siin on laiunud linna karjamaad ning XIX sajandil rajas ülikool siia valgustusajastu ideede järgi pargi: istutati puud, rajati sillad ja ülikooli hoonestus, nagu tähetorn ja anatoomikum, ning sellest sai linna vaimuelu keskus. Nüüdseks on Toomemägi natuke unustuse hõlma vajunud paik, kuhu niisama ei satu. Jalutuskäik Toomele tuleb ikka ekstra ette võtta.

TOMOMI HAYASHI: Arhitektuur on tuleviku loomine
Arhitektuurimaailma tähtsaima Pritzkeri preemia selle aasta laureaat Riken Yamamoto pälvis tunnustuse kogukonda toetava ja elanikke kokku toova arhitektuuri eest. See uudis on meeldiv üllatus, sest Yamamotot olen kooliaastatel Yokohamas mitu korda kohanud. Ta külastas aeg-ajalt arhitektuuristuudiote ülevaatusi ja jagas mõtlemapanevaid kommentaare.

MAROŠ KRIVÝ: Arhitektuuri viib edasi teadlik unustamine
2024. aasta kevadsemestril kandis EKA arhitektuuri osakonna avatud loengute sarja ümberõppimise teema ehk seni omandatu kõrvalejätmine, n-ö teadlik unustamine, vanast lahtilaskmine ning maailmapildi avardamine.

EERO EPNER : XX sajandi esimese poole kunst igatseb uute vaatenurkade järele
Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on ühelt poolt justkui hästi uuritud. Meil on monograafiad, kataloogid, toonaste autorite näituste rida on pikk, kuid juba pikemat aega on märgata, et uusi uurijaid, aga ka sellele perioodile keskendunud näitusi kohtab pigem harva.
Kirjalikus vestlusringis rääkisid sel teemal Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli õppejõud Tõnis Tatar ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur Ragne Soosalu.

Ava maailm ühe sõnaga. Dārta Ceriņa vestles Vicky Kriepsiga
Ei hakka varjamagi, et sellise kolmiku nagu särav näitleja Vicky Krieps, luuletaja Ingeborg Bachmann ja lavastaja Margarethe von Trotta loovkooslus filmis „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“ on väga paeluv. Film esilinastus 2023. aasta Berliini filmifestivali võistlusprogrammis.

Intervjuu lühifilmide festivali „Valga Hot Shorts“ korraldajate Gert Põrgi ja Johannes Lõhmusega

TRIIN KRÖÖNSTRÖM: Kuidas me saime ta unustada?
245 aastat tagasi, 1778. aasta novembris sai Rae mõisast linna tulnud noormees Jakob Niemann Püha Vaimu koguduse kooli õpetajaks ja jäi selle ameti peale 52 aastaks. Püha Vaimu kool oli enne lihtrahvale mõeldud elementaarkoolide asutamist kõige olulisem eesti lastele suunatud kool Tallinnas; XIX sajandi alguses oli see gümnaasiumi järel suuruselt teine kool, seal õppis igal aastal ligikaudu 100 last lugema ja kirjutama.

MATI RAHU: Kinkeautorsuse ülistuseks (konverentsiettekanne)
Lugupeetud juhataja, head osalejad. Tänan teaduseetika konverentsi korralduskomiteed, kes palus mul avaldada arvamust tegevuse kohta, mis on kantud küsitavate uurimistavade hulka. Jah, seekord räägin nn kinkeautorsusest. See tähendab, et kui võtame ette mingi üllitise, võib selle autorite hulgas olla isikuid, kes mingite kriteeriumide järgi või kellegi arvates ei sobi sinna.

MARTIN ALTRAJA: Muutus ei hüüa tulles… või siiski?
See, mis on juhtunud viimase 200 aastaga, ei pea tingimata juhtuma igavesti. Pigem on ebatõenäoline, et tööstusrevolutsiooniga alanud kiire progress sama kiirelt jätkub. On loodusteaduslik tõsiasi, et piiratud ressursside tingimustes ei saa majandus lõpmatuseni kasvada. Seetõttu on paratamatu, et kasvul põhinev majandusmudel jõuab ükskord lõpule ja on väga võimalik, et see juhtub veel meie eluajal.

BANGALOW BILL: Limonaadiautomaatide elust

MARJU HIMMA: Kas ja millal peab ajakirjanikke premeerima?
Mis tahes valdkonnas teevad preemiad head, kuid neil on mõju kogu valdkonnale ning peale tunnustuse võib preemia määramisel olla ka miinuspool. Ajakirjanduses on preemiate mõju uuritud üksjagu ning tulemuste varal võib tõmmata paralleele muude valdkondadega.

Arvustamisel
Ilze Tālberga „Räägime läti keelest“
Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“
Hiiumaa III kirjandusfestival
muusikalavastus „Mere laul“
kontsert „Unustatud rahvad“
mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“
festivali „Odessa Classics Tallinn“ kontsert „Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile“
Eesti Kunstnike Liidu 2024. aasta kevadnäitus
näitused „Kaose Kogudus 101“ ning Diana Tamane ja Thea Gvetadze „Ruum mitmele“
Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli „Ei usu!“
VAT-teatri „Haihtuv Tallinn“
Eesti Noorsooteatri „Süüde“
Eduard Tee „Nende poeg“
mängufilmid „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ ja „Homme on ka päev“