Vaid tummad ei räägi ja laisad on jätnud kirjutamata artiklikese või raamatugi demokraatia kriisist. Edasipüüdlikud inimesed on enda jaoks ammuilma leidnud mõne avatuse seltsi või koosmeele kogukonna, kus edenemist edendada. Mõistagi arenenud sotsialismile omaselt, mil Mercedestega sõitis muidugi kogu rahvas, ent ometi olulisel määral piiratult, ikka esindajate kaudu.
Fancy-hotellides ja esindusrestoranides vältab meie päevil „demokraatiataju arendajate“ igikestev foorum, kus neoliberaalse vabakonna parimatele triksteritele sallivuse ja ühisvaimu auhindu omistatakse ning juurde alt-right’i ja neile aldist tühmi massi siunatakse. Anne Applebaum esitab „Demokraatia videvikus“ sellise gurmeeõhtult luksusresidentsi party’le kulgeva ilmaparandaja kena autoportree.
Siiski on demokraatiakraadijaid, kelle arvates haigust ei tekita pelgalt populistid ja Vene trollid. Timothy Snyderi väitel hävitab demokraatiat eliidi soov pidada loomulikuks lähikümnenditel aset leidnud sissetulekute ebavõrdsuse ja varanduslike lõhede tohutut kasvu ja summutada prekaarsetesse ja elu sisseseadmist mitte võimaldavatesse töösuhetesse suunatute rahulolematust.
Yannis Papadopoulus möönab äsja eestindatud „Kriisis demokraatias“, et nn kaasamiskogude „osalusmehhanismid“ võivad olla eliidi manipuleerimisstrateegiate nägu ja usaldamatus, künism jm hädad võivad vabakonnavahu toel ka suureneda. Kaasatuse võltsvormide mitmekordistamise asemel tuleks ehk demokraatiale kasuks, kui traditsiooniline parteipoliitika midagi muudaks ja eluolu paraneks?
Mida siis saaksid teha näiteks sotsid, kes neoliberalismi tingimustes meil nüüd esmakordselt kuidagi suvaliselt ja teenimatultki tõusuvette on hulpinud? Segaseid suhteid Vene rahaga pole SDE juhtperedes ju vähem kui REs. Ka Snyderi igatsetud ametiühingute ja klassipositsioonilt mõtlemise minnalaskmisse pole startup’i- ja idundusiharad nelginuusutajad panustamata jätnud. Ehk on lõpuks aeg asuda kaitsma väärtusi?
Revolutsionäärina on sotsid teadagi abitud, ei suuda tekitada ühiskonna ümberkorraldamise vabadusi, mida nõuavad radikaalseimad progressiivid. Isegi särtsakas öölinnapea Natalie Mets ei söanda anda ühiskonnale tööpõlgurlikke vihjeid nagu David Graeber või tantsivate eimidagitegijate liikumist filminud Erik Gandini. Ometi võivad sotsid edendada Gandini vaimu, mille kohaselt rõõmutu töö on kahjulik – mornide töötundide tusk on jääde, mis püsib saastena meie ümber.
Ain Hanschmidti naeratuse põhjused on ilmsed. See on röövkapitalismi koidiku intresse meenutav kohatu ja kahjulik fenomen erinevalt kohviku- jm müüja, pakitooja ja taksojuhi naeratusest, mida kõik vajavad. Nende emotsionaalse töö tegijate heaolu ja elu on paraku nüüdki, kui tarbijauuringud lokkavad ning moes on elutute ja kaabakategi häält arvestav „toimijavõrgustike“ põhine „hübriidne“ vaateviis, radarite alt väljas.
Neoliberalismi agoonias on tarve sotsiaalse kaitse ja ülesehitustöö järele. Nüüd, kui hr Võrklaev on saatmas ambaalide rusikaist läbikäinud sidruneistki mahla välja pigistavad maksu-Vollid alla 40 000 euro meeste taskute kallale, on aeg kaitsta väikeettevõtlust. Tegelik ettevõtja on teenindaja, kes ausasti väärib seni nn firmadele kehtinud maksusoodustusi. Veel enam – teenindaja tuleks seaduse jõul ülendada peremeheks ja omanikuks, kes on motiveeritud naeratama nagu Hanschmidt.
Just taksotüdruku ja kohvikupoisi elu tuleks töö ja emotsioonide seostele pühendunud ajaloolase Agnes Arnold-Forsteri vaimus uurida ja neid kaitsta nagu bolognialased perefirmasid. Öölinnapea ametikoha loomine jms algatused lubavad sotsidest loota, et nad mõistavad elu ja töö emotsionaalse komponendi väärtustamise tähtsust. Saagu inimesed kohvikutes õnnelikeks!
Sotsidele on varinguteküllasel poliitpõllul avanemas momentum. On aeg leida endale tõsiseltvõetav agenda ja identiteet. Oldagu siis kairos’es, seltsimehed!