Eesti Rahvusballeti „Giselle“, koreograaf ja lavastaja Michael Pink, originaalkoreograafia autorid Jean Coralli ja Jules Perrot, helilooja Adolphe Adam, muusikajuht ja dirigent Mikk Murdvee, kunstnik Reili Evart, valguskujundaja Rasmus Rembel. Tantsivad Laura Maya, Marta Navasardjan, William Newton, Joel Calastar-Fisher, Jevgeni Grib, Marcus Nilson, Anna Roberta, Ami Morita, Nadežda Antipenko, Triinu Upkin, Vitali Nikolajev jt. Esietendused 5. ja 7. IV Estonia saalis.
„Giselle’i“ pealtnäha naiivses ja lihtsakoelises loos, nagu muinasjuttudeski, on mitu kihti ja sügavad elukogemused, mille õnnestunud lavastused ja rollilahendused nähtavale toovad. Kuuldes, et Estonias on kavas uus selle romantilise balleti tõlgendus ja nüüdisajastatud variant, olin skeptiline,1 kuid Michael Pinki lavastus haaras kaasa ja veenis dramaturgilise läbitöötatuse ja loogilisusega, see on vaatajale arusaadav ja usutav. Tuttav klassikaline koreograafiline materjal on esindatud, kuigi kohati on seda loojutustuse huvides ringi tõstetud ja kannab uut sisu.
Kui Pinki algversioon Inglismaa Northern Ballet Theatre’is oli pealkirjastatud „Giselle 1940“, siis Estonia lavastuses on loobutud konkreetsest ajalis-geograafilisest viitest. Kavalehe getoteema lahtikirjutus ja sõjameeste mundrid viitavad küll Hitleri-aegsele Saksamaale, kuid kuna getod pole kahjuks seniajani kadunud ning samalaadseid mundreid kannavad teistegi riikide sõjaväelased, võib tegevus toimuda tänapäeval mõnes teises piirkonnas.
I vaatus. Kired getomüüride vahel. Lavastus ei ole avamängule ruumi jätnud, vaid hakkab kohe intensiivselt pihta: eesriide avanedes näeb öist suletud linnaplatsi müüriga, mille lagunenud osast hüppab üle mees (Hilarion), ning kohe kõlavad ka lasud, et teda tabada. Näeme taskulampidega sõjaväevormis mehi teda asjatult otsimas – nii on vaataja ees kohe maailm rõhujate ja rõhutute, õigustega ja õigusteta inimestega. Esimesed on mustas mundris, teised lihtsates värvilistes rõivastes, G-tähega käeside nende staatust märgistamas.
Kohe lavastuse algul viidatakse Giselle’i nõrgale südamele: aidates emal käruna toimivat lapsevankrit trepist alla tõsta, hakkab tal pingutusest hetkeks halb. Siinkohal mainin, et Giselle’i südamehaigus on XX sajandi realistlike lahenduste leiutis, millele viidet alglibretost ei leia.
Seejärel kõnnib sisse mundris mees (Albrecht), kelle saabudes getoelanikud kiiresti eemalduvad. Üksi jäänud, võtab mees kiiresti vormi seljast ja paneb kotti, mille peidab sinnasamasse kummuli kasti alla, ning koputab Giselle’i maja uksele. Järgnevad stseenid on tuttavad vanast balletist nii dramaturgia kui ka koreograafia poolest: Giselle’i ja Albrechti õrn kurameerimine, Giselle’i häbelikkus ja soovimatus kohe liiga intiimseks minna, Hilarioni saabumine ja Giselle’ilt arupärimine ning sellele järgnev Albrechti ja Hilarioni sõnelemine, mis Pinki lavastuses jõuab füüsilise kähmluseni.
Ja siis, et tekkinud pinget leevendada, lahutatakse meelt: viiuldaja võtab laval viisi üles, temaga liituvad tasapisi flööt, klarnet ja trompet (ning hiljem orkester lavaaugus), rahvas, sh ka Albrecht, Giselle ja Hilarion hakkavad muusika saatel laulma ja tantsima. Lavalt kõlav muusika ja laul mõjuvad spontaanselt ning nähtav muutub elavaks ja eluliseks. Tundub, et ka rühmatantsijatele on antud ülesanne luua tegelaskuju ja nii on kõik reaktsioonid üksikute etteastete koreograafia tõttu väga loomulikud, vahetud ja ehtsad. Albrecht, eriti William Newtoni kehastuses, mõjub selles seltskonnas samuti omana, nagu üks teiste seast.
Kuid romantilises balletis ei lase kuri saatus tegelastel õnne maitsta. Klassikalises „Giselle’is“ toob jahikirg Albrechti kihlatu oma kaaskonnaga sellesse piirkonda, kus elab Giselle, ning puhkuseks teeb ta peatuse just Giselle’i maja ees. Pinki variandis pakub Albrechti kihlatule getoelu huvi – midagi sellist, mis viib inimesed loomaaeda – ning tema ohvitserist vend on valmis seda huvi rahuldama, pakkudes välja sõduritest saatjaskonnaga ringkäigu getos.
Klassikalise „Giselle’i“ Bathilde on lahke ja sõbralik aadlidaam (libreto järgi õnnistab Giselle II vaatuse lõpus tema ja Albrechti liitu), Pinki lavastuses on aga tegu kõrgi ja julma naisega. Ta kohtleb Giselle’i kui eksootilist looma, tõmbab tal kampsuni seljast ning keerutab teda igast küljest – just nii on hinnatud orje ja vaadeldakse müügiks välja pandud kaupa. Bathilde laseb Giselle’il endale tantsida: jälle tekib mõtteseos orjalaevadega, kus kauba säilimise huvides orje sundtantsitati.
Kui Bathilde lahkub koos vennaga väljakult, üritavad getolased meeleolu tõsta pillimänguga: kohale tiritakse klaver ning tasapisi läheb meel lustlikumaks, muusika paneb jala tatsuma. Olen kuulnud nurinat, et see pole tõepärane, mille peale kostaks – elu ei olegi sageli tõepärane. Pealegi, ballett on ikkagi tinglik kunst ning tantsimine balletis ei pruugi alati tähistada tantsu: võib ju ka ette kujutada, et loetakse üksteisele luulet, räägitakse naljajutte või muud sellist. Pealegi annavad sellest, et rasketes ja pingelistes olukordades nimelt nii tehakse, tunnistust paljud orjade, koonduslaagrite elanike ja sõjaaegade tunnistajate elulood.
Ja jällegi lööb sellesse rõõmutsemisse välk sisse: lapsed on mängides leidnud koti Albrechti peidetud asjadega. Nad panevad tema riided selga ja marsivad uhke sammuga suurte sekka, et oma avastust demonstreerida. Albrecht püüab seost asjadega eitada, Hilarion, kes on nagunii kogu aeg Albrechti valelikkuses kahtlustanud, tahab teda tõde tunnistama panna. Läheb rüseluseks, mille käigus läheb Albrechti kotist leitud püstol lahti ning pauk kutsub kohale sõdurid koos Albrechti kihlatu ja viimase vennaga. Edasine tegevus kulgeb jälle klassikalist rada pidi: Giselle saab teada, et Albrecht pole see, kellena ta näis, ja et tal on kogu aeg olnud keegi teine. See teadmine koos varasemate vintsuste ja pingutustega on liiga suur vapustus ta niigi nõrgale südamele ning ta sureb.
Pinki lavastuses on Giselle oma nõrga südame tõttu algusest peale surmale määratud, küsimus on vaid selles, milline asjaolu saab määravaks. Siinne versioon rõhutab asjaolude jada: füüsiline pingutus ema abistades ja hiljem lõbutsedes, sundtantsimine sakste meeleheaks, Albrechti identiteedi ja päris suhte avastamine põhjustavad sedavõrd tugeva šoki, et nõrk organism ei suuda sellega toime tulla. On sümpaatne, et Giselle ei lähe hulluks, nagu mitmes klassikalises lavastuses, vaid tema meeltesegadus on südamevalust tekkinud vapustus, mille käigus aju ketrab sellega seotud sündmusi, mõtestades neid uue info valguses uutmoodi.
Giselle’i surm paneb Albrechti unustama kõik muu. Ta tormab neiu surnukeha juurde, pälvides sellega oma kihlatu venna ülima põlguse, Bathilde aga katkestab kihluse. Getoelanikud piiratakse sisse ning lava ette rulluv eesriie katkestab sündmused veelgi pingelisemal hetkel kui klassikalises versioonis.
II vaatus. Süümepiinad kalmistul. Tänapäevase lahenduse korral on teine vaatus kõvem pähkel kui esimene: toimub ju tegevus irreaalse ja reaalse maailma kokkupuutes, mis romantilises balletis on enesestmõistetav, kuid nüüdisteostes rõhutakse realismile. Pink on minu meelest ka siin leidnud sobiva võtme. Nagu esimeseski vaatuses, ei kulutata ka teise vaatuse alguses avamängule aega, vaid eesriide avanedes näeme metsakalmistul istuvat Albrechti, kes plaskust aeg-ajalt punnsuutäie võtab. See, kas edasine tegevus toimub ainult tema meeltes ja mälus või on sel ka mingi ajaline järjestus, jääb lahtiseks.
Sõdurid ajavad Giselle’iga seotud getoelanikud metsakalmistule, kus nad pesuväele võetakse ja maha lastakse – et ilmuda viirastuslike süümepiinadena Albrechti meeltesse. Neimahimulise vilide valitsejanna Myrtha rolli täidavad loo loogikast lähtuvalt mitte vähem kättemaksuhimulised Giselle’i ema ja Hilarion, kes olid varasurnud Giselle’ile kõige lähemal. Vilide tants on neoklassikalises võtmes uudiskoreograafia, kuid Albrechti ja Giselle’i duetid järgivad klassikalist tantsujoonist, mis sisuliselt toonitab Giselle’i ja Albrechti armastuse kestmist elu piire ületades. Giselle kutsub üles andestama ja lõpuks võidab tema armastuse vägi süümepiinade väntsutused. Albrecht on jälle üksi ja kui eesriie kokku rullub, jääb lahtiseks, kas ta laseb end maha, nagu kavatses, või ei tee seda (lahendus sõltub rollilahendusest).
Teine vaatus kipub dramaturgiliselt esimesele alla jääma, osalt seetõttu, et on säilitatud klassikalise variandi armastajate pas de deux. Ka mitmed algvariandi elemendid on jäänud sisulise põhjenduseta: kui liiliad traditsioonilises lavastuses viitavad puhtusele ja kaudselt ka neitsi Maarjale kui andestajale, siis praeguses variandis ilmuvad nad ei kuskilt ja jäävad butafoorseks kaunistuseks. Klassikalise lavastuse rist viitab kristluse lunastavale väele, sest Albrechti kaitseb ju risti, mitte Giselle’i armastuse vägi – nüüd ristil sisuline tähendus puudub. Nii on ka kellalöökidega: klassikalises lavastuses meenutati, et koidukiirte saabudes vilide vampiirlik jõud raugeb ning nad peavad naasma hauda, siinses lahenduses selline sõnum puudub. Kuid 9. juuni etendusel, kus peaosades Ketlin Oja ja William Newton, kulges ka teine vaatus ühe hingetõmbega – nii et kõik on esitajate veenvuses kinni.
Rollilahenduste värvikas palett. Enne kui liikuda Albrechti juurde, kes on balleti pealkirjale vaatamata selle loo peategelane, peatun teistel rollidel.
Romantiline ballett esitab tavaliselt tegelaspaarid, kes esindavad erisuguseid nais- ja meestüüpe. Kättesaamatut ihaleva kangelase vastandiks on asine ja asjalik mees, „Giselle’is“ kannab ta nime Hilarion (või nõukogude variantides Hans), klassikalises versioonis metsnik ehk kindla ameti, sissetuleku ja positsiooniga isik. Libreto järgi süngevõitu loomuga mees näeb Giselle’is enda omandit, mitte suveräänset subjekti, kellel on õigus järgida oma südame kutset. Siit ka võimalik selgitus, miks Giselle teda vilide käest päästa ei soovi, pealegi on metsnik „mahalastava sõnumitooja“ rollis, sest tema kaudu paljastub Albrechti seisus. Pinki loos on Hilarion sellest koormast vaba ja Albrechti identiteet tuvastatakse asjaolude kokkusattumise tõttu.
Jevgeni Gribi Hilarion mõjub kogukonna ägedaloomulise liidrina: ta hoiab silma peal südamehaigel Giselle’il, toetab tema ema ning jälgib, et kõik getos oleks korras. Uustulnuk Albrecht on kahtlane eelkõige seetõttu, et on tundmatu ja tal on ilmselgelt ka midagi varjata. Gribi Hilarion ei soovi liiga lähedasi suhteid selliste tüüpide ja getoelanike vahel, võivad need ju kaasa tuua soovimatuid tagajärgi – ja elu näitas, et tal oli õigus.
Marcus Nilsoni Hilarion seevastu on südamlik uljaspea – ja kui ta vastasmängija on samavõrra söakana mõjuv Joel Calastar-Fisher, on nende vastasseisus kahe noormehe mõõduvõtmist teemal „kumb on [Giselle’i tarvis] Liivimaa parim ratsutaja“. Lavastuse koreograafilised sõnavõtud, olgu Albrechti ja Hilarioni või teiste tegelaste vahel, on sedavõrd arusaadavad, et Muba balletiõpilased2, kellega lavastust analüüsisime, väitsid end lausa sõnu kuulvat. Aare Rander3 on kirjutanud, et lavastuses polegi oluline, kas Hilarion Giselle’i armastab. Arvan, et nende tegelaste suhe sõltub esitajate kombinatsioonist, sest tantsijate omavaheline keemia laval on enamasti ennustamatu. Igal juhul suhtub Gribi Hilarion Laura Maya Giselle’i pigem hooliva (ja veidi kiiva) vanema vennana, Nilsoni ja Calastar-Fisheri puhul on suhtumises Marta Navasardjani Giselle’i nooruslikku, kõrvuni armunud tundetuhinat, mis toob esiplaanile tundekolmnurga.
Klassikaline Giselle on libreto järgi 14aastane tantsulemb, keda ema püüab pidevalt maa peale tagasi tuua. Just selles nooruslikus tantsulustis näeb ema ohtu tütrele, kelle vilid võivad kaasa meelitada, kasutades oma tööriistana mõnda surelikku meest. Pink on esiplaanile toonud Giselle’i nõrga tervise ja tema võluva siiruse. Laura Maya Giselle’i füüsiline haprus varjab tema sisemist headust, mis pääseb jõuliselt esile II vaatuses. Ta on lihtne, aus ja vahetu. Kui ta viskab endast eemale Albrechti kingitud kuldketi, siis lõi keti siuglev liikumine mulje maost. Äkitselt meenus Martha Grahami „Südamekoopa“ Medeia soolo, kus naine endast kiivuseussi välja tirib – kett seostub Giselle’ile sel hetkel vale ja valskusega, mille ta endast eemale heidab. Just valelikkus annab Giselle’ile surmahoobi, sest äkitselt on iga Albrechti sõna ja žest võlts. Maya Giselle’i hullus seisneb selles, et ta näeb oma armastust uues valguses, mis tekitab enesesüüdistuse: kuidas ma ometi võisin uskuda kõike seda valet! Kuid teiseks vaatuseks on Maya Giselle’i armastus ületanud viha, meeleheite ja -kibeduse ning ta leiab oma hingesuuruses jõudu andestada nii endale kui ka Albrechtile.
Marta Navasardjani Giselle mõjub maise ja asjalikuna, vaatamata tantsijanna suurepärasele lennukusele ja kergusele. Ja just tema kahe jalaga maa peal olek, teesklematus ja ausus tõmbavad ligi uljaspäiseid noormehi – Hilarioni ja Albrechti. Tema Giselle võtab „hullumisstseenis“ üksipulgi ette kõik olukorrad enda ja Albrechti vahel. Leides need olevat ebasiirad, ikka ja jälle, nähes mehe silmis kohkumist, hirmu ja vingerdamist, näib ta elujõud raugevat. Navasardjani Giselle nagu ei tahaks elada sellises maailmas, kus kõik oluline osutub valeks. Teiseks vaatuseks on ta sellest maailmast välja astunud: ta pole muutunud vihaseks viliks, vaid surm on puhastanud ta selle maailma tühisusest ja temast on saanud midagi ingli- või pühakutaolist, kelle andestuse jõud tuleneb teispoolses maailmas leitud vabadusest.
Ketlin Oja Giselle partnerluses William Newtoni Albrechtiga tõstis lavastuse minu meelest täiesti uuele tasemele, ja seda just II vaatuses. Kui Giselle hauast tõuseb, on ta kogukonnakaaslasi nähes jahmunud: kuidas, ka nemad on surnud? Ja siis tõdemus, et selles on temagi süüd, tema armastus Albrechti vastu on toonud kaasa lähedaste hukkamise. Ja kui ta sirutab käed kaaslastele Albrechti kaitstes vastu, siis ütleb ta keelav žest ja hoiak: „Ei! Te ei taha ju olla sellised, nagu nemad, kes teid hukkasid!“ Ta keeldub kättemaksust ja valib andestuse, et maailm võiks muutuda paremaks.
Giselle’ile vastandub Bathilde, Albrechti kihlatu. Klassikalises variandis elujaatav aadlidaam, kes lahkelt kingib Giselle’ile kuldketi „peatselt saabuvate pulmade puhul“, on Pinki lavastuses üleolev ülik. Nadežda Antipenko Bathilde on lihtsalt kõrk ja hoolimatu ning kaotab huvi „pööbli“ vastu nendega lähemal kokkupuutel, sest lihtsus võrdub talle labasega ning siirus rumalusega. Triinu Upkini Bathilde on rõhutatult peen proua, kes iga oma keharakuga näib rõhutavat oma ülimust. Kui Antipenko Bathilde oli lihtsalt hoolimatu, siis Upkini daami suhtluses on julmad, getolasi alandavad toonid, mis tõusevad esile Giselle’i kampsunist „vabastades“ ja tantsitades. Tänuks viskab ta ülima põlgusega maha vennalt saadud mündikese.
Bathilde’i venda kehastab talle omase suurepärase nüansseeritusega Vitali Nikolajev, Anna Roberta loob värvika Giselle’i ema kuju, lihtsa ja südamliku naise esimeses vaatuses ning valust vormunud kättemaksuhimulise viirastuse teises. Tundub, et iga trupi liige on saanud võimaluse teha kindel roll, mistõttu elu laval on saanud täisvereline.
Armastus kangelast (ja tema elukäiku) muundava jõuna. Romantiline ballett, isegi kui see kannab naise nime („Sülfiid“, „Giselle“, „Bajadeer“), on alati lugu mehest, kes unustab oma maise positsiooni, kui kohtab naist, kes jääb talle kättesaamatuks. Selle naise kaotamisega ei jää ta ilma mitte ainult seksuaalobjektist, vaid millestki hoopis enamast. Ja selle kaotusega peab ta edasi elama, sest kangelane ei sure.
Rollisoorituse puhul ei ole olulised üksnes tantsija enda mõte ja ettekujutus, vaid seda, kuidas tegelast tunnetab vaataja, mõjutavad suurel määral ka tantsija (sageli teadvustamata) poos ja hoiak. Joel Calastar-Fisheri Albrecht on tormakas nooruk, kes ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Ta tuleb getosse ainult Giselle’i pärast, kelle suunas ta pöördub nagu päevalill päikse poole. Kui omad ta avastavad, on Calastar-Fisheri Albrecht hirmu täis: natsi-Saksamaal võis läbikäimine alamrassiga kaasa tuua kui mitte surma, siis vangilaagri.
Ja Calastar-Fisheri Albrecht on liiga noor ning armastab elu liialt palju, et julgeda sellele tulevikule silma vaadata. Kui ta teises vaatuses eeslaval istub ja alkoholist unustust otsib, tekitas tema kehahoiak mõttevälgatuse, et just Albrecht viis ellu käsu tappa getoelanikud, soovides maha pesta kõik Giselle’iga seonduva. Kui Albrecht on tõesti massimõrvar, on mõistetav, et isegi Giselle’i andestus ei suuda teda lunastada, mistõttu on loogiline, et Calastar-Fisheri Albrecht suunab revolvri eesriide sulgudes iseendale.
William Newtoni Albrecht, eriti just Ketlin Oja Giselle’i partnerina, on teisest puust: Giselle’i siiras loomus toob temaski esile soojuse ja südamlikkuse, ta on neiuga liigutavalt hell. Tundub, et getosse ei tõmba teda mitte üksnes armastus Giselle’i vastu, vaid soov elada lihtsamat elu ja sulanduda getoelanike hulka, saada üheks neist. Muba õpilased olid veendunud, et Albrecht plaaniski getosse elama tulla ja loobuda oma eristaatusest. Oja Giselle’iga muutub lugu hoopis omamoodi Romeo ja Julia looks. Ning ainult asjaolude õnnetu kokkusattumine tõi kaasa avalikustamisele järgnenud traagilised sündmused.
Nii et kui Newtoni Albrecht püüab eri pooltele olukorda erinevalt selgitada (see muidugi ei õnnestu), siis reedab ta ka iseenda – ning see reetlikkus viib ta kalmistule, kus ta vaatab tagasi oma suhetele, getolaste massimõrvale ja Giselle’ile, kelle armastus aitab Albrechtil iseendas selgusele jõuda. Albrechti lennukad hüpped muutusid tehnilisest elemendist milleski enamaks: sooviks vabaneda hingepainest, leida jõudu uuenemiseks, andestada iseendale. Andestamine ei tähenda unustamist, Albrecht peab elama edasi oma tegude tagajärgedega, aga läbielatu saab anda jõudu uuele elule. Kui Newtoni Albrecht hoiab lavastuse lõpus revolvrit väljasirutatud käes, suunab ta selle endast eemale: Giselle kinkis talle elu, mida ta ei tohi endalt võtta; selle eluga peab ta oma võimalust mööda võimaldama elu teistele. Kas Albrecht liitub Oskar Schindleri4, Karl Plagge5 või Georg Calmeyeri6 taoliste nähtamatute kangelastega?
1 „Giselle’i“ tausta, libreto ja kujundite sümboolika olen avanud nii Eesti Rahvusballeti eelmise, 2017. aasta lavastuse kavaraamatus kui ka toona ajakirjas Teater. Muusika. Kino mainumbri arvustuses (lk 50–57).
2 Tänan siinkohal Muba II kursuse balletiõpilasi Mia Katrina Lille, Katarina Virve Mürki, Eva Alametsa, Jette Pruulmanni, Miina Eliise Lutsu, Hiroto Nakabayashit, Sofia Maria Liivi ja endist Muba õpilast Karin Raavat, kelle tähelepanekud olid abiks siinse loo kirjapanekul.
3 Aare Rander, Surematu „Giselle“: tülle- ja varvaskingaromantikast okastraadirealismini. –
TMK, mai 2024, lk 52.
4 Oskar Schindler (1908–1974) oli saksa tööstur ja natsipartei liige, kes päästis ca 1200 juudi elu holokausti ajal, palgates nood oma tehastesse tööle.
5 Karl Plagge (1897–1957) oli Saksa armee ohvitser, kes päästis juute Leedus neile töölubasid väljastades.
6 Hans Calmeyer (1903–1972) oli Osnabrücki advokaat, kes päästis tuhandeid juute Hollandis aastatel 1941–1945.