Luuletaja Ernst Ennot mõistsid tema eluajal vähesed.
Võõristus
Aasta 1905 tõi suuri kaotusi Venemaale. Parunite võim Baltimaadel oli samuti kahanemas. Eestis tekkis lootus ennast lõpuks vabastada mõlemast ebameeldivast ülemusest: venelastest ja sakslastest. Enno oli sel ajal ajakirja Linda toimetaja ning liikus Postimehe ringkonnas. Temalt oodati kaasalöömist rahvuslikul rindel, aga Enno ei sallinud poliitikat. Veel vähem sallis ta poliitikuid. Ta oli arvamusel, et nende kitsad sihid ja hetkelised otsused ei too püsivaid tulemusi. Enno vaatles rahvuslikku pilti ajaloolisest perspektiivist ning nägi vaid eestlaste traagilist omavahelist kisklemist. Tema meelest unustati asjatuid lahinguid pidades tähtsamad sihid palju suuremas sõjas: „Mistarvis varju-vara eest nii palju ohvrid anda.“
Enno arvas, et märatsemisest mõistlikum oleks inimesi harida: „Me täidame oma kohustusi rahva vastu ainult enese iseteadvuse pärast. On kaks teed: üldise haridusliku taseme tõstmine ja iseenese sisemine harimine. Rahvas aga on ja jääb suureks mõistatuseks – ka see on juba suur töö, kui meie oma seltsivendasi täiesti tundma õpiks. Eestlase iseloom ennast palju ei muuda. Et teda uurida, võime ainult ennast tähele panna.“ Enno apoliitilisi vaateid aastal 1905 ja 1917 ei andestanud talle nooremad rahvuslased.
Enno-vanused olid aga oma rahvuslikku vaimu näidanud juba varem: nad olid avanud esimesed finantsasutused ja eestikeelsed koolid ning rajanud esimesi Eesti üliõpilaste korporatsioone. Ernst Enno oli üks korporatsioon Vironia asutajatest.
Teine põhjus, miks Enno luule ei leidnud noorte seas poolehoidu, oli samuti ühenduses poliitikaga. Kuna oldi võitluses saksa ja vene keele kasutamise vastu, ei oldud ka huvitatud nende rahvaste kirjandusest, kuigi suur osa sellest kuulus maailmakirjanduse alla. Ka teistes keeltes kirjutatud väärtkirjandus jõudis Eestisse sageli saksa või vene keele kaudu. Väga menukad olid Rilke (sündinud samal aastal kui Enno), Maeterlinck, Ibsen, Tolstoi jt – Enno oli leidnud nendega vendlust. Eriti meeldisid parajasti panteistlikku perioodi läbivale Ennole Maeterlincki müstiline mõttelaad ja teos „Tarkus ja saatus“ – see teema on paljude Enno luuletuste ning filosoofiliste vaadete tuum.
Kõige rohkem aga püstitas Enno luuletajakarjäärile tõkkeid tema usklikkus. XIX ja XX sajandi vahetusel vaadati Eestis religiooni, eriti ristiusku, sama kahtlusega kui välismaa kirjandust. Parunid ja saksa soost pastorid olid jätnud halva maitse suhu. Siingi oli eksimusi ühenduses Ennoga – paljud arvasid, et ta on budist. Sellest tekkisid tema kõige saatuslikumad vastuolud kristlaste seas ja omas perekonnas. Vanemate ja sugulaste silmis oli Enno „kadunud hing“, nad püüdsid teda kõigest jõust päästa. Tema raamatud ja filosoofia olid „paganlik värk“ ja selle alla kuulus ka tema luule. Aga Enno „tee“ Jumala juurde oli palju keerulisem kui ükski tol ajal Eestis kasvanud ja haritud inimene võis jälgida või mõista.
Tee XXI sajandisse
Kierkegaard on kirjutanud, et absoluut ja ühiskond ei klapi kokku. Inglise kirjaniku C. S. Lewise puhul on täheldatud, et Cambridge’is kristlastest soojalt kirjutades riskis ta oma reputatsiooniga haritud kolleegide silmis. Näiliselt kristlik Enno oli niisiis väljaspool akadeemilist maailma, budistina oli ta aga ka kirikust väljas.
Enno odüsseia Jumala juurde algas juba Valgutas, kus ta sündis. Ta nägi seal äsja teoorjusest pääsenud inimeste jõuetust ning suurt ebaõiglust mitte ainult üksikute inimeste, vaid terve eesti rahva vastu. Ta on oma tunded valanud mälestusteraamatus „Minu sõbrad“ Roesu Jüri traagilise tegelaskuju, „kokkupekstud inimesehunniku“ ümber.
Enno luule sai alguse lihtsas looduses. Seal puhkesid ka tema lastelaulud. Ta arendas ennast ülespoole kõikvõimalikus suunas. Enno uskus Jumalasse, Kristusesse, aga oli samal ajal ka huvitatud budismist. Samuti oli ta huvitatud predestinatsioonist: ta arvas, et igale inimesele on juba enne sündi ette määratud tema saatus. Enno uskus, et hingel on „igavikud ees ja igavikud taga“ ning igal inimesel on vaid üksainus ülesanne, mida siinilmas täita.
Luuletaja oli oma kaasaegsete silmis mõistatus 1921. aastani, mil Henrik Visnapuu päästis tema au (ja tema luule) essees „Vanad ja vastsed poeedid“. Seni oli Enno pidanud taluma kolleegide ja ühiskonna pilkeid, sh Tuglase arvustusi ja halvakspanemisi asjus, mida tema ise pidas pühaks.
Peab mainima ka Enno elukutset. Pangaametnikuna oli ta küll otsekui puuris, kuid kirjutas just „panga puldi taga“ oma kõige ilusamad luuletused. Hiljem Haapsalus koolinõunikuna olid töötingimused nii karmid, et ta ei jõudnud üldse enam luuletada ja hakkas surmaks valmistuma. See ei olnud aga sugugi kurb: ta nägi surma kui üleminekut igatsetud uudismaale teisel pool „loori“. Ta lootis, et on oma ainsa „ülesande“ täitnud, ja tahtis koju tagasi.
Enno „Koduigatsus“ on mitmetähenduslik luuletus. Kõigepealt igatses Enno muidugi koju Soosaarele ning lõpuks koju Jumala juurde. Enno tee Jumala juurde ei paiknenud kunagi kuskil kaugel Indias, vaid täitsa kodutanuma külje all, kodumetsas ja heinamaal: „heinalõhn magus; vaikne kumin, aostus, lindude laul“ jne. Tema koduigatsusest piisas ka teistele ja tulevikule – ajale, mil kolmandik eestlasi oli kaotanud oma maised ja vaimsed Soosaared ning asus hoopis Inglismaal, Ameerikas, Austraalias ja Siberis.
Enno elu- ja vaimulugu ei paista tagantjärele sugugi nii kummaline kui tema eluajal. Ajaratas on teinud mitu ringi, kõik kõlab tuttavalt. Eestis on taastatud rahvuslus, järjekordne majanduskriis nõuab kirjanikelt ja kunstnikelt kohanemist. Paljude looming on uue sajandi küberkosmoses kaotanud tähtsuse. Enno luule on tänu sellele, et ta kirjutas juba eelmise sajandi algul tuleviku raamidesse, jäänud püsima. Enno teemad on olnud üldinimlikud ja mõjuvad nüüdki värskelt. Nad püsivad niikaua, kuni inimesed igatsevad.
Enno tabas universaalset inimhinge. Tema looming on olnud paljudele tähtis nii Eestis kui ka paguluses. Ta rajas endale poliitilistes vaadetes, usus ja luules tee XXI sajandisse. See on Enno omapära.
„Pea kalliks juhtumeid“
Kirjandusloolane Paul Viiding arvas aastal 1938, et näeks hea meelega „Enno väga täielikku biograafiat“. Möödus 62 aastat ja tema soov täituski. (Aastal 2000 ilmus Elin Toona biograafia „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. – Toim.) Selle raamatu kirjutamisega ühenduses on sündinud palju saatuslikke juhtumusi, olin selle kirjutamises olnud justkui kõrvaline. Keegi teine, oli see siis Jumal või Enno ise, on olnud tegelik autor.
Enno ütles oma abikaasale, minu vanaemale: „Pea kalliks juhtumeid [—]. Oska neid mõistatada. Nad on sinu tõsised abistajad, kui neid õpid tundma.“
Oska neid mõistatada! Õpi neid tundma!
See ei ole sugugi nii lihtne. Ometi näib, et Enno saatusemäng ei lõppenud tema surmaga. Ta elu ja surm olid vaid lülid lünklikus ketis, mitmete ettemääratud sündmuste ahelas. Ka mina olin selles ketis – võib-olla ainult selleks, et aidata tema maine vara üle läve uude sajandisse?
Enno elulooraamatu kirjutamine algas tegelikult juba aastal 1944, kui põgenesime Eestist. Mina olin siis seitsmeaastane ega teadnud veel midagi elust, ammugi mitte saatusest. Üle terve Eestimaa hakati ühtäkki pakkima, kõik mõistlikud inimesed valmistasid ennast pikale reisule ja pakkisid vastavalt: toitu, riideid, hõbedat. Aga minu vanaema ei mõtelnud homsele. Ta ei mõelnud ka ülehomsele. Ta pakkis aastale 2000 ja mõtles uuele aastatuhandele! Tema pakitud pambud olid täis paberit, raamatuid ja albumitest rebitud pilte. Meil ei olnud toitu, meil ei olnud hõbedat (kuigi ema oli siiski pakkinud mõned lusikad). Meil ei olnud isegi nuga. Mäletan tülisid selle üle veel laagris, kus kasutasime noa asemel väikest kirvest.
Ema ja vanaema surid Inglismaal. Raamatud, pildid ja paberid, perekonna jutud ja mälestused jäid minu kätte. Vanaema oli päästnud „kadunud Ärni“ vaimuvara, aga see oli ainult üks osa tervest. Teine osa oli igaveseks lukustatud Nõukogude poliitilise raudkardina taha.
Ja siis esimene „juhtumus“! Eesti taastas iseseisvuse veel Eestist pagenute kolmanda põlvkonna eluajal. Ma olin veel Eestisse naasmiseks küllalt noor ja valdasin piisavalt eesti keelt, et siinsetest asjadest aru saada.
Selgus, et kõigepealt on mul vaja Ennode ja Saulide sugupuud. Oli ju tarvis kõikidele onudele ja tädidele pildialbumis leida õiged nimed. Mul olid seal näiteks onu Borja, tädid Lolja, Miilu, Miitsa, Mausi jne. Mulle öeldi, et eraisikuid ei lubatagi arhiivi. Kui ka saaksin loa, peaksin ma täpselt teadma, mida küsida.
Eestis tehti minust telesaade: „Udu kahel kaldal“ (Toivo-Peep Puks, 1992). Näidati, kuidas ma kodust lahkusin. Seisin meie Haapsalu maja väravas ja mulle anti võimalus rääkida oma elust ja kadunud perekonnast. Samal aastal tehti Ennost kahetunnine helifilm. Seal kasutati natuke minu materjali ja Enno monograafia kirjutamise küsimus tuli uuesti kõne alla. Lugesin pärast filmi näitamist Eesti TVs Sirbist Jaan Kruusvalli artiklit. Kruusvall kirjutas: „Ernst Ennoga pole keegi julgenud tegelda siiamaani, ei teadlased, ei esseistid.“ Põhjuseks: „[Enno] on nii kaugel-kõrgel meist. Tema uurimiseks, käsitlemiseks puudub veel ühine kokkuleppeline kujutluspilt.“
Minul ei olnud vähimatki kujutluspilti oma vanaisa elust. Mul ei olnud isegi õiget kujutluspilti Eestist. Otsustasin oma osa Enno materjalist üle anda ühele Tartu ülikooli professorile, kes oli avaldanud huvi selle töö vastu. Tema oli parajasti Soomes. Leppisime kokku, et kohtume Helsingis minu Ameerikasse tagasisõiduõhtul, aga ma ei jõudnud kokkusaamisele: sel päeval tõusis suur torm ja laevad ei sõitnud. Kui viimaks kohale sain, oli kell juba 11 õhtul. Järgmisel hommikul sõitsin edasi USAsse. Enno materjal jäi minu kätte.
Järgmine „juhtumus“! Olin juba tagasi Ameerikas, kui „Udu kahel kaldal“ Eesti TVs näidati.
Vanaema sündis Kodaveres Peipsi ääres. Enno biograafia on peamiselt koostatud tema jutustustest ja mälestustest.
Ranna külas, Kodavere ligidal, oli ühe perekonna televiisor parajasti lahti. Keegi ei vaadanud seda parasjagu, aga perenaine juhtus köögist magamistuppa minnes kuulma sõnu: „Ei ole kelleltki küsida, kellegi uksele koputada.“ Ta peatus. Hiljem kõneles ta mulle, et minu sõnad olid teda füüsiliselt rabanud ja tal olnud mulje, et see võõras inimene seal telekas räägib otse temaga. Ta võttis kohe ühendust kirjanike liiduga ja sai minu aadressi. Mõned kuud hiljem tuli mulle paks ümbrik Eestist. Tegin ümbriku lahti. Üks täitsa võõras inimene oli mulle saatnud Ennode ja ka Saulide sugupuu.
Saatja nimi oli Maire Kõlu. Ta oli Tartus sellises ametis, et tal oli luba arhiivi kiriku- ja meetrikaraamatuid uurida.
Ennode ja Saulide sugupuu olid käes. Aga kohe selgus, et oli vaja uuesti Eestisse sõita, algallikaid pikemalt uurida. Puudus raha.
Saatsin taotluse Avatud Eesti Fondile aastal 1994. Sain toetuse, aga alles aastal 1995. Esimene vastus läks postis kaduma ja toetus oli niikuinii ainult Eestis kasutamiseks.
Austraalia sõbranna soovitas paluda toetust Washingtonist Irexi fondilt (International Research and Exchanges Board). Põiklesin, kuna seal küsiti akadeemilisi tiitleid, mis minul puuduvad, aga sõbranna ei võtnud mind kuulda. Tuli Floridasse ja kui ma ikka veel ei võtnud vedu, lasi ta ise saata minu aadressile taotluse paberid.
Ankeete täites ei teadnud, kas nutta või naerda. Lõpuks vihastasin ja kirjutasin neile pika kirja, umbes et: kui te olete valmis aitama taastada Euroopa kultuure, mis sattusid kommunismi pärast ja muudel ebatavalistel põhjustel hädaohtu, siis arvestage, et peate tegelema inimestega, kes sama ebatavalistel põhjustel ei ole võimelised rahuaegseid hariduse nõudeid täitma. Saatsin ankeedid ära 1993. aasta lõpul. Ei kuulnud neilt sõnagi ja unustasin terve selle nalja.
Siis uus „juhtumus“! Minu boss oli jälginud minu seiklusi ja tema abikaasa palus, et ma viiksin ta 1994. aasta suvel Eestisse laulupeole. Piletid said ostetud, toad kinni pandud Hotel Palace’is, aga proua haigestus viimasel minutil ja ei saanud sõita. Ta saatis mu üksi, saatuslike sõnadega: „Ongi võib-olla parem, kui mind ei ole kaasas. Saad vabamalt liikuda ja inimestega rääkida.“ Nii juhtuski. Mind viidi Valgutasse, Kodaverre, kus kohtusin Saulidest sugulastega ja teiste inimestega, kes mind aitasid. Nii saingi kõige selgema kujutluspildi Enno elust ja Eestist, mis oleks olnud võimatu, kui hea bossi proua oleks kaasas olnud.
Aga lugu pole veel lõppenud. Materjalist oli ikka veel puudu. Avatud Eesti Fondi raha asjad said klaaritud. Sõidupileti sain Eesti Kultuurfondilt New Yorgis, aga mul oli vaja veel 2500 dollarit oma Ameerika kulude katmiseks ajal, kui olen Eestis. Kavatsesin siiski sõita, kuigi ei teadnud, mida teha, kui peaksin kaotama oma korteri. Enne sõitu külmetasin end ära, olin voodis haige, kui telefon helises. Küsiti mind nimepidi. Olen harjunud, et kui nimi ei ole korralikult hääldatud, tahetakse mulle midagi müüa ja ma panen kohe toru ära. Seekord aga suvatsesin natuke pikemalt kuulata ja kuulsin järgmist. Irexi fond oli mind otsinud juba kaks aastat, saatnud kirju, kõik tulnud tagasi. Proua, kes minu taotlusega oli kogu aeg tegelenud, võttis enda peale mulle helistada, kuna toetuse saamise lõpupäev oli kätte jõudmas. Ta küsis, kas ikka veel vajan raha. Muidugi vajasin. Ta vabandas, et ei saa tervet taotlust rahuldada. Nad saadavad ainult 2500 dollarit. Täpselt, mis tarvis!
Järgmised toetused tulid juba kiiremini Eesti Kultuurkapitalilt ja Eesti kultuurifondidelt USAs. Enno ütles ise: „Tähendab ainult võit!“
Vanaema pärandatud Haapsalu kodu ja selle „kauged rannad“ on nüüd osa Haapsalu kuurordist ja võõraste käes. Seda ei saa enam tagasi, aga usun, et vanaisa on mulle pärandanud oma vaimse kodu, kuhu temagi lahkus. Ja oma luuletused.
Kõik muu on –
keset ilma, kesk laia, võõrast rada
ta juhiks armastus,
keset ilma, kesk laia, võõrast rada
teed tunneb kojuigatsus.
