Koolid ju ei salgagi, et katsetega soovitakse kontrollida vanemate valmisolekut lapsi tagant tõugata. Kas on siis kuidagi võimalik kindlaks teha ka puhast andekust, kui selline asi üldse peaks olemas olema?

V-R. R.: Kui panna taimed maatükile kasvama ja keskkonnatingimused on võrdsed, siis tõepoolest avalduvad andekamad. Kui aga ühele taimele väetist ja vett vähem anda ja teha siis järeldus, et ta ongi nõrgem, või lihtsalt arvata,  et eliitperekondade lapsed peavadki olema parematel positsioonidel, siis on see ühiskonnale ohtlik, sest raiskame annet ega tea, mis meil kaduma läheb.

K. L.: Eriti näotu on, et edukamate perede laste selekteerimisega käib kaasas eliitkoolide süsteemist väljajääjate alavääristamine. Kui kunagi hakati avaldama eksamitulemuste põhjal koolide edetabeleid, siis ilmusid need Luubis pealkirja all „Põhupeade koolid”.¹ Niisugune  suhtumine on aastatega võimendunud ja loonud fooni, mis alandab paljude õpilaste, õpetajate ja koolide enesekindlust ning suurendab tõrjutust. Vanemas eas ei suudeta laste enesehinnangule enam nii tugevat kahju teha ja inimesed oskavad paremini enese eest seista. Ka see on põhjus, miks tuleb seista tugeva võrdse ja laialt kättesaadava põhikooli eest, mida tänane juba lasteaedades algav tung eliitgümnaasiumidesse ohustab. 

V.-R. R.: Vaatame asja nende laste poolelt, kellele öeldakse, et ära ülelinnalise kontrolltöö ajal kooli tule, sest sa teed meile häbi, või ära vali matemaatika eksamit, sest meie kool langeb siis sinu tõttu edetabelis. Niisugused on kergemad juhtumid. Raskemal juhul öeldakse lapsele juba esimesse klassi tulles, et sinu koht pole siin selles ja selles koolis. Selle järel võibolla enam ei loodetagi, et see laps suudab eluvõitluses pidama jääda, ja tal jääb eriti vähe  lootust saada heasse gümnaasiumi või eliidi hulka, kes on iseenesest väga korporatiivne. Mida niisugune inimene kasvades teeb? Ta kas läheb agressiivseks või lööb käega. Kõik märgid näitavad, et agressiivsust on tänapäeva kooli väga palju juurde tulnud.² Teine osa läheb teadmisega, et „meid niikuinii siin Eestis ei vajata”, lihtsalt minema, kalkuneid kitkuma kuhugi jne. Ent ka selle nn parema osa laste hulgas, kelle andekust ei näita peale vanemate eliitikuulumise veel miski ja kellel seas on levinud arusaam, et „teame, et me oleme teistest paremad, kuigi ei tea veel, mis alal”, tekib tunne, et mis ma siin jobude hulgas Eestis teen. Miks peaksid sellise suhtumisega inimesed, eriti kui nad veel välismaal edasi õpivad, Eesti-laadsesse paika, kus valitseb tigedus ja lõhestumine, tagasi tulema.       

Olete niisiis seda meelt, et vähemasti kuni põhikooli lõpuni peaksid lapsed kõikidest ühiskonnakihtidest koos õppima ja selektsiooni hoitaks hariduspoliitika abil jõuga tagasi niipalju, kui vähegi võimalik? 

K. L.: Jah, täpselt. Valdav osa Eesti koole arvab, et nad ei ole piirkonna teenindajad ja tahavad võtta omale lapsi igalt poolt. Selleks annab ühelt poolt tõuke laste arvu vähendamine, aga siin taga on ka soov valida omale ikkagi võimalikult paremaid õpilasi. Ja see on paljude piirkondade koole välja suretamas. Eesti on maailmas silmatorkavalt esil selles osas, et koolid on orienteeritud üleriigilisele ja mitte piirkondlikule vastuvõtule. Vaid mõned  Ladina-Ameerika riigid paistavad Eesti kõrval sama mustriga silma, et koolid juba algastmest peale ei orienteeru kohalikule elanikkonnale, vaid valivad konkurentsipõhiselt. Kui vaadata näiteks põhjamaid ja Soomet, siis nemad konkureerivad rahvana, aga meie indiviididena.

V.-R. R: Vanemad püüavad iga hinna eest lapsed juba algastmes tugeva gümnaasiumiga kooli panna, millel on ebasoovitavad regionaalsed  tagajärjed. Oleme juba jõudnud selleni, et lõviosa lapsi tuleb kõrgkoolidesse pelgalt kümmekonnast gümnaasiumist. Ega Tartu ülikool ilmaasjata ei kuulutanud, et võtab kõikide gümnaasiumite parimad vastu niikuinii. Regioonide gümnaasiumite kehvem tase tuleb jällegi sellest, et  laste vähesuse tõttu õpetavad õpetajad tundide arvu täissaamiseks ka neid aineid, mida nad ise pole kõrgkoolis õppinud. Ja nii tekivad linna lähedal paradoksaalselt hoopis koolid, mis võtavad vastu õpilasi, kes linna kooli ei saa. Kuulsin hiljuti sellisel põhjusel Jõelähtme põhikooli läinud Tallinna tüdrukust. Nii lapsed kui lapsevanemad kulutavad tohutult palju mõttetult  energiat, loksudes mitu tundi päevas kooli jõudmise nimel.

K. L.: On tekkinud tohutu õpiränne, ligi 30% gümnasiste käib kodupiirkonnast kaugel asuvas koolis. 

Miljonilise riigi ja rahva puhul mõjub alumise viiendiku enda hulgast välja arvamine tõepoolest absurdsena. Kuidas seletada niisuguse kihistava haridussüsteemi teket? Kas ikka paremerakondade domineerimisega lähikümnendite poliitikas?

V.-R. R: Absoluutselt. Alguses oli ka retoorika Mart Laari esimeste valitsuste ajal ikka väga neoliberaalselt jõhker. Praegu on vähemasti  retoorika läinud hoolivaks, kõik tahavad hoolida millegipärast, nii et võiks hakata koostama hoolimise edetabeleid, aga süsteemi ei ole see pööranud.

K. L.: Eks siin ole ka ajaloolised ja kultuurilised tagamaad. Eliitkoolid olid meil ju ka nõukogude ajal. Kuid neoliberaalses õhustikus on need suundumused kahtlemata tugevnenud. Eliitkoolid on tugevad ja enesekindlad, neil on oma maine käes ja nad on konservatiivsed. Eliitkoolide juhtide ja lapsevanemate mõju hariduspoliitikale on tugev. Need on inimesed, kelle häält on ühiskonnas kuulda.     

Veider, et ka võrduspopulismist toituval Keskerakonnal ei ole mingi probleem seostada ennast koolijuhiga, kes alavääristab  näotult neid, kes eliidi hulka ei kuulu, ja et rahvusringhääling seda artistlikku demagoogi üleajavalt kõigi haridusarutelude keskmes näidata soovib. Ometi, haridusteadlasi on poliitikas kestvalt enam kui nt majandusteadlasi ja nad on sõnades justkui väga hoolivad. Ministritoolilegi jõudes pole nad hariduselu suundumusi ometi mõjutanud.

V.-R. R: On muidugi küllalt palju ka teadlikku demagoogiat ja oma osa on sellel, mis sõnad kellelegi kusagil kontoris on suhu pandud või kes on keda rahaliselt toetanud. Aga poliitikas ollakse mõistlike ettepanekute vastu ka lihtsalt seetõttu, et nendega tuldi välja vastasleerist. Olulisi asju on lihtsalt võimujonni pärast põhja lastud ja ka tänaste eelnõude puhul on sellised ähvardused õhus: me tuleme võimule ja teeme tagasi. Üldiselt on masinavärk aga juba kuju võtnud ja seda ei pane keegi enam  seisma. Kust see hääl tuleb, mis püüaks haridusprotsesse kuidagi omakasupüüdmatult valgustada ja midagi muudaks? Majanduseliidi hääl on ühiskonnas väga tugev koos kõigi rikkuse edetabelite jms. Tööandjad kõnelevad ka hariduses, eriti kutsehariduses, aga ka mujal tugevasti kaasa. Vaimueliidi hääl on haridusasjade puhul aga erakordselt  tagasihoidlik. Kui me oleme aga tekitamas endale süsteemi, mis jaotab sünnipäraselt inimesi madalamatesse ja kõrgematesse kihtidesse, kuhu me oma ühiskonnaga siis jõuame? Kalev Kesküla värskes raamatus „Elu sumedusest” on lõik: „Kirjutage igale Eesti Vabariigi piiripunktile hoiatussilt „Jätke kõik lootused, kes te sisenete, siin elab rahvas, kes teeb mälutööd””. Me oleme selle mälutööga niivõrd  ametis, et ei pane selle taustal toimuvat tähele. Me ei tohiks muutuda kroonulikult konservatiivseks. See käib neoliberalismiga kaasas ja kohati on tunda, et seda püütakse ka noortele ja koolile peale suruda. Olen ise küll pigem rahvuslane, kuid ei kannata, kui see muutub dogmaatiliseks kroonurahvusluseks.   

Olete osutanud, et loomeinimesed muretsevad hariduse pärast siis, kui nende erialatunde vähendatakse või keegi on õpikust välja jäänud, ent sügavamaid ohte ei tunnetata.

V.-R. R: Loomeinimeste sõnum, see, mis on kontsertidel ja raamatulettidel täna valida, on erakords
elt tugev ja mitmekesine. On ka sotsiaalselt  väga tundlikke asju. Kuid ühiskondlike valupunktide osas kaasa rääkivate ja suunda näitavate avalike intellektuaalide häält on vähe kuulda.

K. L.: Oma osa on siin muidugi ka sellel, et haridusküsimustest on moodustunud väga keeruline küsimuste pundar, mille osas on raske teha üldistusi. Ei mõisteta, kuidas ja mis suunas süsteem liigub. Kui lapsevanemad saaksid aru, mis hariduses toimub, siis hääletaksid nad  kahtlemata hoopis teistsuguste lähenemiste poolt. Võtame kas või üle igasuguse piiri läinud koolidesse konkureerimise, mis ju käib lapse tervise arvel. 

Olete seda meelt, et gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine oleks samm sidusama ühiskonna poole?

K. L.: Seda siiski teatud tingimustel ja kohalikke olusid arvestades. On ka palju tugevaid kohalikke gümnaasiume ja alati ei ole mõtet neid lõhkuda. Kuid kui on kaalukauss, kes võidab ja kes kaotab, siis oleme seisukohal, et põhikool ei tohiks kaotada.

V.-R. R.: See lahutamise plaan on pannud protsessi  käärima. On hea, et oleme hakanud jälle haridusteemadest rääkima. Kuid ka uues eelnõus on palju punkte ja karisid, mille toimet me ei tea. Näiteks kuivõrd on õigus koole erastada, kuhu see viib jne. 

Mida siiski konkreetselt teha, et haridussüsteem aitaks ühiskonda sidusamaks  muuta?

K. L.: Mida rohkem mitmekesisust, seda tugevam ollakse. Kui me aga kitsendame haridussüsteemiga ühiskonnas edasi jõudvate inimeste baasi, siis me kaotame väärtust.

V.-R. R.: Vaja oleks uut mentaliteeti, mis ei ole lihtne tekkima. Peaksime hakkama tunnustama ka midagi muud peale edetabelite ja soorituste. Oluline on, et inimesed tunneksid end inimesena ja mitte sooritajana. Tuleks  lahti saada hoiakust, et kui sa ei oma sooritusi, siis sa ei olegi midagi väärt. Lastega tuleb tegeleda ja mitte ainult saavutusepõhiselt. Ja seda tegelemist tuleb väärtustada, mitte saavutusi. 

Kuidas? Presidendimedalite sümboolse auraga?

V.-R.R: Paradoksaalselt pälvisid needki tänavu eliitkoolide juhid, kuigi tegu on toredate inimestega. Ka TÜ eetikakeskus tõstis esile Rocca al Mare kooli. Kui eliidi hulgast pärit edumaaga inimene saab eliitkoolis hea tulemuse, siis seda nähakse ja tunnustatakse, kuid halvema stardipositsiooniga ja edumaata inimene võib  saavutada suhteliselt palju parema tulemuse, mille juures õpetaja töö ja lisatud väärtus on tegelikult suuremad, kuid seda ei tunnustata ega panda tähele. Uuringud näitavad, et hariduspoliitika on palga järel järgmine asi, millega õpetajad rahul ei ole. Hariduspoliitikat ei tehta mingi kindla sisu ja eesmärkide nimel, vaid poliitikuid huvitab võim, oma jonni ajamine oponentide vastu.

K. L.: Oluline on ka, mida tunnustab kool ise. Kui kool on orienteeritud eksamitulemustele ja õpetajat tunnustatakse nende järgi, siis see muudab õpetaja ebakindlaks. Praegu elame suurel segaduste ajal. Kui vahepeal valitses kõikjal selgelt neoliberaalne ideoloogia, siis praegu on retoorika hägune ja pole selget haridusstrateegiat, millele õpetajatel oleks võimalik toetuda ja mis sõnastaks eesmärgid.       

Nii et tuleb väga tõsiselt ja otseselt võtta seda, et iga inimene on väärtus?

V.-R. R: Just, täpselt. Sellest on puudu ja see ongi keskne küsimus. Keegi ei tohi tunda, et ta on siin maailmas üleliigne. 

Küsinud Valle-Sten Maiste

Tänase Tallinna Tehnikaülikoolis toimuva haridusfoorumiga tähistatakse ühtlasi ürituse 15. aastapäeva.

1 5. X 1998 Luubis ilmunud Mai Vöörmanni artikkel kandis pealkirja „Kundas on kõik koolid kehvad”. Ajakirjanumbri kaanefotol kujutatud lapsepildil on aga kaaskiri „Kus sirguvad põhupead?” – ja haridusaruteludes hakati  rääkima põhupeade koolidest. Juhtum jõudis ka Avaliku Sõna Nõukogusse, kes mõistis ajakirja hea ajakirjandustava rikkumises süüdi, vaatamata Luubi peatoimetaja Peeter Ernitsa õigustusele, et „põhupea” ei olevat solvav väljend. Toim.

2 Õpetasin ülemöödunud sügisel mõne nädala ühes Harjumaa põhikoolis, kus juba kaheksandas klassis oli kolm-neli poissi, kes paari nädala jooksul jõudsid minu juuresolekul ja ka otse mulle suunatult kasutada hulga räigemaidki väljendeid kui šabloonne „mine vittu kuradi  türa raisk”, ehkki ma ei arva, et oleksin liiga pehme inimene. Tüdrukud ja nooremad kasutasid roppusi vähem ja häbelikumalt, kuid samuti mitte harva. Olen töötanud (sh maapõhikoolis) õpetajana ka 20 ja 12 aasta eest ja kindlasti ei olnud asjad toona nii hullud. Linnalütseumis on küll tore niisugustest muredest vähe teada, ometi õpivad nn kõrvalisteski põhikoolides meie oma rahva ja riigi lapsed. Toim.