Praegu pakuvad palju kõneainet eelarvekärped, juba mõnda aega on tuliseid debatte peetud maksude üle, esile on tõusnud rahva majanduslik toimetulek, kui hinnad järsult tõusevad. Need teemad on tekitanud palju pinget poliitikute seas, meedias ja kogu ühiskonnas. Kuid paradoksaalselt on nende aruteludes esile kerkimine ühtlasi ka hea. Ja mitte seepärast, et nüüd räägitakse probleemidest, mis viimases riigikogu valimiskampaanias võimalikult suure häälesaagi nimel maha vaikiti, nt maksupoliitilised reformid, vaid sel debattide iseloomu muutusel on sügavam tähendus. Järgnevalt on tähelepanu all kolm keskset punkti: esiteks vaatlen nn erinevuspoliitikat ja selle kaht versiooni, teiseks näitan, milliseid poliitilisi küsimusi on kergem ja milliseid raskem lahendada, ning kolmandaks arutlen lühidalt, kuidas nende kahe valguses on poliitiliste arutelude kliima ja sisukus viimasel ajal paranenud.

Tõenäoliselt tuletab sõna „erinevuspoliitika“ kõigepealt meelde pinged kultuuride kokkupuutel, probleemid eri kultuuritaustaga inimeste läbisaamisega. Õigupoolest pole see sugugi uus küsimus. 1980ndate lõpus rääkis Jüri Lotman saates „Vestlusi vene kultuuriloost“ lihtsal viisil sellest, kuidas kogu kultuuri ajalugu on inimeste suhtlemisoskuste arengulugu. Miks meil on teist inimest enda kõrvale vaja ja millist inimest? Esiotsa arvatakse, et vaja oleks sellist inimest, kes on meie moodi, kellega on lihtne rääkida. Kes oleks nagu mina. Näiteks vanemad tahavad, et lapsed oleksid nende moodi. Siit tulenevad aga ka perekondlikud konfliktid. Analoogilised on rahvuslikud konfliktid, kus teistsugune kui minu rahvuse liige näib ohtlik. Ent, jätkab Lotman, ajalugu näitab, et minuga täiesti sarnane partner on tarbetu. Milleks on mulle teda vaja? Mis kasu on kellestki, kes minuga on alati nõus? Vajatakse endast erinevaid inimesi. Kasu on kokkupuutest erineva kultuuriga. See rikastab mind ennast, avardab. Kuid oluline on siin, rõhutab Lotman, et erinevuse ja ühtsuse kokkusobitamine on väga raske.¹

See raskus erinevuse ja ühtsuse kokkusobitamisel on olnud aastakümneid ühiskonnateoreetikute tähelepanu all, ja on senini. Lääne ühiskondade aluseks olnud liberalism, nagu seda klassikaliselt mõisteti, on olnud pime erinevuse suhtes. Liberaalsus poliitikas või poliitilises mõtlemises on üritanud olla neutraalne selles osas, mil moel inimesed üksteisest erinevad. Õigluse ja võrdsuse edendamine on sellest vaatepunktist nõudnud igasugusest vahetegemisest hoidumist. Igaühele rakenduvad kohtlemisel, õiguste ja kohustuste jaotamisel samad printsiibid ning seetõttu nõuab sotsiaalne õiglus erinevuste, nt sugu, rass, rahvus, seksuaalsus jne, mittearvestamist. See on meile tuntud meie põhiseadusest, mille paragrahvis 12 kinnitatakse, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Selline universaalsuse, ühetaolisuse püüdlus oli olnud ajalooliselt kasulik – just nii võideldi omal ajal seisusliku ühiskonna vastu. Kuid sellel käsitusel on tänapäeva ühiskonnas ka palju puudusi. Väidetakse, et liberaalne „neutraalsus“ ei olegi kultuuride tasandil olnud neutraalne, et õigupoolest on see olnud homogeniseeriv ja töötanud domineeriva enamuskultuuri kasuks. Väiksed kultuurid suure domineeriva kultuuri kõrval on jäänud tunnustamata, neid ja nende saavutusi ei ole peetud suurtega samaväärseks.²

Sellele universalistlikule ühetaolisuse taotlusele vastandub erinevus­poliitika, mis kritiseerib liberalismi ning peab sellele omast „erinevuspimedust“ ennast keskseks probleemiks. Huvitaval viisil on USA poliitikateoreetik Iris Marion Young seejuures eristanud kaht liiki erinevuspoliitikat: positsioonilise erinevuse poliitika ja kultuurilise erinevuse poliitika.³ Temale on neist kahest väga oluline iseäranis esimene. See keskendub majanduslikele, poliitilistele ja sotsiaalsetele struktuuridele, mis tekitavad ja põlistavad ebavõrdsust. Näiteks sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, hariduslik ebavõrdsus, võimaluste ebavõrdsus tööturul. Selles poliitikas on tähtis asjaolu, et indiviidid ja grupid on sotsiaalsetes struktuurides ebavõrdsetel positsioonidel, mistõttu neil on erinev ligipääs ressurssidele, otsustusprotsessidele ja mitmesugustele töö- ja haridusteel ettetulevatele võimalustele. Kritiseerides liberalistlikku ühetaolist kohtlemist rõhutavat lähenemist, leiab positsioonilise erinevuse poliitika, et võrdsuse samastamine võrdse kohtlemisega eirab sügavaid materiaalseid erinevusi sotsiaalsete positsioonide, tööjaotuse, inimese ühiskondliku elu ja suhtlemise kaudu arenenud erinevate võimete, nt empaatiavõime, koostööoskused, probleemide lahendamise oskused jm, lõikes. Seetõttu marginaliseeritud või välistatud rühmade olukord ühetaolise kohtlemise tagajärjel mitte ei parane, vaid nende ebasoodne seisund püsib.

Seevastu kultuurilise erinevuse poliitika ehk identiteedipoliitika keskendub kultuurilisele identiteedile ja vähemuskultuuride tunnustamisele, rahvusliku, etnilise, religioosse jms mitmekesisuse väärtustamisele. Rõhutatakse kultuuride erinevuse tähtsust ka üksikindiviidile erinevalt liberaalsest individualismist, mis näeb kultuuri kui juhuslikku või vabatahtlikult omaks võetavat. Erinevalt n-ö vana kooli liberalismi neutraalsest perspektiivist väidab kultuurilise erinevuse poliitika ehk identiteedipoliitika, et kultuurilise erinevuse austamine ja toetamine riigi ja ühiskonna poolt on kooskõlas ja isegi vajalik õiglaste institutsioonide toimimiseks.

Mõlemad poliitikad on niisiis kriitilised erinevuspimeda ja neutraalse liberalistliku lähenemise suhtes. Need kaks poliitikat aga erinevad selle poolest, kuidas saadakse aru peamistest sotsiaalsetest rühmadest ja sellest, millised õiglusküsimused on kõige olulisemad. Young väidab, et mõlemad on tähtsad, kuid on vaja selgust, kuidas need kontseptuaalselt ja praktiliselt teineteisest erinevad. Ent käesoleva loo jaoks keskse tähtsusega on Youngi seisukoht, tema hinnangul on „nii avaliku arutelu kui ka poliitikateoreetikute tähelepanu nihkunud positsioonilise erinevuse poliitikalt kultuurilise erinevuse poliitikale“. Young lisab, et „see nihe on kahetsusväärne, kuna kipub varjama olulisi õigluse küsimusi“. Sellega peab ta silmas positsioonilise erinevuse poliitika raamesse jäävaid õiglusküsimusi (sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, ressursside jaotus, tegelikud võimalused tööelus ja haridusteel jms), mis saavad vähem tähelepanu.

Siinkohal võiks küsida, kuidas need teemad Eestit puudutavad. Näiteks pikka aega läänes kestnud multikultuuripoliitika, s.t kultuurilise erinevuse poliitika debatt, on olnud meile võõras mure. Teisest küljest on Eestigi olnud alati mitmekultuuriline ja eri keeli kõnelevate elanike ühiskond. Loomulikult mõjutab ka meid teistsuguse kultuuritaustaga rahvaste immigratsioon Euroopasse, sh Eestisse. Kuid poliitikaelu seisukohast on ülimalt tähtis nende eristuste taustal see, millistele muredele on keskendatud Eesti poliitiline debatt. Mis on vaidluste keskne küsimus? Millised teemad on jäänud tagaplaanile? Õigupoolest võib toonitada, et juba mõnda aega domineerib siin just nimelt identiteedi­poliitika. Näiteks võttis Tõnis Saarts 2018. aastal need muutused kokku järgmiselt: „Endiste kommunistide õiguste ja minevikuõigluse jalule seadmise asemel peame identiteedipoliitilisi lahinguid vähemuste õiguse üle (kooseluseaduse ja soolise võrdõiguslikkuse alased vaidlused), vene vähemuse õiguste ja integratsiooni alaste vaidluste asemel on eeslavale trüginud pagulas- ja immigratsioonihirm, regionaalse ja varandusliku ebavõrdsuse asemel erutavad rahva meeli pigem keskkonnaprobleemid (Rail Baltic ja tselluloositehas).“⁴ Nii see just oligi, kuigi konkreetsete vastanduste üle võib muidugi vaielda – kas või selle üle, kuivõrd võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest on identiteedipoliitika (nt Youngi meelest ei ole). Ning keskkonnaprobleemid on Eesti ühiskonnas alati olulised olnud, iseseisvuse ajal üks kesksemaid ja käinud rahvuslusega kaasas, mitte ei tõrjunud seda.

Pigem on siin tähtis see, kas üht tüüpi poliitilised küsimused on kergemalt lahendatavad kui teised, ning mis juhtub siis, kui raskemad teemad domineerivad? Selle mõistmiseks vaadelgem siinse loo teist punkti. Saksa poliitikasotsioloog Claus Offe on uurinud, kuidas poliitilised lõhed ja erinevused õõnestavad ühiskonda. Ta väidab, et on kolme liiki erinevusi ja lõhesid: huvipõhised, ideoloogiapõhised ja identiteedipõhised. Seejuures väärtused, mis neist iga juhtumi puhul on mängus, jagunevad järgmiselt: huvipõhiste erinevuste puhul on kesksel kohal ressursid, ideoloogiapõhiste puhul õigused, ning identiteedipõhiste erinevuste puhul on kaalul tunnustus ja austus. Offe leiab, et niisuguseid erinevusi ja konflikte võib järjestada vastavalt sellele, kui kerge on neid lahendada. Puhtalt huvipõhiste erinevuste puhul toimub võitlus ressursside pärast. Neid konflikte on kõige lihtsam lahendada. Näiteks kui toimuvad tööandjate ja töövõtjate vaidlused, siis pooled saavad aru, et sõltuvad teineteisest ning see annab tugeva motiivi kompromissile jõudmiseks. Ideoloogilisi konflikte on raskem lahendada. Teisi ideoloogiaid peetakse valeks või ohtlikuks. Iga teise poole argumenti peetakse kallutatuks. Ent kolmandat liiki konflikte, s.t identiteedikonflikte, on ränkraske lahendada. Ühe identiteedi kandja peab omaenda heaolu aluseks teise identiteedi kandja kõrvale tõrjumist. Kui identiteedipoliitika sihtmärk, nt teisest rahvusest inimene, keeldub ära minemast või assimileerumast, soovib selle asemel hoopis edendada oma kultuuri ja keelt ning võidelda enese avaliku tunnustamise eest, siis poliitilise ühtsuse olemasolu võib sattuda küsimärgi alla. Offe märgib, et kui huvide konflikte leevendatakse, vähendab see ideoloogiliste ja identiteedi­põhiste vastuolude tõsidust. Seevastu teatava tasandi konfliktide puhul liiguvad nn kaotajad astme võrra kõrgemale. Kui näiteks huvid jäävad rahuldamata, siis minnakse üle ideoloogilisele mobiliseerumisele. Ning ideoloogiliste vaidluste ummikusse jõudmise puhul minnakse omakorda edasi identiteediküsimuste juurde.⁵

On selge, et identiteedipoliitilised vaidlused saavad olla vaid must-valged. Siin on kompromissid pea võimatud ja seda laadi debattide puhul on endale toetust koguda palju kergem kui ideoloogiliste või huvipõhiste probleemide korral. Meie poliitikud on seda asjaolu ära kasutanud väga edukalt ka enda kasuks. Üks näide on mõistagi riigikogu valimiste eel esiplaanil olnud Reformierakonna ja EKRE vastandus, millega arutelud majanduse ja maksude üle kõrvale jäeti.⁶

Kuid nüüd on pilt hakanud muutuma. Kõrvuti vanade küsimustega on üha tõsisemalt kõne all sotsiaal-majanduslikud teemad, maksud, kärped, inflatsioon, rahva toimetulek, nt praegu toimub vaidlus, millised kärpeid millistes valdkondades on mõeldavad ja milliseid kindlasti ei tohi teha.⁷ Või küsimus, kas nn maksuküür on vaja kaotada. Nägime, kui suure pahameele pälvis idee minna pensionide indekseerimise muutmise teed ja asjaosalised poliitikud lükkasid selle kohe ümber. Loomulikult on need debatid mingil määral alati toimunud, maksuvaidlused tugevnesid iseäranis siis, kui uue valitsuse maksureformi ideed said teatavaks. Kuid võib kinnitada, et poliitikas, aruteludes ja meedias on nüüd selgelt esil huvipõhised ja ideoloogilised, varem tagaplaanil olnud probleemid.

Alguses viitasin Juri Lotmani arutlusele selle üle, miks kultuurilised erinevused rikastavad ja on kasuks, kuid samuti tema tähelepanekule, et erinevuse ja ühtsuse sobitamine on väga keeruline. Eestis on viimastel aastatel peetud vaidlusi teemade üle, mida on raske lahendada (ideoloogilised) või väga raske lahendada (identiteet). Need on olnud ühiskonda polariseerivad ja lõhestavad vaidlused, kus kompromiss on pea võimatu. Probleemid ise muidugi ei kao kuhugi ega tohi ka nendega tegelemisest loobuda. Kuid samal ajal on kaugelt rohkem pildil kui varem mured, mis on kergemini lahendatavad ning mis on seni identiteedipoliitiliste vaidluste taustal debattidest kõrvale tõrjutud. Järelikult on praegu pingelisi vaidlusi veel rohkem kui enne ning olukord seega hullemaks läinud. Pealtnäha kaasneb kesksete teemade laienemisega see, et vaidlused on vähem välistavad ja mustvalged. Selline muutus avalikus arutelus on hea, kuigi probleemid – maksude tõus, eelarvekärped ja inflatsioon – ei ole kerged. Koalitsiooniparteide reitingutele ei pruugi see muutus kasuks tulla, kuid poliitilist arutelukultuuri rikastab küll.

1 Juri Lotman, Vestlusi vene kultuuriloost: 17. Kultuuri arenemise üldprobleemid. ERR. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/vestlusi-vene-kultuuriloost-juri-lotman-kultuuri-arenemise-uldprobleemid

2 Charles Taylor, The Politics of Recognition, raamatus Multiculturalism: Examining the Politics of Recognition, A. Gutmann (toim), Princeton University Press, Princeton 1994, lk 25–73.

3 Iris Marion Young, Structural Injustice and the Politics of Difference, rmt-s Justice, Governance, Cosmopolitanism, and the Politics of Difference. Reconfigurations in a Transnational World. Humboldt Universität, Berlin 2007, lk 79–116.

4 https://arvamus.postimees.ee/6480514/tonis-saarts-huvasti-postkommunistlik-eesti

5 Claus Offe, „Homogeneity“ and Constitutional Democracy: Coping with Identity Conflicts through Group Rights. Journal of Political Philosophy 1998, vol. 6, lk 113–141.

6 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/reformierakonna-ja-ekre-vastandus/

7 Vt nt https://www.delfi.ee/artikkel/120294114/lauri-laanemets-viieprotsendiline-ulevalja-karbe-halvaks-eesti-sotsid-ei-toeta-seda; https://www.delfi.ee/artikkel/120294944/video-vorklaev-avab-kaarte-ministeeriumeid-ootab-ees-hiigelkarbe-uhe-suure-erandiga