Tegemist on tabamuse kujul purunenud parabellumi kuuliga. Ehe interpreteerib kõiki pihtasaamisi, mis meest elu jooksul tabanud, kuid pole tapnud. Minu tutvuskonnas on Rumm ainuke kunstnik, kel on relvaluba, ja näitusel oleva hõbekuuli on ta ise välja tulistanud. Mees, kes riskib vaid kalkuleeritult, võiks arvestada Birgit Skolimowski andega; „Tippvarustus” (balsapuu, hõbe, kumm) annab mehele pehmuse. Sõjakusest on asi siin kaugel. Rait Siska spermatosoidide pilv (hõbe, plastik) teeb ettevaatlikuks. Eesti mees, kelle tundeväljendused on tagasihoidlikud, võiks sellelt näituselt läbi astuda küll. Ootuste surve mehele on meil ärevaks tegevalt kõrge.
Psühholoogiateaduse seisukohalt olevat naised meestest neurootilisemad (vt Jüri Allik, „Psühholoogia keerukusest”, 2009). Jõuvõtete truudusetu ärakasutamine on kunstis siiski igapäevane tava. Kunstnik kui sootsiumi antenn ja ettenägemisvõimeline tegelane suudab käsitleda meest vähemalt naturalistide jaama tasemel. Loodetavasti enam. Kui muud ei saa, siis vaadelge kas või tomahooki seinal: Risto Tali ja nende ridade autor (must raud, hõbe, lilla turmaliin). Allasurutud indiaanlased oleme me nii või teisiti. Tegelikult on teema siiski laiem. Akadeemia viimases numbris kirjeldab Vladimir Bukovsky üsna täpselt, kuidas mõista meest. Sellest, kuidas tekkis poliitiline korrektsus. Mingi hälbena võis seda täheldada küll ka varem, ütleb ta. Kuid nüüd. Keegi karjatab naisele ukse avanud meeskodanikule „male chauvinist pig” („meesšovinistlik siga”). Keegi tunneb end puudutatuna, kui adresseerida kiri talle tiitliga „mrs”, mis vihjavat lubamatult naise abielulisele staatusele. Ja ei tohi öelda history, sest seda võidaks käsitleda kui his story (meeste ajalugu). Öelda tuleks herstory. Ja avastati, et sõnas female on sees keelatud osis male, see lubamatu mees!
Võitlev feminism on kole. Pole meil ju enam XX sajandi algus, mil suffragette’id demonstratiivselt tänavatel suitsetasid (seni oli see lubatud vaid meestele), näljastreike korraldasid ja kaunites poosides autode alla viskusid, et valimisõigust saada. Süüdati maavaldusi, isegi Westminster Abbey sai naistelt pommiähvarduse. Kuid meil praegu, anno 2010, isegi kultuuriminister on naine. Ilma mingi kvoodita. Sugudevahelised suhted on eksisteerinud miljoneid aastaid ja midagi uut neis suhetes pole, ütleb Bukovsky. Prantslased pidavat ka nii arvama, et naine on naine, ja mees on mees, kuigi selline fundamentaalne väide võib paljudes kahtlusi tekitada. Miks peab sugudevahelisi suhteid uurima ja mida see meile annab, jääb Bukovskyle mõistatuseks. Seejuures esitatakse seda veel kui akadeemilist ainet. Esimese asjana hakati uurima meeste patte – et kus nad halvasti käituvad. Käituvadki halvasti, tean omast käest. Kuid käituvad ka hästi. Rohkem justkui lastetoa küsimus.
Tänapäeval ei pidavat Ameerikas ükski ülemus oma naisalluvaga enam nelja silma all kohtuma. Juurde tuleb kutsuda tunnistaja, sest võimalus, et naine võib ülemuse hiljem kohtusse anda, süüdistades teda seksuaalses ligitikkumises, on hirmuäratavalt suur. Ja Bukovsky resümeerib: tundub, et see kõik on lihtsalt jama. Ilmas leidub palju hullumeelseid. Meie kaasaegne ühiskond on oma olemuselt primitiivne ühiskond, Ahmides endasse igasugu veidrusi, teeb ta need kõigile justkui kohustuslikuks.
Kuid Bukovsky on suutnud öelda vähem, kui meie oma tähelepanija Kalev Kesküla, kes oma novelletis „Kaitsepühak” ütleb nõnda: „Hemingway on monument sellele, mis on ühes mehes tänase võrdõiguslikkuse maailma jaoks halba: ta on meesšovinist, alkohoolik, ülekaaluline, kiidukukk ja härjapiinamise veendunud pooldaja. Ta on isegi ihne, ei ostnud oma naisele Maryle teemantkaelakeed, kuigi teemandid on tüdrukute parimad sõbrad”. Kui me jätame kõrvale härjapiinamise või asendame selle kellegi teise piinamisega, siis kõik muu kehtib ju meil igati.
Mees on mees. Torukübaraga või ilma. Olgu tal siis vähemasti see ehe. Ka väikseid asju tehes võiks mõtelda suurtest asjadest. Kui Euroopa parimates galeriides kuuldi, et Eestis on avatud meeste ehete näitus, siis tekitas see paraja hämmingu. Paljud galeristid on vaeva näinud, et defineerida meeste ehteid. Ja ei ole seda suutnud. Ja siis Eestis, seal metsade taga, said nad sellega hakkama. Näituse on kokku pannud Piret Hirv ja Eve Margus-V illems. Iida on uus ehtekunsti näituseruum Tallinnas. Galerist Kristina Viirpalu näitab Iida eesruumides ka muud: tekstiili, kudumeid, sukki; musterdatud sukad on väga kaunid. Kõik meil Eestis kujundatud ja toodetud. Tuleb au anda neile vapratele, kes praegusel ajal sellise asjaga hakkama saavad. Galerii kujunduse on teinud Taso Mähar, ruumilahenduse autor tagatoas on Jan Skolimowski. Näitus „Male” on selle väikese, kuid kauni paiga avanäitus. Kaks tööd sellelt näituselt on oma kogudesse valinud disaini- ja tarbekunstimuuseum, need on Bruno Lillemetsa ja Risto Tali loodud ehted. Väljas on kahekümne eesti ehtekunstniku mehele mõeldud töö.
