Avaliku võimu ja linnaelanike vaheline suhtlus on oluline vahend teadlikkuse tõstmisel, probleemidele tähelepanu juhtimisel ning linnaelanike, ettevõtete ja linnavalitsuse koostöö ergutamisel. Tallinnas on see suhtlus jäänud nõrgaks ning vajab hoolikat läbimõtlemist ja tugevat panust, et saavutada olulisi muutusi, muu hulgas ka linna keskkonnapoliitikas.

Kommunikatsiooni tõhusus sõltub suurel määral selgusest, läbipaistvusest ja kaasamisest. Tallinna linna rohealgatustel on sageli puudu selged suunised ja eesmärgid, mis võiksid tekitada ühtse infovälja ja motiveerida kodanikke linnaruumi- ja keskkonnaalaseid muutusi ja ettevõtmisi toetama.

Kommunikatsiooni juured on sügaval. Jätkusuutliku linnaruumi loomine pole üksnes linnajuhtide asi, vaid hõlmab ka kodanike kaasamist ning toetamist. Selles osas võiks Tallinnas eeskuju võtta teistelt Euroopa linnadelt, kus on loodud mitmesugused platvormid ja algatused, mis julgustavad kodanikke osalema keskkonnaprojektides ning jagama oma ideid ja kogemusi. Avaliku toetuse ja teadlikkuse suurendamiseks on vaja rohkem avatud dialoogi ja linnaelanike kaasamist.

Jätkusuutlikku linnaruumi puudutava suhtluse efektiivsuses mängivad olulist rolli ka arendajad, kelle kätes on lihtsustatult öeldes suuresti see, kas ehitatava maja ümbrus on pelgalt ühe lillepeenraga asfaltplats või hoopis terviklik linnaruum, ja ka see, kas ilusate plaanide taga on teod. Sellest omakorda sõltub, kas ja kui altid on linlased uute mõtetega kaasa tulema, oma käitumisharjumusi muutma ning muutustesse panustama.

Linnaruumil on keskkonnale väga suur mõju ja seetõttu tuleb kitsaskohtadega tegeleda just linnas. Probleemidele tähelepanu juhtimine on tulemuslik siis, kui muutuste elluviijad mõistavad nende sotsiaalset olemust, sest inimese tegevus on enamasti harjumuslik, mitte ratsionaalne. Tallinnas võiks linnaruumi puudutavas kommunikatsioonis käsitleda keskkonnaprobleeme kompleksselt: võrdväärselt tuleks vaadata sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke aspekte ning teadvustada, et inimese käitumine on sageli seotud harjumuste ja ühiskondlike struktuuridega.¹

Jalakäija ihkab olla võrdväärne liikleja. Tallinna tehnikaülikool on kliimanutika ülikooli liikumisstrateegias kirja pannud, et kestliku liikumise üks eeldusi on loodussäästlik ruumiplaneerimine, mille tulemusel valmib keskkonnahoidlikum, huvitavam, tervist toetavam linnaruum.

Brent Pere ja Daaniel Leeviku Delfi TVs korraldatud linnaruumi puudutava tänavaküsitluse tulemused näitasid üht: pealinna suurim puudus on vähene rohelus. Ka jalakäija tahab ennast linnas hästi tunda. Selleks on aga rohkem ruumi vaja. Siiani on linna liikluse puhul prioriteediks seatud autojuhtide mugavus, mistõttu on Tallinna linnaruumi jaotus ebavõrdne.

Põhjamere piirkonna linnu ühendava projekti „Share-North“ liikumisviiside püramiidi kohaselt tuleb meeldiva linnaruumi nimel keskenduda kõigepealt nõrgematele ehk jalakäijatele, seejärel ratturitele, siis ühissõiduki- ja alles siis autoliikluse vajadustele. Tallinnas on asi siiani vastupidi käinud. Autota liikleja peab jalgratturitega kitsast ohutussaart jagama ja rahvakeeles kerjamisnupuks ristitud sinisele kastile vajutama, et üle tee pääseda, või kõnniteel parkivate autode vahelt läbi pugema, ka lapsevankri või ratastooliga, ka talvel läbi lumehangede. See kõik osutab sellele, et parem on sõita autoga, sest ainult nii on suur tõenäosus jõuda valitud sihtkohta tervelt, puhtalt ja väärikal moel.

Linnaruumi mõju (vaimsele) tervisele ja kliimale. ACEA (European Automobile Manufacturers’ Association ehk Euroopa Autotoojate Ühendus) 2022. aasta kokkuvõttes esitatud andmed annavad ülevaate sõiduautode levikust ning kinnitavad, et Eestis on 609 sõiduautot 1000 elaniku kohta,² mis asetab meid selgelt Euroopa esirinda. Tervise Arengu Instituudi 2018. aasta uuringu järgi on aga vaid 16 protsenti noortest vanuses 11 kuni 15 päevas soovitatud 60minuti jooksul kehaliselt aktiivsed.³

Need mured annab lahendada linnaruumi kvaliteedi tõstmisega. Praegune Tallinna linnaruum ei soosi jalgsi või jalgrattaga kulgemist: puhkamiseks pole loodud kvaliteetseid parke, pole ka ruumi tänavakohvikute tarvis. Praeguses Tallinnas pole arvestatud printsiibiga, et linn peaks liikumisvõimaluste, ligipääsetavuse ja ka ohutuse mõttes samaväärselt sobima nii kaheksa- kui ka 80aastasele inimesele.

Euroopa terviseuuringud kinnitavad, et kõige tervislikum on sõita jalgrattaga: sellega jõuab kiiresti ühest punktist teise ning ühtlasi põletab seesugune liikumisviis kaloreid ja tekitab heaolutunde. Rattateede olukord pealinnas on teadupärast kehv peamiselt läbimõtlematu teostuse tõttu. Laialdaselt püsib müüt Eesti aasta läbi kehvast suusailmast, mis välistab kvaliteetse rattavõrgustiku loomise. Sellist mõtteviisi on tarvis muuta, aga see on võimalik vaid siis, kui tänavapilt seda toetab.

Tallinna visioon ei peegelda reaalsust. Arengustrateegias „Tallinn 2035“ on sõnastatud rohepöörde põhimõtted. Öeldakse, et linnaruumi kujundamisel lähtutakse inimeste heaolust ja kasutusmugavusest, inimmõõtmeline ruum tähendab kvaliteetsemat avalikku ruumi, mis soodustab jalgsi ja jalgrattaga liikumist ning teeb väljas viibimise meeldivaks. Samuti rõhutatakse, et esmajärjekorras keskendutakse säästlikele liikumisviisidele. Pealinna võimuvahetuse tõttu võiks arvata, et see visioon teostatakse, kuid lootust õõnestavad vastse abilinnapea Kristjan Järvani hiljutised sõnavõtud autojuhtide kaitseks.

Oleks suur kordaminek, kui täituks pealinna arengustrateegia, mille järgi seob hoonetevaheline ruum majad, avaliku ruumi, jalakäijate liikumisteekonna, tänavad ja rohealad tervikuks. Seni on olnud vähe arendusi, kus nähtaks hoonet linnaruumi osana, arvestataks kõigi inimeste liikumisvajadustega ja mõistetaks kvaliteetsete rohealade vajadust jne.

Millega kõik päädib? Kommunikatsiooniekspert Põim Kama on välja toonud, et avalik toetus tõukub enamasti emotsioonidest, usaldusest ja usust.⁴ Oleme näinud, et Tallinnas on lubatud üht, aga tehtud teist. Näiteks rajati kaasava eelarve hääletusel välja valitud linnametsa asemel hoopis peenelt hooldatud park. Sellised teod kujundavad linlaste hoiakuid.

Rohetiigri koostatud visioonis „Ehituse teekaart 2040“ on sõnastatud Eesti arengustsenaariumid. Üks neist on vabatahtlikult linnadesse sunnitud Eesti, mille kohaselt enamik Eesti elanikest elab paarikümne aasta pärast tihedalt asustatud 15-minuti-linnades. See tähendab, et eluks vajalikud sihtpunktid asuvad 15minutise jalgsikäigu, ratta- või ühissõidukisõidu kaugusel, ehitatud ruum on tervislik ja ehitamine on ringmajanduslik. Välja on toodud ka hoiatus: kui sel ja lähiaastail tarku otsuseid ei tehta ega hakata ellu viima ehitatud keskkonna rohepööret, on Eestis elu aastal 2040 ja edaspidi radikaalselt teistsugune.

Tallinna linnaruumi puudutava suhtluse ja tegude puudujääkide mõju on suur. Linnaruumi ja liikumisvõimaluste kvaliteet mõjutab linlaste sotsiaalset sidusust ja tahtmist kodulinna arengus kaasa lüüa. Seetõttu ei saa linn endale lubada ühtegi kergekäelist otsust.

Silvia Säinast on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng.

1 Mõte TÜ kestliku arengu keskuse juhataja, sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessori Margit Kelleri ettekandest „Kestlik areng – kuidas sellest mõelda ja mida selleks teha?“.

2 Vehicles in use. Europe 2022. ACEA, 2022.

3 Tervise Arengu Instituudi aastaaruanne 2018. Tallinn 2019.

4 Põim Kama, Rohepööre vajab selget kommunikatsiooni. – ERR 25. VI 2023.