Gaza tsiviilelanike kannatustele ei paista lõppu tulevat. Levib näljahäda ja jätkub ohvriterohke sõjategevus. Eluks vajalik taristu on purustatud. Olukorras, kus püsiv relvarahu on humanitaarkriisi leevendamiseks hädavalik, on Iisrael asunud rahvusvahelisele vastuseisule vaatamata pommitama Rafahi linna, kus on üle miljoni sõjapõgeniku, mis näitab, et Iisrael on oma eesmärkide saavutamiseks kõigeks valmis. Al Jazeera jms meediakanalite tegevus ning ühismeedia on Gazas toimuva nähtavale toonud.
Genotsiid kujutab endast rahva hävitamist või hävitamise katset koos väljendatud kavatsusega seda teha. Genotsiid on protsess, mitte akt.1 Kaalukaim dokument, kus väidetakse, et genotsiidi lävend Gazas on ületatud, on ÜRO eriraportööri Francesca Albanese 25. märtsi raport „Genotsiidi anatoomia“. Palestiinlaste dehumaniseerimine on kestnud kauem kui Iisraeli sõjategevus. Palestiinlasi on käsitletud julgeolekuohuna ja Gaza on olnud pikemat aega range kontrolli all enklaav. Palestiinlased on eraldatud müüride ja piiripunktidega. Iisrael on püüdnud palestiinlaste elu kõikjal talumatult raskeks muuta, et julgustada neid lahkuma.
Mis viitab genotsiidile?
Mitmed Iisraeli juhtivad riigitegelased on väljendanud genotsiidikavatsust 7. oktoobri rünnakute järel. President Isaac Herzog on väitnud, et selle eest on vastutav kogu Palestiina rahvas. Peaminister Benjamin Netanyahu on öelnud, et palestiinlased on amalekid, rahvas, kelle Jumal piiblis eranditult hävitada käsib. Kaitseminister Yoav Gallant kuulutas Gazale totaalse sõja ilma igasuguste ettevaatusabinõudeta. Põllumajandusminister Avi Dichter rääkis, et Iisraeli sõjategevus Gazas on kui nakbah, viidates katastroofile, mille järel üle 700 000 palestiinlase pidi jätma oma kodu. Niisugused väljaütlemised on olnud praktilise suunitlusega ehk mõistetavad suunistena armee jaoks.
Genotsiidi katsena kvalifitseeruvad Iisraeli sõjategevuse tagajärjed. Praeguseks on Gazas surma saanud ligikaudu 35 000 palestiinlast. 13 000 palestiinlast on teadmata kadunud, võimalik et rusude all surnud.2 Tihedalt asustatud linnades on kasutatud suurima purustusjõuga lõhkeaineid. On hinnatud, et Gaza purustused on suuremad kui Dresdenis pärast Teist maailmasõda.3 Oma elu on kaotanud teiste seas arstid, ajakirjanikud, tervishoiutöötajad ning teadlased ja professorid. 70% tapetutest on naised ja lapsed. Laste läbielamised Gazas on iseäranis rängad: paljud neist on kaotanud oma vanemad, raskelt vigastatud, pidanud üle elama anesteesiata operatsiooni või nälgima. On põhjust arvata, et kaugeltki mitte kõik Iisraeli rünnakute ohvriks langenud mehed pole Hamasi võitlejad, kuigi vaid sellisel juhul võiksid nad olla seaduspäraselt sõjategevuse objekt.
Purustatud või tõsiselt kahjustada on saanud kõik Gaza 12 ülikooli, kümned koolid, haiglad, raamatukogud ja muuseumid. 70% tsiviilelanike taristust on kas purustatud või tugevalt kahjustada saanud.4 Iisrael on hävitanud sadu kultuuripärandi objekte, 208 mošeed ning keskarhiivi. Samuti on palju kannatanud looduskeskkond. Oma pika ajaloo tõttu oli Gaza okupatsioonile vaatamata mitmekesine ning huvitav linn. Nii suured purustused annavad tunnistust katsest muuta Gaza elamiskõlbmatuks, hävitada ühiskonna- ja kultuurielu järjepidevus.
Francesca Albanese raporti järgi on Iisrael rikkunud niisuguseid rahvusvahelise humanitaarõiguse norme nagu proportsionaalsus, ettevaatusabinõud ning tsiviilisikute ja võitlejate eristamine. Kogu Gaza sektorit on käsitletud militaarobjektina. Iisraeli väitel kasutab Hamas tsiviilisikuid inimkilbina, hõlmates nad sõjategevusse. Rahvusvaheline õigus ei luba aga terve elanikkonna käsitlemist inimkilbina, selle esinemine tuleks kindlaks määrata enne iga sõjalist operatsiooni. Palestiinlasi on käsitletud inimkilbina isegi siis, kui nad on otsinud varjupaika pommitamise eest haiglates või püüdnud põgeneda sõjategevuse eest. Terved linnaosad on sellise loogika tõttu purustatud. Tsiviilelanikke on korduvalt surmavalt rünnatud ka varem ohutuks kuulutatud tsoonides. Iisrael on maskeerinud genotsiidikavatsuse humanitaarõiguse (inimkilbi ja ohutu tsooni mõisted) žargooniga.
Maailm jagab toimunu eest vastutust. Maailm vaatas pealt, kui Iisrael kehtestas Gazale aastal 2007 täieliku blokaadi ja muutis sektori „vabaõhuvanglaks“. Maailm vaatas pealt, kui Iisrael reageeris vägivaldselt aastatel 2018-2019 aset leidnud blokaadivastastele rahumeelsetele demonstratsioonidele ja protestijate pihta tule avas. 11. mail 2022 tappis Iisraeli snaiper Palestiina ajakirjaniku Shireen Abu Aklehi tööülesannete täitmisel. Need on vaid mõned vägivaldsete, surmaga lõppenud Iisraeli manöövrite näited lähiminevikust. Iisrael on harjunud piirkonnas karistamatult tegutsema, kuna Palestiinal puuduvad maailma riikide seas mõjukad liitlased. See tõdemus on alates oktoobrist vaid kinnitust leidnud.
Vastuseis ülikoolides
Tähelepanuväärne vastuseis palestiinlaste kollektiivsele karistamisele on esile kerkinud kõrgkoolides. Columbia ülikoolist alguse saanud protestid on levinud üle maailma ning tudengid on valmis solidaarsuse nimel riskima, lähtudes tõsiasjast, et Gazas toimuv ei ole „kahe võrdse osapoole“ konflikt, vaid okupeeriva võimu genotsiid. Nende arusaam on teistsugune kui peavoolumeedias, kus kajastus pöörleb kahe võrdse osapoole konflikti ümber, või väidetakse, et Iisraeli tegevuse hukkamõistmisel alahinnatakse konflikti komplekssust. Tudengid tahavad teha seda, mis on ekstreemsetel aegadel moraalselt õige. Nende sõnul mõistab ajalugu hukka need, kes ignoreerivad seitsmendat kuud iga päev aset leidvad kuritegusid, milles lääneriigid on osalised.
Protestijad on näidanud, mis peitub maailma juhtivate ülikoolide tsiviliseerituse fassaadi taga. Ülikoolid ei tohiks olla militaar-industriaalse kompleksi osalised, kuid demonstrandid on viidanud lääne ülikoolide seostele relvatööstusega, firmadega nagu Lockheed Martin, BAE Systems, Elbit Systems ja Raytheon. Samuti nõutakse oma riigi valitsuselt, et tuleb teha rohkem relvarahu saavutamiseks. Demonstratsioonid on olnud rahumeelsed, ent mitmel pool on neile osaks saanud politsei vägivald (ülikoolide juhtkonna eestvõttel).
Demonstratsioonide sisu sümboliseerib ühe Columbia õppehoone ümbernimetamine kuueaastaselt Gazas surma saanud tüdruku Hind Rajabi järgi. Palestiinlased on protestijaid tänanud. Tegemist on tõenäoliselt suurimate tudengiprotestidega pärast 1968. aastat. Mõlema protestilaine ühisnimetajaks on sõda. Vahepeal on ülikoolides esile tõusnud akadeemiline kapitalism ja digitaalne kõrgharidus. Ülikoolides on vähem kollegiaalsust ja rohkem individualismi. Tudengid on muutunud praktilisemaks, kuid näeme et nooremal põlvkonnal on endiselt moraalset selgroogu.
Ärgu öeldagu, et protestiaktsioonidega ei saavuta midagi! Mitmed USA ülikoolid on tulnud tudengitele vastu ja muutnud oma investeerimisstrateegiat, pöörates rohkem rõhku läbipaistvusele ning eetikale. Trinity College Iirimaal on otsustanud katkestada seosed Iisraeli firmadega, mis lõikavad kasu Palestiina okupatsioonist, samuti Goldsmithi ülikool. Seniajani kõnekaim on paljude Hispaania ülikoolide otsus katkestada suhted Iisraeli firmade ja ülikoolidega, kus ei lähtuta oma tegevuses rahvusvahelisest humanitaarõigusest. Sisuliselt tähendab otsus enamiku Iisraeli ülikoolidega suhete katkestamist.
Lääneriikide topeltstandardid Palestiinas väärivad kõrghariduses laiapõhjalist diskussiooni. Kuhu on jäänud lääne palju räägitud väärtused? Kas nende väärtuste olemasolu on endiselt võimalik tõsiselt võtta? Kas need väärtused on midagi enamat kui suitsukate, vahend ebapühade eesmärkide saavutamiseks, nagu postkoloniaalsed teoreetikud on väitnud? Kuidas saab lääneriikide hoolimatust inimelude suhtes pidada tsiviliseerituks? Mis saab ülikoolidest lääne väärtuste hoidjatena? Postkoloniaalne perspektiiv on õigustatud, kuigi see ei tähenda tingimata, et lääne väärtusi, sealhulgas humanismi, ei saaks päästa. Kuid ilmselgelt on see võimalik vaid kriitilise mõtlemise ja aktivismiga.
Suurem toetus Palestiinale on väljendunud ka ÜRO peaassamblee hiljutises otsuses toetada täieõiguslikku Palestiina liikmesust.5 Lisaks solidaarsusele on aga vaja konkreetseid samme Iisraeli sõjategevuse tõkestamiseks. See riik on eiranud nii ÜRO relvarahu resolutsioone kui ka Rahvusvahelise Kohtu nõuet Gazasse humanitaarabi lubada. Kohus tõdes genotsiidi ohtu juba oma jaanuaris langetatud esialgses otsuses. On viimane aeg Iisraelile sanktsioonid kehtestada, sest kõik muud meetmed on end ammendanud. Vajalikud on nii relvamüügi- kui ka naftaembargo ja majandussanktsioonid. Topeltstandardid tuleb kaotada!
1 https://www.ohchr.org/en/documents/country-reports/ahrc5573-report-special-rapporteur-situation-human-rights-palestinian
2 https://euromedmonitor.org/en/article/6264/13,000-Palestinians-reportedly-missing-in-the-Gaza-Strip
3 https://www.arabnews.jp/en/middle-east/article_121332/
4 https://www.aa.com.tr/en/middle-east/israeli-bombardment-destroys-more-than-70-of-civilian-infrastructure-in-gaza-un-agency/3138876
5 https://www.aljazeera.com/news/2024/5/10/un-general-assembly-backs-palestinian-bid-for-membership