Nadežda Tšernobai Tartu ülikooli magistritööna esitatud maaliprojektis avaldub iha põhjaliku ja arhetüüpse kogemuse järele: see on pigem isiklik ja esteetiline kui sotsiaalne ja poliitiline valik, ent sellisenagi virtuaalsete kogemuste väljalt pagemine. See on eksperiment, mis uurib tähendustest tiineid verd ja sütt. Vere ja söe puhul tekib möödapääsmatult jälestus, metafüüsiline õõv, rääkimata kokkupuutest materjalidega, mis mingil hetkel ei allu enam kontrollile. Iseküsimus on kuhumaani jääb selline töötamisviis formaalseks väärtussüsteemide tühjakslaskmiseks ja mis hetkest kaob kogemuse teadvustamine uude kogemusse. Reis algab sealt, kus tee lõpeb. Totaalse blasfeemilise ekstaasiga on vastuolus analüütiline tekst, kepikõnd makaronidega. Katarsisetaotlus on ratsionaalsust kompenseeriv, plaanipärase katkestuse kontseptsioon. Tuntud inimteadvuse arengu uurija ja kontrakultuuri filosoof Terence McKenna on rääkinud seoses ajaloo lõppemisega situatsioonist, mille puhul domineeriv kultuur on lükanud meid „pimedale alleele”: vältimatu katastroof on ees, seetõttu väljendutakse metafooride abil. „Iga kord, kui kultuur satub probleemi ette, otsib ta end uuesti minevikust, otsib viimast tervemõistuslikku hetke, mida tsivilisatsioon on kogenud. Praegune kultuur vaatab tagasi hetke, kus ei olnud armeed, orjust, omandit, sõjategevust, foneetilist tähestikku, monoteismi, võimu, ja see on see, kuhu tulevikuski jõuame.” McKenna järgi pole XX sajandi usk tegelikult modernism, vaid vastupidi, nostalgia arhailise paleoliitilise paradiisi järele, mille avaldused on abstraktne ekspressionism, sürrealism, jazz, katastroofiteooria.
Kõik see, mis annab tagasi kogemuse, sest kogemus tagab ajaloost väljapääsu. (Ka Walter Benjamini arvates iseloomustab modernismi kogemuse nappus.) Dogmaatilisele ideoloogiale vastanduvasse, end paganlikkusest otsivasse ritta võiks lisada Antonin Artaud’ julmuse teatri, Herman Nitschi ja Viini aktsionistide orgia müsteeriumi teatri ning Henry Milleri. Milleri valguses tuleb vere ja söe sugulus Tšernobai teostes eriti hästi välja: „Ma armastan kõike, mis voolab, kõike, milles on ajalikkust ja ümbersündi, mis kannab meid tagasi algusse, kus ei ole lõppu: prohvetite ägedust, ekstaatilist rõvedust, fanaatiku tarkust, litaaniat venitavat preestrit, hoora labaseid sõnu, rentslis nirisevat sülge, rinnapiima ja üsna mõrkjat mett; kõike, mis on vedel, sula, liiderlik ja lagundav, igasugust mäda ja mustust, mis voolates puhastub, mis unustab oma päritolu ja liigub hiigelkeerises surma ja lagunemise suunas.”.
