Mari Kartau: Maalikunsti plussid. Maalimine on üsna materjali- ja ajamahukas tegevus, seetõttu on kunstnik sunnitud oma töösse salvestama suure hulga energiat, mis loob eeldused sügavutiminekuks ja peegeldub tagasi publikule. Maalimise tulemus on pilt, mis annab võimaluse vabalt kujutada seda, mida kunstnik soovib, eirates kõiki reegleid, alates konstitutsioonist kuni füüsikaseadusteni. Valmis maal püsib üldjuhul töökorras: ei lähe rikki, valvur ei saa unustada seda sisse lülitada, vaataja ei pea valdama spetsiifilisi tehnilisi oskusi selle vaatamiseks. Miinused. Maalimine eeldab kogemust ja meisterlikkust, mida ei jagu kõigile, seega on üsna tõenäoline ka kitši või käkerdise sünd. Maalile on raske saada kunstiteadusest adekvaatset tagasisidet, kuna kunstiteadlased on treenitud tegelema tekstidega, mitte piltidega. Valmis maalide, eriti suuremõõtmeliste ladustamine on kunstniku või maali omaniku jaoks üks rist ja viletsus.
Rauno Thomas Moss: Kunst ei ole olemuselt demokraatlik. Parem kunst jääb alati rahva enamikule arusaamatuks. Samas on kunstil palju sarnasust kaubandusega. Turg võib olla pealtnäha stiihiline, aga seal toimivad oma reeglid. Kui anarhistlik kunstnik ka olla ei soovi, jäävad tema mängureeglid ikka samaks.
Kaido Ole: Maalikunstis on esmatähtis harjuda mõtlema, ka palju kiidetud tunded puhkevad kõige paremini õide just käsikäes neid korrastada püüdva mõistusega. Mis puutub maalitehnikatesse, siis esiteks võiks sellesse ainevaldkonda suhtuda palju loovamalt ning kunstnikule omase eksperimenteerimisvalmidusega. Igatahes peaks tehnikate omandamine käima põhimõttel, et parem vähem ja konkreetse idee teostamiseks kui igaks juhuks rohkem ja tagavaraks. Oskused ei ole kunagi universaalsed, vaid ikka mingil määral suunavad ja seega ka piiravad, seetõttu usun eelkõige loovalt kriitilisse mõtlemisse. Vahest alles doktorandid on adekvaatsed otsustama, millist tehnikat oleks neil vaja süvendatult õppida? Igatahes on ilmne, et alles siis, kui kunstnik ise teab, milleks tal midagi vaja on, omandab ta selle ka kõige tulemuslikumalt. Ei usu, et sõnugi alati ühtmoodi mõistetakse ning väljendid „maalimisoskus” või isegi „akadeemiline maalikool” võivad inimeste arvates tähistada veidi erinevaid asju. Kokkuvõtvalt arvan, et oma asja tuleb hästi teha, mis kõige üldisemalt tähendabki tasemel ideed ja sellega ideaalselt sobivat teostust. Olukorra teeb huvitavaks tõik, et n-ö territooriumid, mida tuleb mõtlemisega katta, üha laienevad, seoste hulk kasvab ja neid tähistavad vormid on paratamatult pidevas muutumises. Kas sellises olukorras tegutsemisel saab ükski meetod või instrument olla üheselt kõigi jaoks määratud kui igal juhul kasulik?
Anne Parmasto: Maali endaga ei ole mingit probleemi: maal oli, on ja jääb. See tundub nagu rohkem kuraatorite probleem olevat. Tõeliselt hea maal toimib alati, olgu see siis tuhat, kaks tuhat või ainult kaks aastat vana. Kaldun arvama, et pole võimalik sõnastada, mis on hea maal. Hea kunsti äratundmiseks ei pea olema kunsti õppinud, seda tunnetab. See ei pruugi meeldida, aga kindlasti puudutab vaatajat. Muidugi tuleb vaatajale kasuks vaatama ja nägema õppimine – ikka näitusi ja muuseume külastades. Kunstnikuks kasvamisel on see sama oluline kui tegema ja mõtlema õppimine.
Tiit Pääsuke: Noortelt kunstnikelt ning õppejõududeltki olen kuulnud seisukohta, et anne polegi kõige olulisem, rääkimata veel ande eripärast. Usutakse, kui inimene on nutikas (tark), küll ta siis pildi ära maalib või skulptuuri (installatsiooni) üles ehitab. Kui kunstis tarkust kõige ülemaks pidada, siis, olgem järjekindlad, ülikoolides on palju erialasid, kus tõeline tarkus palju kindlamini kätte saadakse. Ja siis? Spetsiifiline anne, mida muusika, kirjandus, teater, arhitektuur ikka veel tunnistavad, ei näi kunstiharidust palju huvitavat. Ja polegi ju aega igaühega eraldi tegelemiseks.
Tõnis Saadoja: Kui väita, et 2009 oli täiesti tavaline eesti maaliaasta, oleks kõik nagu korras. Aga selleks, et defineerida täiesti tavaline, peame liikuma kaugemale. Ilmselt sinnamaani, et tuua välja kümnendi või lausa poolsajandi suurim puudujääk, milleks pean väga nõrka kontseptuaalset niidistikku meie maalis. Kontseptuaalsuse all pean silmas analüütilise suure plaani olemasolu, mis defineerikspildi ning kitsamalt maali pigem objektiivsete ning ajalike tunnuste kui mütoloogia alustel. Ja ega viimase kümnendi välismaise maalikunsti olukord eriti parem ole. Lihtsalt mastaabid on teised ning kunstnike pühendumus kitsastel radadel aukartustäratavalt eeskujulikum, mis tähendab aga vägagi kirjut „väikeste maalikunstide” üheaegset ja segamatut kooseksisteerimist. Olulisemaks kui ainuüksi maalile kaasaelamine, pean suurema kaasaegse visuaali ning mõtteruumi kujundamist, selle üheks osaks on muidugi ka maal. Maalikunst (eriti Eestis) on liiga palju tegelenud iseendaga, võiks rohkem panustada oma intellektuaalsusele laiemas visuaalses kontekstis.
Olga Temnikova: Maal on kõige toimivam kunstniku ja publiku ühenduslüli. Naljakas, et kuigi maaliga seostub kõige rikkalikum ajalooline ja esteetiline kogemus, tuleb selle olemasolu aina põhjendada. Mulle meeldib see diskursus. Lihtne oli olla maalija sada aastat tagasi, proovige aga nüüd. Ma ei karda olla mitte-kaasaegne, vanamoodne, ma ei otsi lihtsaid teid. Mul pole olnud vajadust kasutada moodsat tehnikat, et mu idee aktuaalsus välja tuleks. Mulle meeldib liigse keerutamiseta intensiivne visuaalne kogemus. Mina ja mu publik, me mõlemad tunneme ennast koos mugavalt, koduselt.
Markus Toompere: Ülevaatenäitused on paljudele kunstnikele ja ka paljudele vaatajatele nagu sünnipäev, aga kõigile ei pruugi meeldida, kuidas pidu korraldatud on. Harry Liivranna kureeritud maalinäitusel käis rekordarv külastajaid, üle 3000. Külastatavus on galeristile oluline. Et koolilapsed eelistavad ülevaatenäitusi, sellest võib aru saada, sest seal on, mille vahel valida. Kui nad viiakse isikunäitusele, millega nad ei oska suhestuda, siis on neil igav.
Heli Tuksam: Pean tunnistama, et saan „kunstilaksu” ehk elamuse just tudengite töödest. Seda kinnitas ka viimane Tartu kõrgema kunstikooli hindamine. Pedagoogi kõige suurem rõõm on, kui ta näeb emotsionaalset laengut ning tehnilist taset, mis emotsiooni ei pärsi. Maalis tähendab see ennekõike üllatavat värvikeelt, pindade koosmõju, vabadusastet. Sellistes töödes puudub ülemäärane pingutus ilmtingimata midagi suurt öelda. Selleni jõutakse loomuliku ande, treenitud spontaansuse ja alateadvuse koosmõjul.
Gabriella Uhl: Üldiselt, eriti Tallinnas, kasutavad Eesti kunstnikud rohkem fotot ja videot. See, et Tartus on ülekaalus maal, tundub kummaline. Eesti kunstnikud püüavad kramplikult rahvusvaheliste eeskujude järgi käia, nagu puuduks neil enesekindlus. Samas, nad kõnnivad justkui unes, nagu hõljuksid 20 sentimeetrit maapinnast kõrgemal. See ei avaldu niivõrd teemavalikus, vaid tehnikas, pildi struktuuris.
