Südameverega maalitud muusikal. Tristan Priimägi vestles Sander Maraniga
Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“
Aprilli lõpus esilinastus HÕFFi avafilmina üks tõeliselt kurioosne nähtus Eesti filmimaastikul. Film „Mootorsaed laulsid“ on erakordne saavutus, tõeline tahte triumf – kümne aasta vältel vaid oma rahaliste vahenditega tehtud täispikk splätter-muusikal-komöödia-romantika. Pole oluline, kui uskumatult see kõlab seni, kuni film on hea … Ja seda ta on! „Mootorsaed laulsid“ on ootamatute stseenilahenduste ja musta huumoriga, liigub väga dünaamiliselt edasi ega karda ka tabupiiridest üle minna, olgu siis sõnavara, naljade või vägivalla kujutamisega.

HENRI OTSING: Nursipalu ja „mitmesugused fanatismist haaratud huvirühmad“
Nursipalu juhtum teeb nähtavaks demokraatiale vastutöötava puuduse: tihtipeale puudub riigiaparaadil kompetents kodanikuga dialoogi pidada.
Aasta eest kirjutasin siin lehekülgedel, et „Nursipalu on võimalus, mitte probleem“.i Pidasin sellega silmas, et kui harjutusvälja laiendamist ei teostata läbirääkival viisil, siis tõuseb sellest rohkem kahju kui kasu. Esitasin kaks tulevikustsenaariumi – tulevik ilma läbirääkimisteta ja tulevik läbirääkimistega – ning nüüd oleks paras aeg üle vaadata, kuidas need stsenaariumid on senimaani teostunud ja mida sellest õppida.

Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad. Keiu Virro vestles Liia Hänniga
Eestis tegutsev Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis Demokraatiakeskus kaardistas möödunud aastal koos teadlaste, vabaühenduste ning riigikogu liikmete ja kantseleiga Eesti demokraatia uurimise ja arendamise hetkeseisu. Tulemused on koondatud aruandesse, kust leiab demokraatia mõtestamiseks ja uuendamiseks ohtralt soovitusi. Siinkohal vestlen Liia Hänniga, ühe protsessis osalenuga.

LAURI LAANISTO: Ekseldes võõrastes teadusmetsades
Osalesin hiljaaegu esimesel humanitaarteaduste aastakonverentsil „Tulevikuhumanitaaria“. Põiklesin naljade ja pisivaledega kõrvale pidevalt mulle suunatud küsimustest selle kohta, et miks ma seal olen, ja nii õnnestus mul leida tee õige mitmesse põnevasse paneelvestlusse. Õigupoolest kippus valimine olema lausa keeruline, sest minu suureks üllatuseks sattus pidevalt samale ajale mitu loodusega seotud arutlusrühma – küll filosoofilisemat, küll kirjanduslikumat, aga ka näiteks keskkonnaaktivismi ajaloost ja eri tahkudest. Väga huvitav oli!

KRISTEL VILBASTE: Ohverdamine, kahjamine, anni andmine – rõõm või omakasu?
Pealkirjas toodud enesest äraandmise sõnade loetelu võiks veel pikendada: annetus, uri, ohutus, toetus, almus, veimed. Kõik need tähendavad üht, midagi antakse ära, lootes anni andmise eest oma tegevuse edenemist. Või siis patu andeksandmist. Isegi kõige usukaugem inimene usub sel hetkel, et ohver paneb maailma muutuma kas lihtsalt endiseks või paremaks. Toob meelerahu, annab vaimse enesekindluse.

SOE JOOSEP: Suitsu nurk XXV. Kruusa Kalju „Ära hommikul päri“
400 aastat tagasi ilmus vaimuliku ja lüüriku John Donne’i raamat, kus lisaks üpris krüptilistele ja baroksetele värssidele leiab lihtsakoelise tekstikese, mis ehk üks kuulsamaid XVII sajandi inglise poeesias. Vähemasti kahe laiemasse kultuuriteadvusse kinnistunud fraasi tõttu. Luuletuse alguses postuleeritakse, et „ükski inimene ei ole saar“ ja mõneti holistlikku arusaama arendatakse luuletuse vältel edasi

RAIVO KELOMEES: Sürrealismi 100 aastat: loovuse vabastamine ja teadvuse „sisemine mudel“
Praeguse sürrealisminäituste buumi osaliseks põhjustajaks on tähtpäev – 100 aastat sürrealismi esimesest manifestist. Kuid mitte ainult. Sürrealism on ju XX sajandi kunsti ja kultuuri oluliselt mõjutanud rahvusvaheline liikumine, mis on taotlenud „elu totaalset muutmist“ ja loovuse pealetungi saavutamist kõigis valdkondades. Ehkki sürrealismil oli ka poliitilisi ambitsioone, oli see pigem personaalsete ja psühholoogiliste vabaduste kuulutaja.

MIRJE MÄNDLA: Flora pidustused
Huvitaval kombel pakkus aprill mitmeid sissevaateid klavessiinimängijate tegemistesse, sealhulgas klavessiinifestivalil, aga mitte ainult.
Uskumatu, kui tihe on Eesti kontserdielu: aprillis anti Tallinnas umbes 80 kontserti.

Milline on elamisväärsuse hind? Mattias Malk vestles Henriette Steineriga
Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengud, kus esinevad rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid. Loengupidajad on ruumiloomega seotud praktikud ja teoreetikud. Aprilli alguses astus üles Henriette Steiner, Kopenhaageni ülikooli dotsent ja maastikuarhitektuuri osakonna juhataja. Steineril on doktorikraad arhitektuuriajaloos ja -filosoofias ning tema üks peamine uurimisala on mitmekesisuse ja õigluse aspekt arhitektuuris ja linnaajaloos.

MARIA ROJKO NISU: Elasid kord pusa, käekott ja toss, kes ei surnudki ära
Lühikese ajaga, vaid paarisaja aastaga on maailmas toimunud suured muutused. Tehnoloogia ja materjali hüppeline areng on kaasa toonud parima eluolu ajastu, kuid sellel on suur kollitav vari – prügi.
Prügil on mitu nime ja nägu, aga üks neist on (kiir)mood ja seda rämpsu toodetakse kergekäeliselt. Eurooplane ostab aastas keskmiselt 26 kilo ja viskab ära 11 kilo tekstiilitooteid. Kasutatud rõivaid võib EList välja vedada, kuid 87 protsenti põletatakse või ladestatakse prügilasse. Veebruaris oli mul võimalus näha elu Keenias, kus pakkusime kunstiakadeemia ringdisaini magistriõppe raames Rivatexi tekstiilitehase jääkidele jätkusuutlikku ringmajanduse põhimõtteid järgivat väljundit.

MARGUS OTT: Argidialektika XXVI. Andekus ja töökus
Ma olen andekas. Ilma pingutamata kõik laabub, tuleb hästi välja, õnnestub. Haaran lennult, teostan mängeldes. Olen avatud, klapin hästi mitmesuguste asjade, olendite, olukordadega. Jooksen väledalt. Tööriistad hakkavad hästi kätte. Oskan inimestega suhelda. Mul on lauluhäält. Võõrkeele sõnad jäävad iseenesest meelde ja väga kiiresti hakkan selles keeles rääkima, lugema, kirjutama. Niipea kui valemit mulle tutvustatakse, saan kohe aru; oskan ise leida uusi seoseid ja leiutada uusi valemeid. Mõistan teiste tundeid ja oskan kuulata. Olen füüsiliselt, intellektuaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt andekas.

Arvustamisel
Mati Lauri „Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal“
Michel Houellebecqi „Häving“
konverents „Luule erinevates varjundites“
Balti & Eesti muusika päevad
kontsert „Öised rändurid“
ERSO „Romantika“ sarja kontsert „Elts ja Brahms“
näitused „Donatella. Elukeeris“ ja Maria Kapajeva „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“
Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | tulevik“
Vanemuise „Side“
e⁻lektroni „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“
Ajateatri „Kes tappis trükkal Lackneri?“
mängufilm „Väljakutsujad“