Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. „Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud,” ütleb ta ise. Ometi on ta ise mõjutanud mitut loodusteadlaste põlvkonda. Sest kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse  olemus, siis on see Keres. Loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja mõtete täpse ning elegantse sõnastamise püüd, mida Keres ilmtingimata teinud on.     

Aktuaalne mõtteselgus

Mäletan, kuidas äsja keskkooli lõpetanud noormehena Tartu ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulasin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandumises vaimule, vaid vaimu võimes jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis nooruses flööti Vanemuise orkestriski  Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatamisel. Loodusteadlase helge vaimsus jätab piisavalt ruumi ka kahtlustele. „Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida,” kirjutas Harald Keres kunagi. Ometi on ta mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid ka sellest tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud.  Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kellele on Eesti astronoomia, füüsika ja miks mitte ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel. Nii et Keres on üks Eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümbolitest.

Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus, millega Eestit on õnnistatud.  Möödunud aasta novembris 97aastaseks saanud Kerese mõte on täpne, ent sugugi mitte kuiv. Sellest saab kõige enam kasu ja lõbu, kui lugeda tema artiklite kogumikku „Ruum ja aeg”, mis „Eesti mõtteloo” sarjas tema tütre Piret Kuuse koostatuna äsja ilmunud. Kerese artiklid relatiivsusteooriast ja kosmilisest mõtlemisest, millest mõni ju kirjutatud 70 aasta eest, pole ometi kaotanud oma sära ja värskust tänini. Mis sest, et ehk mõned  faktid on nüüdseks uuemad. See asja olemust ei muuda. Keres on oma mõtted nii selgelt ja puhtalt läbi mõtelnud, et ei aja pikka juttu, vaid toob ka kõige keerukamate probleemide olemuse lugeja ette nagu kristallselge ja saastevaba allika vee. Mulle meenutavad Kerese artiklid ühe teise Eesti teaduse suurkuju Ernst Öpiku omi, mida samuti Ilmamaa väljaandel saab pealkirja all „Meie kosmiline saatus” praegugi osta ja lugeda.

Ja ehk pole ka ime – sündis küll Öpik Keresest 19 aastat varem, ometi saab nende kujunemise tausta pidada samaseks. Ja mõlema teadlase suhtumine, et oma teadusprobleeme tuleb – ja saab – käsitleda ka laiemale publikule arusaadavalt, oli enesestmõistetavana sama. On imeasi, et Kerese tõestused raske ehk gravitatsioonilise massi ja inertse massi ekvivalentsuse kohta – ning samas ka selgitused,  miks seda on nõnda raske taibata –, on nõnda aktuaalsed, lausa päevapoliitilised just siin ja praegu, mil CERN i kuulsusrikkal suurel hadronite põrgutil LHC püütakse ometi kord üles leida jumalik osake, mis aitaks seletada, kustkohast meie poest ostetud vorstile see mass, mille eest maksma peame, lõpuks tuleb. Keres teeb selgeks ka, miks isegi tippteadlastel on Einsteini raskevõitu mõista või kuis suhtestuvad teineteisega potentsiaalne ja aktuaalne  lõpmatus. Gravitatsiooniparadoksigi olemuse teeb ta meile selgeks. „Gravitatsiooniparadoksi all mõistetakse Newtoni kosmoloogia järeldust, mille kohaselt Newtoni gravitatsiooniseadus ei vii kindlate lõplike tulemusteni, kui teda rakendada universumi kogu lõpmatule massile eeldusel, et massi keskmine tihedus üle kogu lõpmatu maailmaruumi ei ole null,” defineerib ta ja võtab kokku: „Gravitatsiooniparadoks  tekib ainult siis, kui maailmaruumis oleva gravitatsioonivälja määramise küsimus on ebaõigesti püstitatud”. „Einsteini teooriat ei saa tõlkida Newtoni teooria keelde, järelikult tuli Newtoni teooria tõlkida Einsteini teooria keelde,” ütleb ta oma panuse kohta selle teooria tõlgendamisse.  

Teadus on kunst

„Armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür,” iseloomustas Keres teadlaste armee olemust nelja aastakümne eest, „kalju on imekõva, ja pole kerge killukest lahti murda. Et rajada kaljusse uusi käike ja sihte, selleks on vaja gigandi vaimujõudu. Kui seejuures kukub mõni suurem lahmakas, siis asuvad seda üksteise võidu  ründama suuremad ja väiksemad salgad, kuni kaljulahmakas on pulbriks jahvatatud, nii et temast kübetki järele ei jää. Seda nimetatakse probleemide läbitöötamiseks /…/ – sellega tegelebki teaduslike töötajate põhimass.” Kuid lisab ka täpsemaid määratlusi: „Teadlasel peab olema erk fantaasia, mis annab mõtetele tiivad”. „Eetilised probleemid viivad teaduse kontakti kunstiga.”

Keres oskab olla poeetiline, ent mitte vohavalt – kui ta kirjutab  teaduse ja ühiskonna suhetest, teaduse populariseerimisest, teaduspoliitikastki. Oma võluvates esseedes on ta kirjutanud rahvuskultuurist, humanitaarkultuurist ja haridusestki. „Üks mõtlemisviis, mis ei tohiks puududa ka kooliõpetusest, on kosmiline mõtlemine. See tähendab kõigepealt elava kujutluse loomist universumi ruumilisest ja ajalisest põhjatusest, neist gigantsetest protsessidest, mis siin toimuvad. /…/ Siin näeme ennast oma õiges  suuruses.”

Keres ise liigitab oma esseed kuuluvaks sotsiaalaegruumi. Ta on sekkunud ka päevapoliitikasse, kuid ikka sõltumatu mõtlejana, keda ei häiri kõnd vastu üldomaksvõetud seisukohtade tuult. Nii kirjutas ta näiteks 2001. aastal eesti keele seadusandliku kaitse pärast muretsejatele: „Arvan, et muretseda tuleks muu pärast: eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel”. Nii et Kerese mälestused ja aegruumi  ning sotsiaalaegruumi kuuluvad artiklid pakuvad mõtterikast lugemist nii teadusest kui kunstist, muusikast ja kirjandusest huvitujale. Pole siin ülearune korrata, et Keres pole pelk muusikahuviline – nii nagu Ernst Õpik oli hea pianist ja heliloojagi, esindab Keres üht nüüdseks mitte küll täielikult kadunud, kuid mingis mõttes põranda alla pugenud teadlasetüüpi, kellele ei ole ükskõik ükski inimmõtte saavutus.

Kas on see juhus, et Harald Keres kõneleb  nii oma mälestustes kui teadusartiklites lõppkokkuvõttes kõiksusest – universumist, kosmosest? Küllap mitte. „Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust,” kirjutab nobelist Steven Weinberg oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Esimesed kolm sekundit”.