Sürrealism on ju eesti keeles täiesti rahva sekka läinud mõiste. Näiteks: see on ikka väga sürr värk. Sa paned küll täiega sürri. Lätlased ei oska seda sõna nii kenasti lühendada, kuigi kui „mürr“ on nende keeles „mirre“, võiks ju ometi „sürrealism“ ka „sirre“ olla. Kuramaal asuva Sirgeni mõisa üks võimalik nimekuju olnud ka „Sirre“. Siiski selgub, et hoopis eesti sürrealism on mõis, aga läti oma väike saunauberik.

Seepärast on Guntars Godiņš koostanud ja tõlkinud lätlaste jaoks väga sisuka kogumiku „Sürrealism eesti luules“. Kummardusena suurema (sürri)venna suunas võib võtta sedagi, et kaanel on pealkiri suurelt kirjutatud just eesti keeles (ja läti keeles pisikeselt), alles pöördel on see vastupidi.

Kogumiku avab Guntars Godiņši põhjalik essee, kus ta kirjutab: „Sõnaühend „eesti sürrealism“ ei ole juhus ega lollus, ega ole tegu ka prantsuse või saksa sürrealistide matkimisega. Selle omalaadse eesti luuletajate põlvest põlve loodud kirjandussuuna aluseks on klassikalise sürrealismi (ka dadaismi) kogemus ja tunnusjooned, aga see on siiski lokaalne eesti luule nähtus. Erinevalt läti luulest, kus sürrealismi tunnuseid esineb vaid episoodiliselt, on Eestis luuletajaid, kes on jäänud truuks sellele kirjandussuunale, on seda varieerinud ja arendanud“ (lk 3).

Juba raamatu esimestelt lehekülgedelt saab teada, et eesti sürrealismi allikat tuleb otsida meie iidsest viisiveeretamisest. Raadiosaates Ilmar Laabanist on rääkinud Andres Ehin, et ka prantsuse sürrealistid olid palju mõjutatud erinevate rahvaste folkloorist.¹ Guntars Godiņš on varem rõhutanud, et ei oleks julgenud „Kalevipoja“ lätindamist ette võtta, kui ei oleks enne tublisti eesti rahvaluule tõlkimisega tegelenud. Sürrealism tundub siia ritta hästi sobivat.

Ega maja ehitamine tedre- ja pardimunadest või silla tegemine sibulatest ole sugugi realistlik mõte, vaid teenib paljuski kõlapilti. Godiņš rehabiliteerib eestlased lätlaste silmis, kui seletab neile ära, et Riia rikkumine ei ole ajalooline fakt ega kuri plaan, vaid sõnad on foneetilise kooskõla teenistuses.

Ta mainib oma essees ära ka sürrealismile teed rajanud sümbolismi, ekspressionismi, konstruktivismi, modernismi ja dekadentsi ning toob selle peale näiteks Johannes Vares-Barbaruse luuletuse „Autoportree“, mis „muidugi ei ole sürrealistlik luuletus, aga selle aja taustal värske ja enneolematu hääl, samm vastu eesti modernismile ja sürrealismile“ (lk 11).

Jutt jõuab sürrealismi juurte juurde ja selleni, kuidas see kunstivool Prantsusmaalt tasapisi Eestisse jõudnud: Viiralt käinud Pariisis, Semper tundnud huvi prantsuse kirjanduse vastu. Jääb silma, et ka noorim selle raamatu autoritest, Kristjan Haljak, on prantsuse keelega süvitsi tegelenud. Ja ka Laabani tuntud tegelaskuju Rroosi Selaviste on prantsuse sürrealismist kohandatud nimi.

Raamat on ilus ka silmale vaadata. Vahva stiilivõttena on tekstinäited ava­essees eraldi välja tõstetud, neile on eraldatud terve parempoolne lehekülg, ja need on suurte tähtedega. Kuivõrd raamat on laiuselt tavaline, aga kõrgust jätkub mehiselt (ka kõik autorid on mehed), on luuletused aeg-ajalt külili, et pikemad read katkematult ära mahuksid. Sealhulgas mitu pikka Artur Alliksaare luuletust.

Esimesele esseele järgneb Hasso Krulli kirjutis Ilmar Laabanist. Artiklit illustreerivad Laabani mustandid, näited, kuidas ta on kirjutanud ümbrikute, tšekkide, kavalehtede peale, lisatud on Jaan Malini kommentaarid.

Kogumikku on valitud kuue luuletaja tekstid. Andres Ehin on kord öelnud, et tema küll sürrealismi isa pole, parimal juhul võib ta olla sürrealismi onu. Lätikeelses kogumikus on sürrealistid kenasti põlvkondade ja sünniaastate kaupa ritta pandud. Ma ütleksin, et Ehin on selles koosluses siiski justkui isa, aga Laaban võiks olla vanaisa, Artur Alliksaar vanaonu, Malin ja Marko Kompus pojad ning Haljak pojapoeg.

Esimeseks seega Ilmar Laaban, kelle puhul olgu olulisena ära mainitud, et ema oli lätlane, aga peres suheldi saksa keeles. Laaban kirjutas sõnamänge peale eesti keele saksa, rootsi, prantsuse ja inglise, kuid kahjuks mitte läti keeles. Lätlasteni on Laabani luule jõudnud niisiis tõlgituna, kuid see-eest on neile kättesaadavaks tehtud tema häälutused: 2003. aastal ilmunud Laabani lätikeelse luulekogu vahele käis ka CD.² Vastses kogumikus on mõned eestikeelsed palindroomid koos otsetõlkega ära toodud. Näiteks tagakaantki ehtiv „On ropem me porno?“ (ir rupjāks mūsu porno?) mõjub lätlastele väljakutsena – mitte ainult meie sürrealism ei ole sürrim, vaid ka meie porno ropem.

Selle taustal tundub, et oleks raamatusse võinud pista ka Andres Ehini ainult täishäälikutest koosneva fraasi „Aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau“ ja selle siis läti keelde tõlkida. Nagu Ehin ise on pakkunud ingliskeelseks seletuseks: „Night-honour of a watching dog in the garden of fresh beanflowers belonging to the sister of my sunrisy father-in-law.“³

Rroosi Selaviste mitmed ütlemised oleks ehk samuti võinud piirduda lahtiseletamisega, näiteks „rinnanibude“ ja „rubiinninade“ sõnamäng ei kõla läti keeles kuigi põnevalt. Aga tasus siiski proovimist, näiteks „nimekaim nimekaim“ on üle kantud leidlikult: läti keeles on see „nimekaimu nimekaim“. Läti keeles täpsemalt „nimeõde“.

Võrdlesin kahes keeles Laabani tekste „Ankruketi lõpp on laulu algus“ ja „Elada vabana või surra“: neid on olnud võimalik üsna täpselt tõlkida, kuna mängivad kujundid, mitte sõnad. Kõigega, mis tõlgitud, ei saa ka päris nõustuda, aga kuna sürrealistid pidavat kirjutades mõtlemise välja lülitama, on ehk ka sürr-luule tõlkimises lubatud suurem spontaansus.

Seevastu Artur Alliksaare luule tõlkimisest kirjutab Guntars Godiņš nii: „Kui oleksin tõlkides säilitanud ainult sisulise täpsuse, rütmilisuse ja intonatsiooni, aga ohverdanud keele musikaalsuse, ei oleks need enam tema luuletused. Kui oleksin omalaadset foneetilist kaunidust püüdes kaotanud luuletaja mõttetäpsuse, aforistliku väljenduslaadi, ei oleks see enam Artur Alliksaar. Seepärast olen püüdnud hoida äärmuste vahel tasakaalu, loonud omalaadse kõverpeegliefekti. Sellist laadi luule nõuab tõlkijalt sisemist vabadust ja selline tõlge on pigem improvisatsioon „oma keele klaveril“, niisiis tuli mul mängida Alliksaare rolli läti keele „laval““ (lk 34). Ja lisab: „Tähtis on mitte kangestuda originaali ees, vaid olla oma keele ja poeetika ruumis vaba – hingata sisse originaalteksti, aga välja tõlget“ (lk 47). Kas tõesti on Alliksaare luule tõlkimine lihtne nagu sisse-väljahingamine? Aga kas hingamine on kerge? Arvan, et kui selle peale mõelda, on võimalik ennast palju paremaks hingajaks treenida.

Mõned kaunid tõlkenäited Alliksaarelt, peamiselt „Tualettide kontserdist“ (lk 124, vt ka lk 130):

kaunis, mida taunitakse / skaistais uz ko skaišas;

Avatakt on tava-akt / Pirmā takts ir prīma akts („tava“ ja „priima“ on tähenduselt küll lausa vastandid, ent mängu mõnu on tõlkes alles jäänud);

Helisev heldus. Tilisev toredus / Skanoša vēlība. Sanoša dzēlība;

Kannelsabade kantileen / Lirastes līriska kantilēna. (Liikide nimedega on tõlkimisel pidevalt maadlemist, sest nende abil armastavad kirjanikud sõnamänge teha, aga nimed võivad eri keeltes olla väga erinevad. „Kannelsaba“ ja „lüürasaba“ ei ole kindlasti kõige hullem proovikivi, aga ses kontekstis tahtis üht „lüürilist“ täiendust juurde.)

Jaan Malini loomingu juures tutvustatakse lätlastele katkendit asemantilisest romaanist „Maa ja ilm“: tundub, et seda ei ole läti keelde tõlgitud, vaid esitatud „originaalkeeles“. Eks selles tekstis paistavad mõned läti pikad katusega vokaalid ka, lisaks ka mis tahes tähestiku väliseid sümboleid. Olen päris kindel, et sellist teksti kirjutada ei ole sugugi kerge. Seda eestipärasest lätipäraseks kohandada on kindlasti raskemgi ja ilmselt ei tasu vaeva. Kui Guntars Godiņš on seda siiski teinud, siis … vist ikka ei tasunud vaeva.

Marko Kompust olen nimetanud oma lemmikluuletajaks nende hulgast, kellest ma midagi aru ei saa. Ja ega saa vist aru, kas peaks midagi aru saama. Seega muidugi on oht, et asudes lugema tõlget keeles, millest aru saad, hakkad aru saama ka millestki, mille mittemõistmine on sulle nii oluline olnud, ja saad vapustuse osaliseks. Aga saa nüüd aru, kas see on halb või hea. Ilmselt ei ole. Marko Kompus ise määratleb ennast sürrealistide skaalal nii: ainus vahe tema ja sürrealistide vahel on see, et tema ei ole sürrealist.

Kristjan Haljaku luuletusi läti keeles lugedes võib kinnitada, et need on täitsa Kristjan Haljaku luuletused, oma eripärade, aga ka sujuvusega. Muide luuletus „okupante kardame vähem kui iseend“ ilmus lätikeelses Punctumis pool aastat varem kui eestikeelsena.

Guntars Godiņš rõhutab veel, et Eestis on sürrealism luules väga oluline: seda mitte ainult ei viljeleta, vaid selle kohta on kirjutatud ohtralt uurimusi, diplomitöid jm. Godiņš toonitab, et lisaks kogumiku kuuele poeedile on sürrealismi jooni paljude teistegi loomingus, sh proosas, tuues ühe eredama näitena Andrus Kiviräha.

1 Luuleruum. Ilmar Laaban, „Ankruketi lõpp on laulu algus“. Loeb Peeter Tammearu. Sürrealismikommentaar Andres Ehinilt. – Raadioteater, 2004. https://jupiter.err.ee/1080211/luuleruum-ilmar-laaban-ankruketi-lopp-on-laulu-algus

2 Ilmārs Lābans, Putnu mistiskais mugurkauls (Lindude müstiline selgroog). Tlk Guntars Godiņš. Neputns, 2003.

3 Andres Ehin, Eriline keel teeb eesti kirjandusest erilise kirjanduse. – Sakala 6. VI 2009.