Granit nadgrobnõi, slovno veštš v sebe,
Nepostižimaja v svoei sudbe.
Leonid Stolovitš, „Kanti haud“1
Kanti haud, mille inspireerivat mõju Leonid Stolovitš, Tartu ülikooli professor, on meeldejäävalt luulendanud, asub Kaliningradis, kuid väljapaistva filosoofi surimaski saab praegu näha väljapanekul, mille on Tartu ülikooli raamatukogus korraldanud Eduard Parhomenko. Tohib vist oletada, et kõigist eksponaatidest tõmbab just see endale enim tähelepanu ja niisama usutav tundub, et suurmehe erakordset tähendust kõnealune artefakt veenvalt ei näitlikusta. Põhjust aitab mõista tutvus erijoontega, mis Königsbergi mõtlejat inimesena iseloomustasid: ta oli väga väikest kasvu (154 cm) ja ootuspäraselt polnud ta peagi kuigi suur; pärast lahangut tuvastati, et tema aju maht oli veidi üle 1000 kuupsentimeetri.
Ka tervisega ei saanud väljapaistev mõtleja hoobelda, äratuntavalt hakkas allaminek endast märku andma viimastel eluaastatel. Kantile tundus alatasa, justkui miski avaldaks tema ajule survet, ja oma hädade põhjusi selgitades jõudis ta isegi mõisteteni nagu „õhuelektrilisus“ (Luftelektrizität) ja „ajukramp“ (Gehirnkrampf).2 „Elekter“ kuulus tol ajal kõige populaarsemate mõistete hulka, isegi Jean-Paul Marat käsitles kõnealust nähtust teaduslikus traktaadis.
Surimask on nii-öelda kese, mis kogu näituse enda ümber koondab, autograafid ja loengute konspektid, olgugi autori käega kirja pandud, on ehk vähema väljendusrikkusega. Filosoofi seisund tundub praegu nii erakordne, et isegi raamatud, mida ta oma loenguid ette valmistades kasutas, on ilmunud ka ingliskeelsetena. Iseäranis olulised olid professorile kaks autorit: Alexander Gottlieb Baumgarten ja Georg Friedrich Meier. Lisamatagi peaks selge olema, et mainitud filosoofide lugemine ei edene praegu hõlpsalt; oli ju tollane teadus väga erinev praegusest. Filosoofiat võeti ikka veel „tarkusearmastusena“, see tähendab teaduste koondajana, ja mõtlemise alust nähti „loogikas“, õpetuses mõistusest; enne mõtlemisele pühendumist tuli omandada mõtlemise reeglid.
Suurima osa väljapanekust moodustavad teadagi raamatud. Käsikirjadele omane ainulisus neid ei iseloomusta, kuid ka nende rahaline vääring pole väike: „Puhta mõistuse kriitika“ esimese väljaande esitrükk maksvat Saksamaa antikvariaatides mitte vähem kui 19 500 eurot. Pole usutav, et autor oleks ette näinud säärast müügiedu, kui ta suurteose teist väljaannet ette valmistas. Muule lisaks oli ta oma teoste redigeerijana üsna hoolimatu, mistõttu „Puhta mõistuse kriitika“ tõstatab ka tekstoloogilist laadi küsitavusi. Leidub isegi kohti, mispuhul teksti loetavaks muutmine jääb lugeja ülesandeks. Ühel puhul aga, nimelt suurteose teise väljaande eessõnas, on autor endale lubanud raskepärasust, mille lugemine arusaadavaks ei ole võimalik.
Immanuel Kant kuulub megatähtede hulka, kelle kujunemislugu varjutab lõpptulemuse: ta on tuntud kõigile, kuid arvatavasti ei leidu kuigi arvukalt raamatuhuvilisi, kes oskaksid erakordsuse põhjused veenvalt ära seletada. Ainulaadsusega pole sedapuhku küll tegemist. Kohemaid meenub suurkuju lähemast minevikust, Karl Marx, kellest ju samuti kõik on kuulnud, ilma et rahuldavalt mõistaksid, mismoodi suurmees oma seisundini jõudis. Kõige ühetähenduslikumalt on põhjuse esitanud Bertrand Russell, kes Marxi filosoofiks pidamata kõhklemata tunnistas, et XIX sajandi mõtlejaist saavutas suurima mõju just „Kapitali“ autor, ja nimelt sellepärast, et tema õpetus on koondatud destruktiivse tuuma ümber: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“3 Kõige rohkem sooviti (ebaõiglase) maailma muutmist Venemaal; vahest sisaldub selles ka põhjus, miks suurteos kõigepealt vene keelde tõlgiti.
Usutavasti Russell teadis, et analoogilist põhjendust on kasutanud Hegel, kelle „Loengutes filosoofia ajaloost“ Kanti õpetuse kohta öeldakse: „See on lõpuleviidud mõistusefilosoofia, mis loobub, ütleb lahti arust; sõpru on talle hulganisti toonud negatiivsus, võimalus vanast metafüüsikast ühekorraga lahti saada.“4 Viimane lause toob meelde Moses Mendelssohni, kelle kaudu läks käibele kujutlus kõike lammutavast Kantist. Muidugi leidus hulganisti mõtlejaid, kellele metafüüsika lammutamine ei meeldinud, kõnelemata juba religiooni ohustamisest. Hegel ei maini lammutamist otsesõnu, kuid lauses, millega ta oma eelkäija õpetuse kokku võtab, öeldakse sisuliselt sedasama: „Troostitu aeg tõe jaoks, kui kogu metafüüsika kadudes jääb kehtima ainult filosoofia, mis oma nime ei vääri.“5
Hegel, kes oli Kanti surres kolmkümmend neli aastat vana, arvustas oma suurt eelkäijat õige teravalt; ikka jälle loengut pidavale professorile tundus, et tähis „barbaarne“ iseloomustab Königsbergi filosoofi terminivara ja esitusviisi kõige paremini. Selline hoiak oli valdav XIX aastasaja esimestel kümnenditel, kuid üksmeelset heakskiitu ei leidnud Kanti subtiilsused juba autori eluajal. Kõrged võimukandjad aga pidasid filosoofi mõtlemisviisi liiga vabameelseks ja nõudsid, et ta religiooniga seostuvatel küsimustel oma loengutes ei peatuks. Kant tõotas nõuet järgida ja sel puhul sai ta ühelt oma austajalt kirja, milles anti kahetsusega teada, et tema kuuletumine annab valgustamise vaenlastele võimaluse pühitseda suurt triumfi. Aga sellist suhtumist ei jaganud kaugeltki kõik. Samuel Collenbusch näiteks, ametilt meditsiiniprofessor, saatis Kantile (26. detsembril 1794. aastal) lühikese kirja, kus nenditakse, et härra Kanti mõistuseusk on igasugusest lootusest laitmatult puhtaks tehtud. Järgneb täiendus: niisama ilma on härra Kanti laitmatult puhas moraal igasugusest armastusest. Lõpetuseks autor küsib: mille poolest erineb härra Kanti usk ja moraal kuradite usust ja moraalist?6 Muidugi oli tollal üldiselt teada, et kuradist paremat ja targemat katoliiklast ei saa olla, kuid sedapuhku on kuratlikkuse varjund omistatud Kanti pietismile. Vahemärkusena: Immanuel Kanti vanemate matmisel vaimulik ei osalenud.
Samuel Collenbuschi lühike kiri väärib peatumist. Selles nimelt, olgugi teravuse varjundiga halvustuse vormis, on väga selgesti esile toodud, mispärast kujunes Kanti tegevus mõtlejana tagantjärele nii oluliseks. Mida siis meditsiiniprofessor filosoofile ette heitis? Kõige lühemalt saab tema süüdistuse esitada retoorilise küsimuse vormis: kuhu on jäänud jumalikkus, mille poole põrmlased peaksid püüdlema? Mispärast ei ole Kanti õpetuses kohta kristlikest voorustest suurimail, usul, lootusel ja armastusel?
Siinkohal peab iga vanameelsuse kaitsja tunnistama, et täiesti alusetud sellised küsimused ei ole. Küll aga oleks väär kujutleda Königsbergi filosoofi ateismi eestvõitlejana, kuigi kirjanduses käibib ka selline kujutlus: Heinrich Heinest peale on üha uuesti mõista antud, et Kant ise oli uskmatu, kuid tal hakkas kahju oma vanast teenrist ja muudest lihtsameelsetest inimestest, kes kirikuta läbi ei saa. Kui selline kujutlus pole naiivne, siis mõtlematuks tuleb see igal juhul arvata. Sest kuidas saaks ateism, olgu siis avalik või varjatud, sobida inimesele, kes eluaegse mõttetöö tulemusel jõudis äratundmisele, et küsimus Jumala olemasolust või olematusest jääb inimese vaimsest suutlikkusest väljapoole?
Aga niipalju tuleks möönda, et õpetusega „postulaatidest“ tegi ta traditsioonilistele arusaamadele suuri järeleandmisi; kaotab ju Jumala olemasolu tõestamatus tunduva osa oma tähendusest, kui toonitada, et hinge surematust ja Looja reaalsust ollakse sunnitud postuleerima. Kuid ühtaegu poleks õige kõnealuse järeleandmise tähendust ülehinnata. On Jumal tunnetusele täiesti kättesaamatuks muutunud, siis see ei tule kasuks ka pühakirjale, jumaliku päritoluga käsusõnadele. Siitpeale tuleb järeldada: jääb käsusõnade päritolu tundmatuks, siis osutub piiratud inimmõistus, kellele jumalusega seostuvate küsimuste lahendamine pole jõukohane, ise kõrgeimaks instantsiks: tal endal tuleb sõnastada käsud, mis varasemate arusaamade kohaselt pidid olema jumaliku päritoluga. Ennekõike märgib Immanuel Kanti tegevus sekularisatsiooni legaliseerimist, Königsbergi filosoof loob vaimse vundamendi ilmalikule maailmanägemisele. Juba ammu on nenditud, et Kanti filosoofia ja Suur Prantsuse revolutsioon moodustavad ühtekuuluva terviku: esimene uuendas mõtlemisviisi, teise käigus aga muudeti olemuslikult ühiskonnakorraldust.
Väga väljendusrikkalt on kõnealust uuendust kirjeldanud Luc Ferry, nüüdisaegne prantsuse filosoof, kelle esitus taandub järgmisele kokkuvõttele. Varasem maailm, mida iseloomustasid lõpetatus, objektiivsus, kord ja hierarhia, teiseneb Kanti loomingus iseenda vastandiks: lõpetatuse asemele tuleb otsatus, objektiivsuse asemele subjektiivsus, korra asemele kaos ja hierarhia asemele võrdsus. Loomulikult muutub ennist öeldu mõistetavaks üksnes tingimusel, et ammusest maailmapildist ollakse mingil määral teadlik; „mingil määral“ sellepärast, et pretensioon kunagise maailmapildi rahuldavale tundmisele oleks põhjendamatu. Kas ikka suudame aduda, et meie kohal laotub suur elustervik? Kuid just sellisena, elusana, oli ta ammuste lihtsurelike meelest jumalik; oleks ju naeruväärt, kui keegi püüaks kujutleda surnud jumalust. Teadagi pidi jumalikkus olema ka täiuslik, säärane, kes toimib järgimist vääriva eeskujuna igas suhtes. Ja ta tõesti oli seda. Riigi kujundamisel tuli lähtuda ainukesest tuntud täiusest, s.t kosmilisest maailmakorraldusest, ning selle kodanikud samuti, näiteks tarkuse poole püüdlevad stoikud, pidid kõiges järgima loodust, see tähendab maailmakorraldust, millele oli olemise andnud jumalik logos.
Jääb vaid skitseerida, kuidas mõtleja oma suursaavutuseni jõudis. Ise ta võrdles seda pöördega, mille on astronoomias teostanud Kopernik, ja esmapilgul mõjub selline kõrvutus kohatu suurustlemisena. Oleme ju harjunud teadma, et heliotsentrilise maailmapildi (esialgu muidugi hüpoteesi) ilmumine toimib otsekui arenguloo poolituspunkt: enne Kopernikut ja pärast teda. Tegelikult polnud Kantil suurustamist üldse mõttes, tema pidas silmas ainult seda, mis praegu käibib kõigile tuntud triviaalsusena: meile tundub, et päike tiirleb ümber maa, kuid tegelikult liigub hoopis maa ümber päikese. Petliku kujutluse on meisse sisendanud meie teadvuse seisund. Niisiis pärinevad meie teadmised mitte ainult nähtavas maailmas saadud kogemustest, vaid ka teadvusest – ja vähemasti kõnealusel juhul osutub viimane esimesest olulisemaks.
Selle kosmilise kandvusega tõsiasja najal näitlikustas Kant igasugust tunnetusprotsessi. Varem käibinud kujutluse kohaselt piirdus mõistuse osa passiivse omandamise ja kogemuste mõtestamisega, Königsbergi filosoof aga tegi selgeks, et tunnetaja osalus pole ilma aktiivsusestki. Loomulikult pole passiivsuse ja aktiivsuse vahekord kõikidel puhkudel ühesugune, paljugi oleneb tunnetatavast objektist ning tunnetaja iseärasustest. Aga peamine on lahutamatu igast tunnetusprotsessist: välismaailma tunnetamise teevad võimalikuks alles teadvuse vormid, ruum ja aeg, kõige eeldamine ruumiliseks ja ajaliseks; see on teadvuses juba enne kogemuse saamist ning selle, otsekui filtri kaudu, jõuab välismaailm meieni.
Tunnetus muutub täisväärtuslikuks alles siis, kui välismaailmast saadud empiiriline kogemus allutatakse „puhta mõistuse“ eritlustööle. Osutub üks nimetatuist puuduvaks, siis ka tunnetus kujuneb puudulikuks. Hinge surematus ja küsimus Jumala olemasolust pole kogemuslikkuse valdkonnas tõdetav, järelikult pole võimalik uskumist väärivaid otsuseid teha. Kuid need suured tundmatud muutuvad siiski hädavajalikeks, kui on päevakorda kerkinud küsimus inimelu mõttest. Kanti religioossus on võrreldav Einsteini hoiakuga: maailmas esineb nähtusi, mida ei saa inimmõistuse toel seletada; järelikult tuleb tunnistada, et on midagi inimesest kõrgemat.
Marcus Willaschek, nüüdisaja juhtivaid Kanti uurijaid, arvab veendunult, et väljapaistev filosoof oli kutsumuslik metafüüsik. Ennekõike olevat teda huvitanud teoloogilist laadi problemaatika, küsimus Jumalast, hinge surematusest ja tahtevabadusest, ning just sellisena tuli tal jõuda äratundmisele, et kõnealuste küsitavuste lahendamiseni ei suuda inimmõistus jõuda. Möödaminnes võiks märkida, et kolm eelmainitud probleemi moodustavad ühtekuuluva terviku; on üks nendest mõtestaja meelest lahenduse saanud, siis selles sisaldub vastus ka kahele ülejäänule. Tahtevabaduse eitaja näiteks tõmbab kriipsu peale ka hinge surematusele ja Jumalale. Aga miskipärast pole see triviaalsus leidnud üldisemat tunnistamist; isegi Luther ja Calvin, püha Augustinuse truud järgijad, olid veendunud, et tahtevabaduse eitamisel pole küsimusega Jumala olemasolust pistmist. On ikka küll! Sest millest jutt sedapuhku käib? Ilmselt küsimusest, kas inimest iseloomustab ainelisest lihtsurelikkusest olenematu jõud? Vastus kõlab elementaarsuseni lihtsalt: on inimene jumaliku päritoluga olend, siis jah; juhul aga, kui tal jumalikkusega seos puudub, siis ei. Pelagiuse meelest oli põrmlane piisavalt jumalik, et omal jõul lunastuseni jõuda, ja midagi halba selles arvamuses ei olnud, välja arvatud kujutlus jumalikust inimesest, kes Loojast ei olene; ja sellepärast kuulutas püha Augustinus arvatava olenematuse suureks eksituseks. Tema autoriteedi toel siis Luther ja Calvin, uusaegse maailmapildi monumentaalsed alussambad, jätsid inimese jumalikkusest ilma; endi meelest tegid nad seda ad maiorem Dei gloriam, aga see on juba nende asi. Kui puudub tahtevabadus, siis ka hinge surematusest ja Jumalast pole üldse mõtet kõnelda. Selles suhtes iseloomustas Spinoza mõtlemist laitmatu loogika: looduse puhul, mille sünonüümina jumalus esineb, ei saa vabadusest juttugi olla.
Kui juba „usupuhastajad“ tundsid XVI sajandil nii uusaegselt, siis mida arvata Immanuel Kantist, valgustusajastu esinduskujust? Königsbergi suurmees mitte ainult ei tundnud, vaid ka selgitas arutluste najal, et tõestada hinge surematust või Jumala olemasolu pole kuidagi võimalik. Aga ta ei jätnud lisamata, et täpselt niisama abituks osutub inimmõistus ka siis, kui ta üritab end veenda Jumala olematuses. Enamgi veel: kõike lammutav mõtleja on veenvalt selgeks teinud, et jumalamõistega seostuv metafüüsika on küll võimatu, kuid siiski tarvilik.
1 Graniidist hauapealis, otsekui asi iseenesest, mille saatus tunnetamatu.
2 Immanuel Kant, Briefwechsel. Auswahl und Anmerkungen von Otto Schöndörffer. [—]Hamburg 1972, lk 806.
3 Karl Marx ja Friedrich Engels, Valitud teosed kahes köites. Tallinn 1957–1960. iiII kd, lk 334.
4 Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie. Leipzig 1971, kd 3, lk 543.
5 Ibid.
6 Immanuel Kant, op. cit., lk 691.
