Uuringud näitavad, et kodukontori laialdane levik on aidanud kaasa eluasemete hinnatõusule. Samal ajal on kasvanud nõudlus kodukoha ruumikvaliteedi ja eluruumi paindlikkuse järele.
Kui vaadata Eestist kaugemale, siis on näha, et kaugtöö laialdane levik on mõjutanud mitte ainult kodu kui kinnisvara ostu-, vaid ka üürihindu. San Francisco föderaalreservi panga uuringu kohaselt on kaugtöö põhjustanud USAs igat tüüpi eluaseme nõudluse suurenemise. Hinnatõus on enim tabanud selliseid kinnistuid ja kinnisvara, kus elav kaugtöötegija leiab parema tasakaalu töö- ja eraelu vahel ning piirkonna teenuste ja avaliku ruumi kvaliteet – sh inspireeriv ja hubane linnaruum, rohealad, sportimisvõimalused, ärid-kohvikud jne – suurendab heaolu. Seesama trend levib Euroopaski ja elukeskkonna kvaliteedile pööratakse üha rohkem tähelepanu. Mõne aasta tagune pandeemiaaeg näitas, kui tähtis on eluaseme ruumikvaliteet ning ligipääs heale avalikule ruumile. Kodu(kontor) ei alga ega lõpe maja- või korteriuksega, vaid moodustab terviku koos keskkonna, elukoha ümbrusega. Ka minule meeldib kodukontoripäeval pidada veebikoosolekuid õues jalutades, kasutada kõiki lähiümbruse võimalusi.
Kodukontor toetab mitmepaiksust ja elanikkonnakaitset
Rohepööre oli seni keskendatud peamiselt kliimaeesmärkide täitmisele. Euroopa Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni initsiatiivil algatati 2020. aasta sügisel uus Euroopa Bauhausi liikumine, mis koondas tähelepanu elukeskkonna sotsiaalsele ja kultuurilisele mõõtmele. Algatuse mõte on kiirendada Euroopa roheleppe elluviimist, otsida sotsiaalselt sidusamaid, sh kättesaadavamaid ja nauditavamaid lahendusi. Euroopa Bauhaus keskendub suuresti piirkondade eluolu parandamisele: hea ruum ei ole luksus jõukatele, vaid vajalik kõigile.
Eluasemete kavandamisel tähendab kodukontori mudeli laialdane levik vajadust senisest paindlikuma funktsionaalsuse ehk ruumide ristkasutusvõimaluse järele. Eestis kehtivad eluruumile esitatavad nõuded vajavad nii ehk naa värskendust, seda nüüdseks ka kodukontori kui elu- ja tööruumi hübriidvormi esile kerkimisel. Et nõuded ajaga kaasas käiksid, tuleb üle vaadata põhimõtted, mis tagaksid kodu – eluruumi ja seega ka kodukontori – toimivuse mitte ainult tavaolukorras ja rahuajal, vaid ka kriisiolukorras, olgu see siis tingitud kliimamuutusest, sõjaohust või muust. Iga eluruumi kasutaja peaks teadma, kuhu ohu korral minna, varjuda, kui lähedal või kaugel kaitset ja peavarju saab.
Ruumirikkus ja vaimne heaolu
Eesti elukeskkonna arengut on seni kujundanud eeslinnastumine ja mitmepaiksus, mis soosib mitme eluruumi vahelist elukorraldust ja autokasutust. Paljud linlased on saanud piisavalt jõukaks, et soetada endale maakodu. Üksikisiku tasandil rikastab see eluolu, maapiirkondades ja kollektiivsel tasandil annab sellise energia lisandumine küladele elujõudu ja tegutsemisele hoogu juurde. Eestlasele omane mitmepaiksus ehk multilokaalsus – üha juurduv elamismudel, et ühtaegu elatakse maal ja tegutsetakse linnas või vastupidi – on väidetavalt otseseim vastusamm ääremaastumisele, aga teenib ka elanikkonnakaitse huve ja ühtlasi soosib kodukontori kasutamist. Mida enam tööandjad võimaldavad kodukontoris töötamist, seda enam toetatakse mitmepaiksust, kuna tööd saab teha kus tahes.
Viimases Eesti inimarengu aruandes on välja toodud, et looduskeskkonna poolest kvaliteetsemad piirkonnad kipuvad olema ka väiksema asustustihedusega ja/või kõrgema kinnisvarahinnaga, mistõttu on neile parem ligipääs parema sissetuleku ja haridusega elanikkonna osal. Samal ajal on sotsioruumilise segregatsiooni vältimiseks ja inimese eluea vältel teisenevate vajaduste tõttu vajalik naabruskonna eluasemeturu valikuvõimaluste paljusus, kus arvestatud on paljude elustiilidega. See tähendab, et piirkonnas peaks olema nii suuremaid kui ka väiksemaid, nii omatavaid kui ka üürikodusid. Üürimine võib olla näiteks noore, äsja hariduse omandanud spetsialisti esmane valik. Kui alustava spetsialisti töötasu on väike, ei ole tal võimalik eluaset osta – ainus valik on otsida üürieluase. Samal ajal ei taha eakas vajaduste muutumisel oma elukohast ära minna: talle on tähtis ühes paigas püsimine, kuna seal on talle kõik tuttav, kuigi ruumivajadus erineb varasemast. Vaimse heaolu säilitamiseks on eakale parem kolida kõrvalkorterisse, -majja või miks mitte ka -kodukontorisse kui kodust kaugemale.
Kodu(kontor) luuakse, mitte ei osteta
Eluaseme ja tööruumi erinevus on ka selles, et kui kontoripindu käsitletakse kui ärikinnisvara, siis kodu pole pelgalt kinnisvara: kodu luuakse, mitte ei osteta. Kaugtöötegijale on maailm lahti, minna võib sinna, kus on meeldivam elukeskkond. Tean seda omast käest, sest olen seitse aastat Eestist eemal olnud ja mitmel pool maailmas elanud ning (kaug-)töötanud. Barcelonas teadurina töötades köitsid mind erihõngulised linnaosad, õue meelitav avalik ruum, äri-elu-töö-segused linnakvartalid ja imeline turg paari kõrvaltänava kaugusel. New Yorgis peaaegu segas, kuid ka toitis doktoriõpinguid see, kui rikkalik kultuurielu oli käe-jala juures lühikese metroosõidu või jalutuskäigu kaugusel. Õppejõuna Melbourne’is nautisin elanike, linna ja riigi tahet luua maailma elamisväärseim linn ja see väljendus kõigil tasanditel ruumikultuuris ja ruumiloome juhtimises.
Eluasemevaldkonna arengu suunamine, sh valglinnastumise vältimine, elamualade planeerimine, mitmekesise elukeskkonna kujundamine, miljööväärtuslike alade elujõu hoidmine, asumikeskuste avaliku ruumi ja taristu arendamine jne – kõik need ülesanded on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Omavalitsustel on naabruskondade arengu suunamisel juhtiv roll, vaja on visiooni ja ruumilahendust ka majadevahelisele (pool-)privaatsele ja avalikule ruumile. Naabruskonnapõhise terviklahenduse loomist peaks üheskoos elanikega eest vedama omavalitsus, mida keskvalitsus saab toetada elukeskkonna kvaliteeti soosivate regulatsioonidega. Me ei saa piirduda pelgalt investeerimisega majade energiatõhususse, me peame keskenduma sellele, et Eestis oleks oma kodus, oma piirkonnas hea elada. Seepärast tuleb eluasemevaldkonna arendamisel omavalitsuste rolli tugevdada, võimendada toetusmeetmete koosmõju ja pöörata senisest palju enam tähelepanu elukeskkonna kvaliteedile tervikuna, sh sotsiaalsele ja kultuurilisele küljele.
