Oma ja võõras 

„Londoni jões” proovitakse loovida seal, kus ei ole ebamäärast üldisust, kiretut statistikat. Samuti pole selles filmis võitjaid ja võitlejaid, on ainult kaotajad. Filmi sõnum võiks olla ka see, et üksikut märgates on võimalik ületada etteantud vastandused. Kohati klapitatakse see sõnum ehk liigagi kergelt kokku, edasiandmise katse on siin aga igati tõsiseltvõetav. Pärast terrorirünnakut Londonis tulevad Prantsusmaal elav aafriklane hr Ousmane ja  väikesel Guernsey saarel elav inglanna Elisabeth mõlemad linna oma kadunud lapsi otsima. Elisabethil on kadunud tütar, Osmane’il on kadunud poeg. Ousmane ja Elisabeth kohtuvad, kuna sündmuste arenedes selgub, et nende lapsed tundsid teineteist, rohkemgi veel – lausa elasid koos! Kumbki vanematest ei tea aga vähemalt esialgu oma lapse eraelust. Tütar pole oma poiss-sõbrast emale rääkinud, Ousmane nägigi aga oma poega viimati, kui  too oli alles lapseeas. Teema „oma ja võõras” joonitakse siin alla mitmekordses ristpistes. Lapsed on elanud säärast elu, millest vanemad ei tea, ning nad on leidnud enda armastatu võõrast kultuurist ja ka rassist. Vanemad kohtuvad ja ühine mure lähendab neid, kuid et Ousmane on moslem, Elisabeth aga kristlane, asetuvad nad antud sündmuste taustal lausa topeltmõttes vastamisi. (Filmis kõlab mõnda aega võimaliku motiivina seegi, et Ousmane  kardab, et ka tema poeg võis olla terrorirünnaku korraldajate hulgas.)

Oma ja võõra teljel arenevad suhted komplitseeruvad filmis nõnda ka ajalises jaotuses, enne ja pärast terrorirünnakut. Antud sõlmituses ongi nii filmi keerulisus kui ka lihtsus. Liigse keerulisuseta kujuneb suhtedraama telg. Vanemate hirm ja mure, Elisabethi abitu Ousmane kahtlustamine, mõlema vanema isiklik taust, isegi nende inimlik lähenemine ilmneb sündmuste arenedes  võrdlemisi lihtsalt ja on ka lihtsate vahenditega edasi antud. Suures mures eristub oluline iseenesest ning ka võimalikud vastuolud, mis teistsuguses olukorras ehk tunduksid lahendamatuna, jäävad viimaks tagaplaanile. Komplitseeritus puudutab aga üldist mõõdet, kristliku ja moslemi maailma võimalikku kõrvuti eksisteerimist. Kui küsida, mille pihta siis terrorirünnak ikkagi suunatud oli, koorub filmist välja hoopis omamoodi jaotus.

Terrorirünnak ei käi „Londoni jões” mitte niivõrd kapitalistliku lääne ega ka mitte kristliku maailma, vaid hoopis sellise võimaliku suhte pihta, kus islam ja kristlus võiksid rahumeeli kõrvuti eksisteerida. Antud liin (tõsi, isegi veidi idealiseeritult ja skemaatiliselt) on eelkõige edasi antud Ousmane’i ja Elisabethi laste omavahelise suhte kaudu. Tuleb eraldi märkida, et vaataja näeb otsitavaid lapsi filmis fotodelt. Loo kompositsiooni seisukohalt ei ole siin küsimus  selles, et lapsed muutuksid karakteritena hoomatavateks, oluline on hoopis nende ühine lugu, mida vanemad otsingute käigus taastavad. Portreteeritakse selles filmis vanemaid, kadunud laste omavaheline suhe antakse aga edasi kui infokildudest laotud auklik pusle, mis moodustub suuresti vaataja kujutluse hooleks jäädes omamoodi ideaalsusena. Oluline on siin, et tüdruk on tundnud sügavat huvi oma poiss-sõbra kultuuri vastu. Küsimus, kas Elisabethi  tütar on vahetanud usku või mitte, ei näigi filmis eraldi kuigi tähtis. „Londoni jões” kannatavad terrorirünnakus võrdselt nii moslemid kui kristlased, tragöödia leiab aset nii Ousmane’i kui Elisabethi puutudes. Kuna ohvriteks on lapsed, kes on teineteiseleidmisega otsekui vastanduse ületanud, laieneb sellega viide isiklikult üldisele. Seega tabab rünnak (peamise eesmärgina?) just kahe maailma, islami ja kristliku võimalikke inimväärseid suhteid.     

Isiklik ja üldine

„Londoni jõe” üheks struktureerivaks teljeks on „oma ja võõras”, teise teljena võib välja tuua jaotuse „isiklik ja üldine”. Ning nõnda, nagu lähenevad filmis „oma ja võõras” ühises mures, läheneb ka üldine üha enam isiklikule, film fokuseerib selle, kuidas üldine isiklikku sulab. Nii on näiteks kolmas peategelane selles filmi just London, mis on edasi antud läbi  mitmete väikeste isiklike suhteprismade, mitte aga lihtsalt tragöödia üle elanud suurlinnana. Selles filmis ei ole ühtegi ignorantset tegelast, mitte ühtegi suurlinlikku inimautomaati. Näeme küll Elisabethi võõristust linna ees (tütar elas moslemite rajoonis), aga kõik tegelased, kellega ta Londonis kokku puutub, on mõistvad ja vastutulelikud. „Londoni jõgi” toob samm-sammult esile, et esialgu üldisena antugi on samuti paratamatult  isiklik. Nii näiteks püüab uurija Elisabethi lohutada, öeldes talle: „Linnas on mitu miljonit elanikku, hukkunuid on 50, loodetavasti ei ole teie tütar nende hulgas”. Jah, tõenäosusteooria võiks siin ju lohutada, aga ikkagi, seesama number 50 tähendab ju konkreetseid inimesi. Ning Elizabeth ja Ousmane käivad surnukuuris ja haiglates oma lapsi otsimas, katsudes aru saada, kes keegi (nimetu) seal sidemate all võiks olla oma. 

Ka esteetilises plaanis võib „Londoni jões” teatud mööndustega täheldada üldise ja isikliku väljatoomist. Kasutatud on terrorirünnakujärgseid (uudiste) dokkaadreid, mis lisavad filmile autentsust, samas on loos läbivalt tähtsal kohal ka suured plaanid. Võiks isegi öelda, et mõtteliselt on siin dokumentaalsus ja vastavad uudisekaadrid dialektilises suhtes hulgaliselt kasutatud suurte plaanidega. Ning seda enam, et näitlejatööd on väga heal tasemel. Hr  Ousmane’i mängiva Sotigui Kouyaté näos on igast asendist näha skulpturaalsus, pikk kõhn kehakuju mõjub aga hapralt ja tekitab tunde, nagu võiks mees iga hetk pooleks murduda. (Ousmane’i rolli eest sai näitleja Berliini filmifestivalil Hõbekaru.) Brenda Blethyn Elisabethi rollis on tüübilt mehe täielik vastand: lühike, pigem matsakas, üldse mitte silmatorkav, kuid see ei sega teda partnerina võrdselt mängimast. Tema puhul võib tõesti jälgida seda, kuidas  roll kasvab. Et draama areneb kultuuride kokkupõrkes ja on selgelt suunatud eelarvamuste ületamisele, kaldubki filmi rõhuasetus religiooni aspektis pigem sissevaatele islamisse ja kristlusesse. Nii näeme kõrvalt väga monoliitset, õnnetustes kristlastega solidaarset moslemi kogukonda. Sarnasust otsitakse mujaltki kui ühisest valust. Nii näiteks on Ousmane ametilt metsavaht ja tema missiooniks on kaitsta  jalakaid. Elisabethi elukohas kasvavad samuti jalakad. Loodus vastandatakse siin filmis omakorda religioossetele vastandustele. Maa on ikka sama. Ning loodus on samas isiklik, kuna jalakad vajavad kaitsmist (Ousmane), väike kari hooldamist (Elisabeth).

Filmi lõpuks ongi peategelastele jäänud vaid maa. Aga nagu finaalis selgub, jalakad võetakse ikkagi maha ja Ousmane saab siis tehagi vaid mittetegemist, saab jalakate raiumise juurest eemale kõndida.  Elisabethil aga, kes rühib ängis ja vihas oma põllul, pole oma põldu kellelegi jätta. Lõppakord mõjub nõnda üheselt traagiliselt. Isiklikus plaanis on võimalik erinevused ületada ja ka hoolida, kuid kehtivat fooni ja voolusuunda ikkagi ei muuda. Keegi tuleb ikka (ametliku õigusega) jalakaid raiuma. Lõpetuseks. Sattusin 2005. aasta juulis kokku mõne Londonist pärit inimesega. Kui neilt küsisin, mis nad arvavad, mis oli selle  rünnaku eesmärk, olid nad nõus, et eesmärk oli tekitada hirmu. Hirm halvab, hirmu suured silmad on klaasistunud. Omamoodi on proovitud „Londoni jõega” ka hirmu taha vaadata.